Suplus Kääriku järves

Siit on hea edasi minna@Kääriku 7.03.2020

Terase karastamine

Wim Hof

28.02.2020@home

23.01.2020@Vigo di Fassa, Itaalia

29.12.2019@Selgjärv, Valgejärve matkarada

Next level shit@5.03.2020

Ice skating @ Soodla veehoidla

Sport, see on elu?

Sport, see on elu? Kas on? Või on elu hoopis sport? Kas elu ilma spordita on elu? Sporti ilma eluta ei ole, vist. Aga mis elu see ilma spordita on? Elu oli enne, kui sport? Või oli sport enne elu? Kas sport või elu? Mis on elu? Mis on sport? Kas sport hoiab elus? Jah-Ei. Ei-Jah.

Sõltub inimesest.
Sõltub sajast muust tegurist meie ümber, meie kehas, meie peas. Vist.

Tundub, et õiget vastust teab ainult igaüks ise, enda jaoks. See vastus ei ole õige teise jaoks, sest teise õige vastus asub teise peas. Teise õige vastus on õige tema jaoks, seda peab austama.

Sport, see on elu. See hoiab elavana. See annab eluenergiat. See maandab negatiivset ja laeb positiivset. See puhastab ja tugevdab vaimu. See hoiab keha terve ja tugevana. See õpetab tundma iga rakku kehas. See õpetab taltsutama emotsioone ja tundeid. See annab enesekindlust. See õpetab austust, distsipliini, kohusetunnet, keskendumist. See paneb särama. See õpetab elama. See teeb meist need, kes me oleme.

Ilma spordita võib püsida elus. Aga mis elu see on? See ei oleks see elu.

Oleksid, poleksid, miksid.
Kui oleks ..., siis poleks. Aga kui poleks, kas siis oleks? Järeldused kogemustest. Kogemusi saab neid kogedes. Kui ei ela, siis ei koge. Kui ei proovi, ei saa ka teada.

Otsuseid...
saad teha kogemustest. Loomuses on teha häid otsuseid. Tahad ikka head, aga igakord ei tule välja...

Hea ja paha
Ühe jaoks hea, teise jaoks paha. Proovi siis leida keskteed. Esialgu tunduv hea võib mõne hetke pärast tunduda täitsa paha. Tasub proovida, sest muidu ei oleks elu.

Aga ikkagi sport?

Jah, kui see annab sulle elu. See on väärt riskimist, isegi siis, kui ta peaks sinult selle võtma.

Kas kaotades elu tehes seda, mis hoiab sind elavana on õnn või õnnetus? Sõltub, mis nurga alt vaadata.
Ootamatu, šokeeriv, arusaamatu, kuid selline on elu.

Järgmises elus arutame neid asju edasi.
Head teed väike vend...

Tartu Maraton

Käies neljapäeva õhtul Keilas viimast paaristõuke lihvi andmas jäi silma üks härra, kes sulailmaga võttis tõuse vahelduva tehnikaga. Järjekordselt temast möödudes tegin juttu, et mis tal pidamiseks all on. Vastuseks sain, et midagi ei ole, lihtsalt liivapaberiga olevat karastanud. Minu uhiuutel Fischeritel oli testi mõttes ühel suusal teip ja teisel tahke, mõlemad libisesid hästi pidamise asemel. Ok, tarkusetera pühapäevaks kõrvataha pandud.
Laupäeva õhtul Otekale jõudes oli plaanis esialgu ise midagi suusa talla alla mökerdada. Aga kuna sõbrad olid kokku leppinud Andrus Veerpalu tütre Anettiga, et lasevad tal suusad teha, siis mõtlesin, et proovin ka üks kord elus seda kallist teenust, ehk õnnestub mul seekord olla see, kes teistest mööda libiseb. Tavaliselt olen mina see, kellest laskumistel möödutakse.
No 70 kulli välja käidud, pulber ja kliister all nagu proffidel. Tõenäoliselt parim kraam otse Kašastanist :)
Laupäev oli ilmselgeks tõestuseks, et kliimaga manipuleerimine on täies hoos, see ei ole vähemalt minu mõistusele vastuvõetav, et 16. veebruaril on kõrgrõhkkonnaga Eesti laiuskraadil 8 kraadi sooja, see on 30 kraadi normaalsest soojem. Õnneks lubas ööseks siiski miinust, mis pudruks sulanud raja vähegi tahkemaks teeb, nii ka õnneks läks, et enne põhku tõmbamist oligi juba väljas tähistaeva all tunda kooriku teket.

Hommikul äratus 6.30, pudru pliidile, sest 7 ajal- 2h enne starti oli vaja see endale sisse tankida, et oleks aega settida. Väljas juba päike kerkis ja ilus sinine taevas muutus aina heledamaks! Samas õhus oli veel mõnusat värsket kargust. Sisimas oli tunne, et täna on see päev, kui jõuan finishisse alla 4h.

8st olime autodes ja liikusime 10 sõiduminuti kaugusel asuvale Tehvandi staadionile, ah jaa, enne pidime minema veel ka suuskadele järgi. Poole tunni pärast andsime üleliigse kraami pakiautodesse ja suundusime stardikoridori suuskadele head stardikohta otsima. Endalegi üllatuseks olen aastatega jõudnud startima stardisirgele, seekord numbriga 790 ja stardigrupis 700-1000. Suusad sain maha siiski pigem koridori tahapoole, parimad positsioonid olid juba varem saabujate poolt võetud. Polnud hullu, minu jaoks oli tuhende seest startimine esmakordne ja küll ma neile rajal näitan. 5min enne starti astusin suuskadele ja hoppa, pidamisala nagu naelaga maa küljes, esimene emotsioon suusast tõi naeratuse näkku.

5-4-3-2-1 ja kõlas pauk, esimest korda elus kuulsin Tartu maratoni stardipauku! Loomulikult järgnes paugule traditsiooniline talvise laulupeo hümn, mis toob igal aastal külmavärinad ihule.

See tunne seal massi keskel on vägev, ootusärevus ees ootava katsumuse ees!

Ees ootas kaheksas kord läbida juba tuttavaks saanud trassi. Kogenenud maratoonarina võtsin alguses rahulikult, et saaks esimesed tihedad kilomeetrid ilma kadudeta läbitud. Neid esmakordseid seal ikka leidub, kes tunglevad ja tõmblevad ja kilomeetri pärast seisavad katkise kepiga raja kõrval. Nagu ka eelmistel kordadel, õnnestus seekordki ohtlike olukordi vältida ja omas tempos üsna kiiresti liikuma saada. Niivõrd eest on juba täitsa lahe minna, jokutamist väga ei olnudki.
Tugevamalt lükkama hakates läks naerul suu peas veel laiemaks, libisemine oli ikka väga libe ja tõusul pidas nagu naelutatult. Pidin tunnistama tõsiasja, et see 70 rutsi oli läinud õigesse kohta, nauding, mida selliselt suusalt saad on kirjeldamatu :D

Esimese vahepunktini Matul 12km peal mingeid märkimisväärseid tõuse ei ole, suts ja kohal. Kella vaadates ja nähes, et keskmine kiirus 18,5km/h mõtlesin, et täitsa pekkis, nii ma jõuan ju nõks peale 3h lõppu. Haarasin pakutud joogitopsi ja kohe näkkas, mõnus soe mustikakissell!. Peale punkti läheb ronimiseks ja seal sai ikka korra ka punasesse tõmmatud, aga pidamine oli hea ja nii oli kohe lust ronida. Harimäeni, mis on raja kõige kõrgem punkt, tuleb pisut kannatada, aga seda on lihtne teha, kui sa tead, et peale Harimäge tuleb pikk-pikk, üle 2km laskumine. Mulle meeldib jooksmine ka, aga suustamine on selles mõttes nõks ägedam, et mäest alla saab tasuta, üldse ei pea jalgu ega käsi liigutama. Ja seekordne mäest alla sõit oli vägev! Suusk oli nii libe, pidin vaatama, et teistele otsa ei kihutaks ja kurvist välja ei paneks. Tippkiiruseks sain täpselt niipalju, et linnas liikuvatest autodest peaks hakkama mööduma, ehk siis 55km/h. Sellise kiirusega jäiseid kurve võtta oli paras tegemine. Illustreeriv video, kuidas rada nautivad kaaskannatajad seda tegid.

Eks oli mulgi neid ärevaid hetki ühe jala peal sõites ja ees lohisevatest sõpradest napilt möödumisi, kuid seekord õnnestus kontakti maaga vältida. 

Ei läinud palju, kui juba ma olingi Ande vahepeatuses, 23 kilti läind nagu niuhti. Keskmine oli pisut ronimistega kukkunud, aga endiselt üle 17km/h. Kuna tunnike ja natuke peale oli vahepeal täis tiksunud, siis oli aeg neelata üks energiageel. Söögipaus õnnestus perfektselt, kindaga numbri alt seljataskust ei ole teoorias kõige lihtsam väikest pakendit kätte saada, aga praktikas tuli see üllatavalt hästi välja. Üks tops sooja spordijooki peale ja edasi. Pean kiitma HoneyPoweri energiageele, seda teavad kõik, et need on tõesti head geelid, aga pakend on ikka suusatajale üle prahi- kepid käes saad ilusti sisu kätte ilma, et kõik kohad sellega koos oleksid.

Järgmisesse punkti Kuutsemäele liikusin stabiilselt heas tempos, möödusin mõnekümnest suusasõbrast ja ise mõtlesin, et varsti juba poole peal, aga endiselt liiga hea enesetunne ja ikka veel heast suusast tulenev irve näol, just nagu vasikal, kes kevadel välja lastakse. Nagu tahaks, aga ei julge juurde ka panna, mine tea, mis ees ootab. Vastutuulistel lõikudel leidsin kiiresti mõne suurema poisi, kelle varjus järgmise metsatukani kulgeda, kaval nagu rebane. Vahest olin ebaviisakas ja peitsin ennast ka väikse naisterahva seljataha, tehes ennast ka nii väikseks, kui võimalik. Mis sa hädaga teed, kui pole kedagi teist võtta. Ja mis kõige ägedam, mulle ikka meeldis lihtsalt teistest mööda libiseda, ka minimaalse languse peal, siis kui teised pidid lükkama. Ma teadsin, mida nad tunnevad, kui ma lihtsalt libisedes kõrval sõitsin samal ajal, kui teine mees tegi paaristõukeid. Ma olen ju ise eelnevatel aastatel selles rollis korduvalt olnud, see ei ole üldse motiveeriv. Aga seekord ma nautisin seda ja ikka mõtlesin, et küll oli hea investeering.

Ah juba järgmine punkt- Peebu 39km, küll need tulid täna kiiresti vastu. 2h olin selleks ajaks ilusat ilma ja suusapidu nautinud, oli aeg ennetada energiavõla tekkimist. Kohmitsesin tükk aega, et järjekordne geel tagataskust välja saada. Lõpuks jäi midagi näppu, kohvi geel. Ei seda ma veel ei soovi, see on viimaseks pooleks tunniks. Toppisin ja toppisin, aga tagasi taskusse ma seda ei saanudki, lõpuks palusin kõrval mustikakiselliga seisvalt tüdrukult, et ole hea aita hädas olijat, ma senikaua lürbin kisselli. Hea tüdruk oli abivalmis ja seniks, kuni minul tops tühi, sokutas tema kohvigeeli mulle tahataskusse tagasi. Ma ei saanud aru, miks mul endiselt nii hea enesetunne on, tavaliselt tegelen Peebul juba paraja kannatamisega. 

Hirmuga ootasin, et millal ma auku kukun, tavaliselt see ju juhtub peale liiga head enesetunnet. 24km veel minna, aega veel küll, et asjaolud võiksid muutuda. 

Selge oli aga see, et saagu mis saab, täna ma üle 4h kindlasti rajal ei ole. Natuke kurb oli ka tegelikult, sest ilm oli super, rada oli super, suusk oli super, enesetunne oli super, ma ei tahtnud, et see asi ära lõppeks.

Mis kõige hullem, kuna rada hakkas nüüd ainult allamäge minema, siis oli oht, et ma ei saa seda toredat päeva isegi kolm ja pool tundi nautida. Mõtisklesin, et ok selliste suuskadega ja kiirusega siis profid sõidavadki, nii võiks ju ise ka profiks hakata, kui igast sõidust sellise kaifi saab! Nali.

22 minuti pärast olin juba järgmises punktis- Palul ja nüüd oli vaja kindlasti keha tankida energiaga, kuigi enesetunde järgi oli endiselt väga hea olla. Seekord õnnestus saada õige pakend, amps ja lonks, edasi. Punktis ei saa liiga kauaks unistama jääda, sellises staadiumis on tavaliselt tekkinud juba seltskond, kellega lõpu poole kulgetakse ja keegi ei taha seltskonnast maha jääda. Seega tehakse reeglina kiireid peatusi. Lõpuni 16km paaristõukeid. 

Päike oli juba vahepeal päris kõrgele tõusnud ja soojendas mõnusasti vahepeal selja tagant, rada oli ka vesisemaks ja jäisemaks muutunud ja kõige olulisem muutus toimus minu suuskade talla all. Pidamist enam ei olnud. Aga rõõmustav oli näha, et seda ei olnud kellelgi. Kliister jää peal ei toimi. Triipsepsid rõõmustasid selle peale, kiunudes rügasid tööd, aga hästi rügasid. 10 päeva varem käisime Taivoga Kõrvemaal spetsiaalselt triipsepseid TM jaoks ette valmistamas ja oli tunda, et varem valatud higipisarad kandsid vilja. 

Hellenurmest edasi oli alla 10km, meil oli välja kujunenud 4ne punt, kogenud saadik ees ja õpipoisid järgi, paaristõugete intervall läks järjest tihedamaks. Vahemärkusena ütlen ära, et saadikuks kutsutakse Tartu maratonil nn veterane, kes on osalenud vähemalt 20-l korral, ühesõnaga ülikogenud vanad ja neile on antud teistsuguse märgistusega võistlusnumbrid. Nii me siis hoidsime vanal kalal hammastega seljast kinni ja neelasime järjest selgasi, otsustasin, et kui nüüd lõpus saan haamri, las siis saan, aga neil ma minna niisama lihtsalt ei lase. Juhtus hoopis see, et kuskil väiksel tõusunukil jäi saadik natuke karpi teiste väsinud suusatajate poolt ja lipsasin kogemata temast ette. 5km lõpuni ja nii ma siis korraks sattusin ka vedama. See ei ole tark tegu, lasin korra hoo maha ja kohe tormasid tagant uued poisid tuhinal mööda. Väga hea, tuulde! Tuuletallaja vajutas korralikult, aga tugevate tõugetega püsisime tuules. Tavaliselt selleks ajaks olen ma olnud ikka korralikult süsi, kulged kuidagi lõpuni ära. 500m lõpuni ja oli aeg lõpuspurdiks, seekord oli tunne, et täna proovin. Vasakule sisekurvist teistest mööda, paremale uuesti lõige sisekurvi, väike tõusuke veel ja siis täiega lõpuni. Mõnikord on lahe selliseid lollusi teha ja kui hästi välja tuleb, siis on hea tunne küll pärast. Kella vaadates oli tõsiasi see, et seda toredat suusapäeva õnnestus seekord nautida vaid 3h ja 25minutit. Tunniga parandasin oma varasemat parimat TM aega. Finishis selgus, et Kait Vahter oli see mees, kes seljataga mind lõpuspurdile utsitas, aitäh! Rajal olles ei olnud ainugi ja tegelikult ka ei huvitanud, mis positsioonil sõidan, finishis selgus, et kogu sõit läks tõusvas joones ja lõppkoht 403- pole paha. Aasta tagasi ei oleks osanud unistadagi, et 500 sisse kunagi oma elus suudan sõita.

Soe meeõlu, saun, hernesupp. Muljete vahetamine. 

Kui meie teised poisid ka lõpetasid, kiitsid kõik Anette tehtud suuski ja otsustasime, et tunnustame tema tehtud tööd tagasihoidliku kommikarbiga- aitähh heade suuskade eest!

Kui mitmed sõbrad küsivad, et miks peaks üks inimene nii pika maa suuskadega läbima, siis peale sellist fantastilist päeva oskad sa selle peale vaid rahuloleva näoga muiata :P

Vaadates kolme viimast Tartu maratoni klubi poolt korraldatud üritust, siis aja poolest kipuvad kuidagi ühte auku minema.

		Koht	Aeg	Vanusekl.  koht
17.02.2019	46. Tartu Maraton 63km	403	3:25:25	M35	48
06.10.2018	7. Tartu Linnamaraton 42 km	96	3:24:13	M35	18
16.09.2018	21. Tartu Rattamaraton 89 km	788	3:24:00	M35	149

Ja siit järeldame, et jooks on minu ala.

Never give up!

Mõte "second attempt" tekkis üsna peatselt peale esimese ebaõnnestumist. Kuigi uut kogemust ja läbielamisi oli kogunenud palju, siis kõhus ikkagi kripeldas, et sai nii kaugele tuldud, aga eesmärk jäi täitmata. Kolisime osa seltskonnaga peale iluund päästjate kaljudelt kogu varustusega 3800m peale. Seal on uni parem ja taastuda mugavam.

Mitusada meetrit allpool paistev kondlite lõpp-peatus, org on mattunud vativaipa

Õhtul kohvikus laua taga istudes hakkas idanema plaan uuesti tippu üritada. Enesetunne oli kõigil hea, keha tundis ennast juba sellel kõrgusel nagu kodus, kõigest mõned tunnid olid möödunud eelmisest ebamugavusmatkast. Ja juba tahaks uuesti üles, kordan ennast- see mäe vaim on ikka müstiline! Kuna mõlemad grupijuhid jäid ülejäänud matkalistega ööbima üles telkidesse, siis väga konkreetseks ei saanud uue tõusu plaaniga minna, aga vägev oli näha tugeva meeskonna tekkimist, kelle silmist oli paista küll aukartust, kuid sihikindlat soovi seda kadalippu uuesti läbida. Mägironimises ei ole tavaline, et ühel nädalal tehakse 2 tipuööd. Tipuöö on organismile väga koormav ja on harvad juhtumid, kui teisel katsel jõutakse esimesest üritusest kõrgemale. Meie, kellel kõhus kripeldas, neid põhitõdesi ei soovinud aktsepteerida. Noorte inimestena olid ambitsioonid suured ja tahtmist küllaga. Müüdid ongi murdmiseks. Kuigi peast käis läbi mõte ka kohe üles edasi jääda, siis otsustasime järgmisel hommikul siiski alla kerge õhu kätte minna, kuna 2 päeva järjest ei ole kindlasti mõtet nii koormavat pingutust teha. Järgmiseks õhtuks oligi juba tekkinud konkreetne punt, kes uuesti ülesmineku plaani tõsiselt võttis ja päriselt ka kaalus uuesti proovimist. Kõigil omad põhjused. Mulle tundus, et enamusele teistele kaasmatkajatest tundus see idee jube ette ebaõnnestumisena. Õhtul saunas grupijuhtidega asja arutades jõudsime otsusele, et hommikul 10 on meeting, kus teeme lõpliku otsuse, kõik sõltub ilmaprognoosist ja heast plaanist. Teised vaatasid meid kahtlase pilguga, stiilis, ega me seal üleval ajukahjustust ei saanud. Mulle tundus pisut veider, et kas tõesti on võimalik leppida nii kergelt asjaoluga, et küll järgmine kord kunagi ka tippu jõuab. No millal sa ikka siia tagasi tuled? Ei tule ju. Meil tuli lahendada ka väike takistus, nimelt üks grupijuht pidi reedel lendama järgmisele mäele ja teine pidi tegelema ülejäänud grupiga. See tähendas, et meil ei ole kogenud grupijuhti, et uuele tõusule minna. Meie uue pundi kuuest noorest mägironijast olid aga vaid kaks varasemalt mäel käinud, kumbalgi grupi juhtimise kogemust polnud.

Kõige kogenum liige oli Tomoko, kelle põhihobiks on kaljuronimine. Ta on käinud mitmel mäel, ületanud ka 6000m piiri. Ta on USAs San Diegos elav rõõmsameelne jaapanlanna, kes tuli Venemaale eestlaste grupiga, see peaks juba ütlema iseloomustuseks kõik.

Tomoko oli kogu Elbruse tripi jooksul tavapäraselt vaoshoitud eestlaste seas kui päike, kes säras koguaeg nägu naeratamas, andes sellega energiat ka teistele! Olen kindel, et kõigil on tänaseni meeles "hydration is the key", mis oli mäel olles tema moto. Tõsi ta on, mägedes peab vedelikku tarbima ja Tomoko ei väsinud seda pidevalt teistele meelde tuletamast. Tomokol oli Elbrusele tulekuga oma lugu- ta oli kaotanud hiljuti ühe oma hea sõbranna, kellega koos ta pidi kuhugi mäe tippu ronima ja nüüd siis Elbruse matk oligi tema jaoks justkui see tipp, kuhu ta oma sõbrannaga oleks roninud. Olen kindel, et esimesel tõusul sadulas katkestamisest teada saades ei olnud Elbruse piirkonnas kurvemat inimest, kui kogu reisi jooksul pidevalt naeratav ja energiast pakatav Tomoko. Tema lugu oli kindlasti üks lisasütikutest teise tõusu plaanide tekkimise loos.
Tomoko oli varasemalt Kunnariga Lõuna-Ameerikas ühe kõrge mäe otsa ronides tuttavaks saanud ja nüüd siis Kunnar kutsus Tomoko Elbrusele kaasa ja kuna Tomokol oli missioon vaja täita, siis ta otsustaski tulla teise maailma otsa oma palverännakut teostama. Meile algajatale oli see väga hea, et Kunnar kutsus ja Tomokol ka missioon oli vaja täita, meil oli pundis vähemalt üks pisutki suurema kogemusega liige! Kuna Tomoko teadis eesti keeles vaid paari sõna ja ülejäänud teadsid inglise keeles paar sõna rohkem, siis oli selge, et juhul, kui me peaksime uuesti üritama minema, siis team spiriti tekkimiseks me järgmistel päevadel eestikeeles ei räägi.

Ka Werkol oli pisut eelnevat mäekogemust, ta oli varem käinud Mont Blancil, mis on küll tunduvalt madalam, kui Elbrus, kuid pidavat olema palju tehnilisem. Werkol seevastu oli väga tugev meeskonna juhtimise kogemus, ta nimelt käivitas Tartus jalgpalliklubi Welko Elekter.
Iga jalgpalliga seotud inimene teab, et amatöörjalgpallis on tema meeskond ühe suurima, aktiivsema ja silmapaistvama fänniklubiga jalgpallimeeskond. Seega meil oli tiimis üks natuke suurema, üks pisut väiksema kogemusega ja neli pooliku Elbruse kogemusega tahtmist täis noort mägironijat.  Kõlab ju ideaalse tiimina!


Vahepala lumepimedusest
Eelmises postituses ma ei maininud, et tegelikult esimesel tõusul meie seast siiski üks matkaja saatuse tahtel jõudis ka ikkagi tippu. Kuna kõik asjaolud kuidas see juhtus ei ole minule teada, siis kirjeldan seda seika minule teada oleva info põhjal. Ööpimeduses tiputõusuks valmistudes eraldus mingitel põhjustel grupist üks liige, ta soovis kiiremini liikuda ja hakkas ees minema. Mõne tunni pärast, kui ta gruppi järgi ootas otsustas grupijuht teda enam mitte gruppi tagasi võtta, kuna ta oli hüljanud oma grupi, nii mägedes ei tehta. Nii ta jätkas grupist lahus oma teekonda üksi tipu suunas, vaikselt aga kindlalt edumaad suurendades. Teada oli, et tal on mitme samaväärse tipu kogemus olemas, seega peaks hakkama saama küll. Nii ta ööpimeduses läks ja kadus meie silmapiirilt. Tunde hiljem sadulas olles otsustas grupijuht, et me ei jäta kedagi sellistes halbades tingimustes üksi mäele ja otsustas Werkoga koos üksikule hundile tipu suunas järgi minna. Õnneks meie sõber oli selleks hetkeks juba tipus käinud ja tervena tagasiteel alla, seega me ei pidanud neid väga kaua ootama. Kas saatuse kiuste või mis, aga ilmataat pakkus seekord tipus vaid tihedat udu- ilusad pildid jäid kahjuks sõbral tegemata. Hea inimesena oli meie ainuke tipus käinud sõber laenanud oma varuprillid teisele sõbrale ja loomulikult just siis, kui sul varuprille ei ole, lähevad su ainukesed prillid jäässe. Ta olevat pannud need maksimaalselt tunniks põuetaskusse sooja. Sama päeva õhtul oli tal tugev silmapõletik, silmad olid paistes, jooksid vett ja valu võime vaid ette kujutada. Järgneval päeval liikus ta ringi vaid topelt prillidega ja nokamütsiga, õues väga ei kannatanud üldse olla. Ta lahkuski Elbruse laagrist tänu sellele mõni päev varem, et saada haiglast silmadele abi. Kolm päeva hiljem lennujaamas juba oli tal parem! Aga meile kõigile, ka grupijuhtidele oli see seik väga heaks õppetunniks!

Hommikusel meetingul andis ilmajaam rohelise tule, alustasime koos grupijuhtidega põhjaliku plaaneerimisega ja pisiasjade läbi arutamisega. Kõik olid väga asjalikud ja 100% teemas, sest teadsime, et kui ülesse läheme, siis saame loota vaid iseendi ja üksteise peale, pole suurt venda grupijuhi näol kaasas. Aega meil liialt ei olnud, tagasi mäe suunas pidime liikuma hakkama hiljemalt kella 13st, sest viimane lift läks üles 15.00, seega otsuse tegemisest laagrist lahkumiseni oli napid 2h. Rääkisime detailselt läbi, mis kell kus olema peame, mis plaan käivitub teatud olukorras jne. Samuti oli oluline, et ma peame jõudma hiljemalt järgmise päeva õhtuks tagasi. Loomulikult tegime ka rahalise kalukatsiooni, reisi lõpus ju olid rublad kõigil otsakorral.

Kuna meil oli just värske tipuöö kogemus, siis koti pakkimisega läks kiiresti, teadsime täpselt, mis oli eelmisel korral puudu või üle. Ekspeditsioonile minekul on kõige tähtsam meeskond, muud tegurid mõjutavad tulemust vähem. Oli oluline kuidas lahendatakse erinevaid olukordi alates köie kandmisest, kuni võimalike eriarvamuste lahendamiseni. Grupp ilma pealikuta ei püsi kaua koos, varasemate mäe ja meeskonna juhtimise kogemuse põhjal valisime liidriks Werko, kellel värske Mt Blanci tipu võtmise kogemus, mina sain tema asendaja ametikoha, tänu väidetavale heale füüsilisele vormile, et kui aju ei võta, siis ehk vähemalt jalad veel töötavad. Tarmo sai enda kanda turvaköie, mis oli kaasas erijuhtumite puhuks. Eelmisel tõusul kasutasime seda näiteks sadulast tihedas udus laskumisel. Tomoko ülesanne oli kaasas kanda naeru energiat, õpetada inglise keelt ja hoida meeskonnal vaimu üleval. Alo ja Oskar, mõlemad tublid, julged ja tugevad kutid, olid kui turvamehed juhuks, kui keegi peaks hakkama kuskilt otsast lagunema.

Kotid taksosse ja minekut. Rahakotti vaadates oli teada, et lotopilet mille ostame, maksab umbes 100eur(6400rbl). Arvestasime seda tõusu, kui lotopiletit. Teadsime, et see lugu läheb meile maksma nii palju, kuid me ei pruugi saada seda, mida me kõik loodame. Liiga palju määramatust oli õhus. Enamustel sellist kopikat enam alles ei olnud, plaanis oli tõstuki juures olevast ATM-st rublasi kasseerida. Jõudes õnneks ajalise varuga tõstukite algpunkti, ei jõudnud veel õnneks takso ära sõita, kui selgus et sealne ATM ei taha meile täna raha anda. Tuli sõita tagasi kodukülasse, kus selgus et ka sealne aparaat on lõunal. Õnneks kolmandas lähedalolevas külas õnnestus rutsi saada ja nüüd oli juba kiire-kiire.
Tõstukiga üles sõites hakkas sadama vihma, seda juhtus teistkordselt viimase kahe nädala jooksul, üles jõudes tabas kärgatades PÕMM!!! 30m kaugusel välgutabamus meie seekordset uut kodu. Elekter läinud ja tõstukid seisid. Vedas, et me endiselt tõstukil ei istunud. Tundus nagu jookseks tulekahjul eest ära, samas siiani sujus kõik plaanipäraselt ja ei hakanud üleliia palju tähelepanu nendele pisiasjadele pöörama. Seekord oli kindel soov ööbida botškades, läksime kohaliku pealiku Buchkini juurde läbirääkimistele. Need tõotasid tulla väga põhjalikud, kuna meie venekeele oskus piirdus kahepeale Werkoga paarikümne sõnaga. Sellegi poolest kasutades käsi ja jalgu saime diili 50-60 tehtud ja kuuene botška oli olemas!

Meeskond tunneb ennast koduselt

Seadsime end sisse, tegime kerge õhtusöögi, mille ajal jällegi Werkoga pidasime kohalike mägipoegadega läbirääkimisi oma filigraanses vene keeles öise transpordi osas. Ööbisime 3800m peal ja tipu suunas soovisime hommikul jala startida nii kõrgelt, kui võimalik. Soovisime rentida endale rajatraktori, mis viiks meid nii kõrgele, kui võimalik. Mida kõrgemale soovid, seda rohkem maksad. Lõpuks saime "traktori Ahtaniga" kokkuleppele, et viib ja toob meid 4800 peale 30 tuhande rutsi eest. See oli planeeritust 10 tuhat kallim, aga meil ei olnud muud võimalust. Enne magama minemist kauplesime ka pealiku Buchkiniga traktori hinna üle, aga ta ei suutnud paremat pakkumist teha, seega tundus, et väga palju üle vist ei maksagi. Õhtul 18 ajal magama minnes oli naljakas panna äratuseks 22.50, samuti oli naljaks peale 4h-st "und" süüa hommikusööki kell 23.00 õhtul.

Käes oligi aeg astuda täis varustuses mugavast ja soojast toast välja lumetuisu kätte. Ilmaennustus nimelt lubas kerget lund keskööks ja selginemist ning tuule vaibumist hommikuks. Traktoriga 4800m peale jõudes sai selgeks, et selga lähevad kõik kaasa võetud riided, puhus 20m/s tuulja tuiskas lund, külma kuskil 10-15 kraadi. Samas taevasse vaadates paistsid tähed, seega tegemist oli pinna tuisuga, kahjuks sattus sellele päevale täpselt "dark moon", seega kuu meile valgust ei andnud. Kassid jalas ja riides kui kubujussid soovisime asuda tipu suunas teele, kuid väga raske oli näha rajatähiseid, seega võtsime sihi kõhutunde järgi- mäest ülesse. Meie väikest gruppi hakkas vedama liider ja vist kõige kogenum mägironija Werko, valides kõigile enne kokku lepitud jõukohase "vanamuti" tempo.

Nüüdseks olime juba kõik õppinud, et mäel tuleb liikuda üliaeglaselt tibusammul, et pulss ei läheks üle 120, kui sarnast kõndimist harrastada merepinnal paistaks see väga naljakas välja. Plaan nägi välja iga tunni tagant teha 10min paus, et vajadusel tühjendada paake ja tankida end energia ja uue vedelikuga. Tuisus ülespoole liikudes oli väga raskesti näha rajatähiseid, enne järgmise rajatähise nägemist hakkasid juba peas tekkima mõtted, et ehk oleme rajalt ära kaldunud, tänu värskele lumele ei olnud rada näha ja tuli tähiste järgi liikuda. Eriti kahtlaseks läks asi siis, kui pidime mööda mäe külge (traaversit) liikuma, minu õnneks vedasin selleks hetkeks gruppi mina ja pidi väga hoolikalt jälgima, et rajalt ära ei kalduks. Traaversil vastutuult siiski õnnestus rada korraks ka kaotada, kuid meeskonna tööga leidsime mõne aja pärast uuesti tähise. Vahepeal oli juba kergelt ärev tunne, kuid nagu ikka paanikata tuleb lahendus kiiresti. Kuna alustasime seekord tõusu väga varakult, siis saime tunda teelükkaja rõõmu. Lumi oli tuisanud mitu tundi ja kohati ulatus poolde säärde. Seljataha allapoole vaadates oli näha pimedas kaugel-kaugel jälitajate tulukesi. Usun, et nad olid tänulikud meie poolt pakutavale lumesaha teenusele. Kordamööda Werkoga gruppi vedades hakkas vaikselt valgeks minema, konkreetselt valgeks. Must öö vahetus lumivalge uduga, nagu oleksime olnud must-valges filmis, ainukesed värvilised tegelased olid selles filmis ussina liikuvad kuus noort mägironijat.

Traavers ei üllatanud ka seekord ja tundus ülipikk, nii pikk, et Werko ühe pausi ajal istudes ütles ka kõva häälega välja, et tema on nii väsinud, et jääb siia nüüd magama.

Oli näha, et ta oli ikka täitsa kutu ja endamisi mõtlesin, et tema täna vist kahjuks tippu ei jõua. Samal ajal analüüsisin ka kohe seda, et kes on see teine, kes jääb temaga, üksi ju kedagi ei jäta. Teised tundusid vaprad ja tundus, et kõigil jõudu ja tahtmist endiselt on, see tegi asja veel raskemaks. Putitasime Werko uuesti jalule ja ega ta ei tahtnud nii kergelt alla ka anda, liikusime edasi. Mina muudkui iga tunni järel lubadusi andes, et tund veel ja oleme sadulas ja puhkame, nii iga tunni järel. Kuna olime justkui vati sees, siis puudus igasugune visuaalne ülevaade, kui kaugel tegelikult oleme, jälgisin ainult ajagraafikut, mis kell peame olema sadulas. Hetkeks nii pooleks minutiks korraks ilma selgines, päike andis hetkeks energiboosti ja nägime vaadet. Vaade oli ilus ja samas ka väga kole- mäe otsast on alati võimsad ja ilusad vaated, kuid see, kui kaugel veel sadul paistis oli väga kole. Peale mitut lubamist, et tunni pärast jõuame hindasime visuaalselt ajakuluks veel 1,5h, et jõuda sadulasse. Nagu me teame, siis hõredas õhus on ajaarvestus väga imelik, seega see on minu mälestus ülipikast kulgemisest ja teistele see ei pruukinud üldse sellisena tunduda. Mõne aja pärast väljusime vatist ja nägime pidevalt, kaua veel minna on, ees laius inimtühi mägi. Liikusime hetkel veel Elbruse ida tipu varjus, kuid nägime, et läänetipp on mõnusa sooja päikese lummuses ja sinna me suundume!

Alo vati sees

Lõpuks läks selgeks

Tõusime sadulas täpselt päikese piirile ja see oli koht, kus tuli nautida seda, mida legendid rääkisid.

Seekord oli ilm ilus, soe päike ja minimaalne tuul. Pikali viskamise võistluse võitis ülekaalukalt Werko, ta oli välja teeninud ühe iluune. Endiselt ma kahtlesin tema edasiliikumise võimes ja seda hullem oli mõelda sellele, kes tema paariliseks jääb. Toppisime kõik endale energiat sisse, seekord oli kõigi enesetunne mäehaiguse osas tunduvalt parem. Pea vist ainult kergelt tuikas ja tasakaaluga oli kõik nagu hästi. Peale lubatud 20min, reaalselt 30min puhkepausi ajasime uinuva kaunitari üles. Vahepeal olid meile järgi jõudnud ka teised tippu ronijad ja mida aeg edasi seda tihedamaks elu mäel läks. Poole tunnine uinak oli teinud väsinud sõbraga imesi, tõusis teine ilma pikema jututa püsti ja oli aeg edasi liikuda. Ega me talle väga võimalust mahajäämiseks ei oleks andnud ka, sadula vaadet oli nüüdseks piisavalt nauditud ja tahaks ikka rohkem
ja kõrgemalt!

Sadulast edasi tuleb kohe Elbruse lääne tipu tõusu kõige teravam osa, kus on paigaldatud isegi turvaköis, mida saab vajadusel kasutada julgestuseks. See on ka ainuke koht, kus tuleb julgestuseks koti küljest lahti võtta kirka. Juhul, kui peaks komistama ja kukkuma paremale poole, siis 70 kraadise langusega jäise nõlva peal libisedes saaks sisse hea hoo, mis lõppeks valusalt mõnisada meetrit allpool suurte kivide juures. Kirka ongi selleks, et libisema sattudes saaks hoogu maha pidurdada.

Peale teravat tõusu

Vaade Elbruse ida tipule

Järsust nõlvast üles ja lootes nurga tagant juba tippu näha, pidime pettuma. Järgnes laugem osa väiksemate küngastega, liikusime vaikselt, kuid sihikindlalt, nüüdseks olime veendunud, et täna on see päev! Tarmo oli lausa nii kärsitu, et läks peaaegu joostes lõpu, teised liikusin koos. Polnud kiiret ka, olime ajakavast üle tunni ees.

Nüüd oli aega pikutada küll

Viimane tipp on orienteeruja mõistes konkreetselt tipp, lauge osa peal on välja joonistunud paarikümne meetrine tipuke, kus toimus tohutu fotosessioon. Tarmo juba üleval filmimas, meie vaikselt hanereas ronides jõudsimegi tippu, see tunne oli vägev! Loomulikult ka vaade oli selline, et oleks nagu päriselt ka maailma tipus, pilvedest palju kõrgemal. Seda hetke tuli nautida, olime ju selle nimel palju vaeva näinud. Kõige kiuste olime kohal!

Hanereas tibusammul tipuni!

360 Elbruse tipp

Tipuõlu oli külm

Tundsime ennast üle veerand tunni nagu hiina turistid, kes tahtsid kogu mäe ära pildistada. Õnneks oli tipus piisavalt külm ja tuuline, et keha maha jahtudes oli soov hakata tagasi mugavustsooni poole liikuma. Isegi tipuõluks võetud õlu ei soovinud sellel hetkel välja võtta. Suu kõrvuni, tohutu rahulolu-tänutundega võtsime suuna alla tagasi. Kadestasin natuke, kuid samas ka väga mitte paari üles jõudnud lumelauaga tüüpi, kes olid oma lauad üles vedanud ja nüüd asusid nautima pikka allasõitu. Üleval oli tulnud tagasi tuttav peavalu ja seal ei oleks olnud jäistes tingimustes lumelaua sõit suurim nauding, kuid samas ikkagi oleks saanud kõrge mäe otsast lumelauaga allasõitmise linnukese kirja. Alla minnes oli lahe mööduda üles rühkivatest ronijatest, ei kadestanud neid grammigi. Soovisime neile vaid, good luck! See allaminek oli ikka mõnus, nägu peeretamas peas, sees super tunne liuglesime kiiresti tagasi sooja Venemaa suve suunas.

Traktori mehega oli kokku lepitud, et helistame tund ette, et ta tuleks samasse kohta järgi. Sellega me ei arvestanud, et mingist piirist ülevalpool telefonid väga ei toimi. Seega langesime ja aeg ajalt proovisin kõne teha, kuid see ei õnnestunud. Olime planeeritud ajast ees, kui jõudsime kohtumispaika, seega õnneks meid aeg jalaga veel tagumikku ei tagunud.

Kohtumispaigas võtsid meid vastu vaid kohalikud mootorsaani taksistid, kes oleksid meid heameelega soovinud hea raha eest alla viia. Me aga soovisime oodata oma traktoristist sõpra, raha oli ju talle ette ära makstud. Ja ega meil polnud väga neid rublasi enam alles ka. Ootasime ja ootasime, aga ei midagi. Lasime ka saanitüüpidel kohaliku numbriga oma sõbrale helistada ja tundus, et neil isegi õnnestus ta kätte saada ja väidetavalt pidi juba ülespoole sõitma, lohutus seegi. Meil aga hakkas juba pisut kiireks minema ja otsustasime jala vastu liikuma hakata, mine sa tea neid kohalikke, polnud just kõige usaldusväärsemad tüübid. Laskusime ja laskusime ja traktorit ei kuskil. Aega läks veel ja lõpuks hakkas paistma midagi, kui see meieni jõudis, siis pani meist mööda üles suunal. Me olime päris pahased, ütleme nii. Selgus, et me polnud ainsad, keda ta alla viib, raha on vaja ju teenida. Kõmpisime veel edasi sulavee ja põlvini lörtsi sees, kuni trakats jõudis üleval ära käia ja teise seltskonna veel lisaks peale võtta. Korjas ka tee pealt meid peale, alla jõudes ütlesime talle ka paar krõbedat sõna, aga ega see teda väga ei huvitanud. Mis seal ikka, vähemalt jõudsime ilusti alla mineva suusalifti peale, siis oli juba kindel, et jõuame ka järgmisel hommikul väljuvale bussile, mis meid lennujaama transpordib.

Kondli peal olles tiim muheles ja kõikide nägudest peegeldus tohutu rahulolu, see oli vägev tunne! Pidasime ka plaani, kuidas serveerida oma saavutust all ootavatele sõpradele. Otsustasime olla salapärased kuni viimaseõhtu ühise söömiseni. Alla jõudes käidi pidevalt uurimas, et kuidas siis läks, ei olnud lihtne ennast tagasi hoida ümbernurga juttu ajades. Lõpuks õhtusöögil teisi teavitades ei kukkunud see üllatus kõige paremini välja, oli pisut näha pettunud nägusi, et me sõpradele oma saavutust kohe alla tulles ei jaganud. Saime isegi pisut sõnadega vitsa, et me esimesel võimalusel grupijuhti tippu jõudnisest ei teavitanud, pidavat olema mäe etikett. Me olime ju noored ja tormakad, kes ei teadnud mäe etiketist midagi :D Peale väikset moraali siiski õnnitleti ja tunnustati meid suure saavutuse puhul, eks pisut kindlasti ka kadestati, isegi oleks kadestanud.

Hommikul vara pakkisime kodinad kokku, istusime bussi ja jätsime oma armsaks saanud laagrikülaga ja ilusa valge mäega hüvasti. Lennujaamas jagunes seltskond emotsionaalsete kallistuste saatel laiali erinevate lendude peale. Kaks nädalat on piisav aeg, et inimestega väga heaks sõbraks saada, sellistelt trippidelt leiab endale sarnaste huvidega sõpru terveks ülejäänud eluks.

Eriti tugev side jääb kindlasti meie kuuesel tiimil, kes hoolimata kõikidele vastu tulnud raskustele ühise jõu ja nõuga tipus ära käisid. Meil oli super tiim, kellega kahtlemata läheks järgmisele mägimatkale!

Aitäh Tomoko, Tarmo, Werko, Alo, Oskar, et Teil jagus julgust teine tõus ette võtta ja saavutada läbi tule ja vee eesmärk, mille nimel me olime nii kaugele läinud!

3 päeva jooks Saaremaal

Peale Tartu linnamaratoni olen eelnevatel aastatel jala sirgeks lasknud. See on olnud piisavalt karm pingutus, et spordi tegemise isu mõneks ajaks ära võtta. Sellel aastal aga toimus taastumine uskumatult kiiresti, kolm päeva peale maratoni olid jalad jälle jooksu kõlbulikud ja ka vaim oli täitsa valmis juba uuesti füüsiliseks tööks. Eelnevalt mitmelt sõbralt saaremaa jooksu kohta palju positiivset tagasisidet kuulnuna ja sellel aastal paari sõbra agiteerivatele üleskutsetele alludes otsustasin sügisese Kuressaare oma silmaga üle vaadata, sest see on ikkagi ju kuningas. Kolme päeva jooks koosneb kolmest järjestikusest jooksupäevast, kus kokku joostakse kolme päevaga maratoni jagu kilomeetreid- reedel 10km, laup. 16,195km ja pühap täpselt 16km. Enda jaoks nägin väljakutset just esimese päeva jooksus, kuna puhast kümmet kilomeetrit ma vist ei olegi jooksnud ja tänu heale jooksuvormile nägin võimalust joosta oma isiklik sellel distantsil. Plaanis oligi panna esimesel päeval nii palju, kui torust tuleb ja teised päevad lihtsalt läbi kulgeda, et kogeda omal nahal, mis tunne on kolm päeva järjest keskmisest aktiivsem jooks teha.

Reedel starti minnes oli peas soov joosta tempot 4:10/km, mis oleks teinud lõppajaks pisut alla 42 minuti, tundus esimeseks BP-ks hea küll. Enne starti aga andis treener Erkki karmi käsu rünnata 40 minutit, mis tähendas minu jaoks väga kiiret 4min/km tempot. Olin arvamusel, et praeguse vormi juures on see pisut üle minu võimete, samas, kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Nii ma siis stardis adreka möllates kütsin koos jooksuhulludega minema. Esimesed kilomeetrid on alati enesetunne hea ja tahaks panna, nii ma paningi esimese km 3.50ga ja pulss ei olnudki veel üllatavalt kohe lakke kihutanud. 2-4km suutsin järgida karmi treeneri strateegiat. Roomassaare poole liikudes olid vahepeal üsna vastu-tuulised lõigud, kus peitsin ennast kaaskannatajate selja taha tuulevarju. 5km oli kõige tuulisem ja kuigi veel raske ei olnud, jäi see selle jooksu kõige aeglasemaks kilomeetriks- 4.12. Sellel hetkel vaatasin kella ja tundus, et nii ma küll graafikus ei püsi, pulss ka tugevalt mugavustsoonist juba väljas.

Järgmised 2 km oli tunda kehas laktaadi kuhjumist ja jooks läks järjest raskemaks, samas ajad olid isegi veel talutavad- 4.01 ja 4.03. Kolm kilomeetrit lõpuni ei tundunud selles olukorras väga ahvatlev, pulss 180 ja tempo langustrendis. 40 minuti aja olin juba maha matnud ja ignoreerisin kella vaatamist, sest sealt ei paistnud ühtegi positiivset indikaatorit. Tuli lihtsalt kannatada ja mõtted viia piimhappe käes vaevleva keha juurest mujale.

3km enne lõppu jaksab isegi maast lahti põrgata ja isegi kannale ei taha maanduda

Kaks kilomeetrit lõpuni hakkas puhtalt lõpu paistmisest jooksuisu tagasi tulema, sest selle kannatab ikka kuidagi ära. Natuke tähelepanu mujale juhtimist ja oligi käes see viimane km, mida kannatades kaua olin oodanud, nüüd tuli panna ja paningi finišhi kaare poole nii kiiresti, kui oma vedelaid jalgu suutsin liigutada. Nii see isiklik rekord 40.05 sündis, positiivne üllatus esimesest päevast! Alguses mõtled küll, et 10km lühike jooks, aga ega ta sellepärast lihtne ei ole, sain paari viimase aasta maks pulsi kätte- 189bpm. Jooksu avg 178bpm, mis kevadel tehtud koormustesti järgi peaks olema 3 pügalat üle minu taluvuse läve. Ehk siis enamuse jooksust olin anaeroobses tsoonis, mis tähendab laktaadi kuhjumist. Igatahes Saaremaale tulek oli juba ennast õigustanud ja enam ei olnud oluline mis järgmistel päevadel saab, kuigi agitaatorist treener Erkki järjekordselt survestas ja istutas mulle kuklasse mõtte, et kolme päeva kokkuvõttes on vaja maraton joosta alla 3 tunni. Humorist.

Teine päev
Hommikul olid sääred päris kanged, eriti vasaku jala sääre hüpeka kõõlus. Oli väike mure, et palju ma talle koormust tahan anda, ei taha ju vigastust ka saada. Karm plaan nägi täna ette 16,196km jooksmist ajaga 1h10min, tempoks teeb see 4.19/km. Vaadates tagasi eelmise päeva jooksu, siis tempo iseenesest ei tundunud tappev. Otsustasin jooksu alguses minna vooluga kaasa ja nii ma kulgesin esimesed 5 kilomeetrit jällegi samas pundis umbes 4-4.10min/km tempos. Jalg sai soojaks ja lasi ilusti joosta ja täitsa mugav oli, kuni 5nda km-ni. Pulss justkui lubaks joosta, aga väsimus hakkas kuhjuma, lasin grupil minna ja otsustasin esialgset plaani järgima hakata ehk siis hoida tempot 4.19/km. Kolm km suutsin ka seda teha läbi raskuste, kui olin jõudnud alles jooksu poole peale ja oli juba väga raske enesetunne. See lõhkus minu motivatsiooni. Läbi kannatuste liikusin järgnevad km-d

9km 4.30

10km 4.37

11km 4.45

12km 4.42

Olles piisavalt piinelnud oma valusa väsinud keha sees, ei aidanud kaasa ka mööduvad minust tunduvalt kiiremad kaaskannatajad. Nende hulgas ka Marti ja Margus, soovisin neile vaid head teed ja pomisesin et küll ma kuidagi lõpuni ära kulgen. Eks pisut see motiveeris mind järelikult kiiremini liigutama, sest järgnevad km-d läbisin pisut kiiremini. Viimane kilomeeter nagu ikka vajutasin ennast tühjaks 4.12 ajaga. Õnneks oli see ränk päev läbi ja sai jalad sirgu lasta. Ajaks 1h 10min 46s. Keskmine pulss 173bpm, maks sama mis esimesel päeval 189bpm. Hilisem süvaanalüüs tuvastas, et ju oli raske päeva põhjuseks eelmise päeva hiline söömine ja puudulik karastus Kuresaare lahes peale hommikuvõimlemist. Parandasin eelmise päeva taastumise b vitamiini joogi(saaremaal ö tähega jook) tarbimisega ja varasema söömisega.

Finaal
Kuna suur pinge oli treeneri poolt peale pandud, siis esimest korda elus loobusin võistluseelsel õhtul pikale veninud peost, tuleb proovida erinevaid strateegiaid, ehk toimib. Sääred olid hommikul nii valusad eelmistest päevadest, et ma ei kujutanud ette, kas nendega on võimalik üldse joosta. Nali naljaks, kui Saaremaale tulles oli plaan ainult esimeseks päevaks, siis tänane plaan nägi ette ikka veel täiega jooksmist ajale 1h 9min. Süües kasvab isu ja kui ikka väike kuri treener käsib, siis käsk on täitmiseks. Stardipauk! ja olingi jälle koos jooksuhulludega oma valusate säärtega liikumises. Seekord olin kaval ja ei hakanud alguses kihutama, võtsin oma 4.20 tempo ja jalgade soojenedes oli see täitsa mugav kiirus. Üsna stabiilselt hoidsime oma väikse grupiga seda tempot, kilomeetrid läksid ja võistlejate rivi venis järjest pikemaks.

Avg 170bpm, max 183bpm 

Peale poolt distantsi oli endiselt veel mugav joosta, allesjäänud kolmeses grupis oli üks tubli vedurimees, kelle seljal kirjas IAmsterdam, olin teda eelmistel päevadel ka näinud ja tundus kogemusega poiss olevat. Ankurdasin ennast tema tuulde ja nii me kulgesime ilma vahejuhtumiteta. Paar km enne lõppu hakkas ees paistma Marti selg, tuli vaikselt lähemale, sellised asjad motiveerivad ennast lõpuni liigutama. Vähem, kui 1km minna, olingi Martiga kõrvuti ja nii me koos sõbralikult üle lõpujoone jooksime. Sama pikk jooks, kui eile, aga hoopis teistsugune. Tundub, et ühtlase tempo taktika töötab minu puhul paremini. Keskmine kiirus parem, kui teisel päeval, kuid madalama pulsiga, keha hakkas harjuma vist sellise igapäevase jooksujamaga :)
Ajaks 1h 8min 39s.

Kogu maratoni ajaks seega vägev 2:59:26!

Finišhis koos 20-võistluse maailmameistri Marti Soosaarega

Kui eelarvamus oli, et kolme päevaga maratoni joosta tundub justkui kergem, siis ma ei ole sellega üldse nõus. Jagades maraton kolmeks, tähendab see kolme rasket jooksu. Põhjuseks tempo, lühemaid distantse paugutad mugavustsoonist väljas oleva kiirusega, mis lõhub ja kurnab keha tunduvalt rohkem. Sa pead alustama kolm korda jooksu, st mootorit käivitama/soojendama kolm korda. Raskeks teeb selle aga kolmekordne kannatamine distantsi 4/5-ku peal, kus vaatamata distantsile on alati mingil hetkel raske.

Kokkuvõtvalt oli väga tore arendav üritus ja kindlasti jooksusõpradele soovitan, hea seltskond, superilus sügisilm, mida sa veel ühelt sporti täis nädalavahetuselt oskad oodata!