Esialgu tulid kaasa ka kümmekond Eesti mugavat turisti, kellele Jens oli teinud pehmema matka džungliga tutvumiseks. Phuketist hommikul vara start 200km eemal asuva Khao Sok rahvuspargi poole. Khao Sok rahvuspragi keskmes asub oma imeliste vaadete ja sini-sinise veega Cheow Lan tehisjärv, mis kunagi paisutati hüdroelektrijaama ehitamisega. Sügavaimas kohas on veesügavus üle 100m. Veest paistavad välja püstloodis kaljumäed, mille küljes kasvab imekombel üllatavalt palju rohelist taimestikku.
Lõunaks jõudsime kohale ja meie teed teiste eestlastega läksid lahku. Nemad asusid paadiga järve peale pildistama ja hiljem järvel ulpivatele bungalow-sse majutuma, meie aga siirdusime otse džungli sügavikku.Rahvuspargis matkates on kohustuslikuks kaaslaseks kohaliku metsa tundev matkajuht. Tagantjärgi mõeldes on see esmasele metsa minejale rangelt soovituslik, sest džunglis valitseb džungli seadus ja kui sa seal käituda ei oska, siis suure tõenäesusega mõni intsident ikka juhtub.
Kai (kohalik Mowgli) ees ja meie järgi, esimesed emotsioonid - mets nagu mets ikka. Siis hakkas tulema- käelaba suurused ämblikud, suure elevandi ja metssigade jäljed, sisalikud, kameeleonid, looduslik ingver ja teised igapäevaselt kasutatavad maitsetaimed jne. Mets läks aina tihedamaks ja rada väiksemaks, matkasime mööda 30a vana täiskasvanud metsaväljaveo teed, mida kasutati kunagi järve rajamisel. Vastu tuli kokapuu, millelt korjasime teekonnale kaasa lehti, maitsesid nagu lehed ja efekti ei olnud. Väidetavalt pidid kohalikud raske töö tegijad sööma lehti rasketel hetkedel väsimuse korral, pidi andma powerit ja tugevaks tegema. Efekt pidavat tulema pikemaajalisel tarbimisel. Bambuse võsad olid ägedad, kasvavad 1m kuus ainult kõrgusesse, lehti hakkavad kasvatama alles päikesevalguse kõrgusele jõudes. Bambus on universaalne materjal, saad teha kõike, mida vaid ette oskad kujutada- ehitustellingutest toidunõudeni.
Džunglis jõuab ainult 2% päikesevalgusest maapinnale ja igapäevaselt käib taimedel võitlus kõrgemale-kõrgemale, et valgust saada. Vihmaperioodil tuleb nii palju vett, et mitmest kohast oli tee minema uhutud. Väidetavalt metsas on kõige ohtlikum hoopis taimed, mitte loomad. Loomad hoiavad inimesest võimalikult kaugele ja nad kuulevad-näevad inimest kordades varem, kui inimene neid, sellepärast peab olema palju õnne, et metsikut looma kohata.Seitsme mäe ja metsa pärast jõudsimegi oma laagriplatsini. RMK mõistes mitte just traditsiooniline telklaager, aga kift kaljumägi paari sammu kaugusel, mille alt vulises väike ojake. Vihmase ilma korral oli kaljumäe sees ka koobas, kust öösel vajadusel varju saaks.
Kuna valgust oli alles napp tunnike, siis Kai hakkas kohe tegutsema, lõke üles, Hammock rippvoodid puude külge ja matšeetega pambust lõhkuma. Mõne hetkega valmisid bambusest riisikeetmisnõu, kanagrillimise atribuut ja sööginõud. Meie Jensiga läksime samal ajal pisut ümbrust avastama, jalutasime kilomeetri mööda matkarada järveni ja plaan oli tulla mööda oja laagrisse tagasi. Järve ääres ojani jõudmiseks pidime liikuma suundaga. Hakkas juba vaikselt hämarduma. Lisaks jalge-esise jälgimisele tuli ka tähelepanelik olla taimedega, millest läbi murdsime. Hoolimata päeva jooksul kogutud tarkusest ohtlikest ja mürgistest taimedest sain siiski ühest lohakast puutest enda käelabale 8 nahaalust pindu. Mööda oja jõudsimegi hämara saabudes elusalt laagri juurde tagasi.Üllatav, kui palju toitu meie matkajuhi kotti mahtus ja millest mängleva kergusega valmis lühikese ajaga ülimaitsev õhtusöök!
Kõht täis, tuju hea, vähe muljetamist veel ja pikali ära. Eks väike ärevus oli ikka sees enne esimest metsikus looduses tähistaeva all veedetavat ööd, ootusärevus oli suur.
Rippvoodi tundus alguses täitsa mugav, väsitav päev ikkagi seljataga. Rippuda tundus turvalisem, maapinnal elavad elukad ei pääse head und segama. Jätsin oma lambi igaks juhuks kiiresti kättesaadavasse kohta, et ei peaks vajadusel maast hakkama pimeduses kobama. Pärast veel satub lambi asemel mõni elukas kätte. Võrreldes eesti metsa või rabaga, kus on öösel täielik vaikus, oli täna öösel päris huvitav. Vahetpidamata oli õhus vilin, mida tekitasid tirtsud, kes väidetavalt elavad esimesed 9 aastat maa sees ja kui nad oma viimaseks elupäevaks maapinnale paarilist otsima tulevad, siis nad siristavad kogu elu jooksul kogutud jõuga, nii palju kui torust tuleb. Veel kostus öösel prakse, mis osaliselt pidid olema bambuse puude omavahelise hõõrdumise või murdumise hääled. Oja muidugi ka meil kohe kõrval sulises, mis kindlasti summutas looduses liikuvate loomade hääli. Aeg ajalt matkajuht ikka skännis pealambiga ümbritsevat metsa. Ühel hetkel olid küünlad kustunud ja ega vahet polnud, kas silmad olid lahti või kinni, pilt oli sama. Siiski oli vahest näha hõõguvaid liikuvaid täpikesi, niikaua, kui teist paralleelset täppi ei olnud oli looma silmade asemel tegemist nn lendava jaaniussikesega. Ühel hetkel kuulsin päris enda lähedal krõbistamist, haarasin lambi ja leidsingi krõbistaja- priske rott! Õnneks sellel hetkel ei meenunud, et närilised on madude põhitoit ja rott võiks meelitada maod meie laagripaika. Õnnestus ka vist magada vahepeal pisut, sest järjekordsel ärkamisel tundus, et keegi pimestab mind oma lambiga. Lastes silmadel vähe harjuda, sain aru, et tegemist oli hoopis suure täiskuuga. Ühel hetkel hakkas taas valgeks minema ja oligi aeg ennast maast lahti ajada.
Samal ajal, kui matkajuht hommikukohvi ja pudruga askeldas oli ka minul pisut aega sisustatud, kui ma juba kergelt mädanevaid okkaid naha alt noaga välja urgitsesin. Laager kokku ja edasi. Teise päeva plaan oli selline, et kämpingus ööbinud eestlased tulevad võtavad meid metsa äärest longtailiga peale ja suundume kogu kambaga rahvuspargi ühele atraktiivsemale rajale, kus pidavat olema 700m pikk koobas, koos nahkhiirte, ämblike ja madudega. Enne paadi peale ronimist saime jala küljest mitmeid kaane ära nokkida, head loomad soovisid meie verd puhastada.
Veerand tunnise sõidu järel olimegi päral. Salajane plaan oli ülejäänud kambast eralduda ja läbida koobas teistpidi, kui ametlik kord ette näeb. Lisaks veel piiluda ka pisut kõrvale, et leida midagi huvitavat. Pöörasimegi rajalt välja, kus paistis väike kalju seest tulev kosk. Ei läinud palju aega, et poisid sulpsti kristallselgesse vette maandusid. Vesi oli uuristanud endale kalju sisse tee ja nüüd oli vaja sealt läbi ronida. Natuke pusimist ja leidsime võimaluse kosest üles ronimiseks. Igatahes väga fun koht oli, selline, mida olen eelnevalt näinud ainult survival saadetes. See sama oja tuligi koopast, ehk siis koobas oligi aastate jooksul tekkinud selle oja voolamise tulemusel. Vihmaperioodi ajal on koobas avastajatele suletud, sest on suur oht sinna sisse lõksu jääda, kui vesi peaks kiiresti tõusma. Suundusimegi kottpimedasse koopasse, huvitavamaks tegi asjaolu, et meil oli kahepeale ainult üks lamp. Koopas liikumiseks tuli liikuda vees, kus vahest oli vesi ka ülepea. Kuna oja põhi oli kivine, siis liikumine oli aeglane ja pidi olema ettevaatlik, et jalgu ei lõhuks. Ka koopas oli paar kosekest, kust tuli üles ronida. Ühel hetkel oli tunda vähe teistsugust aroomi, mis reetis, et oleme jõudnud batmani koju.
Lambiga lage valgustades oli näha sadu või tuhandeid nahkhiiri. Nahkhiirtega koos pesitsesid samas koopa osas ka ämblikud, kes toitusid nahkhiirte väljaheidetest. Samuti pidi olema näha seal aeg ajalt ka madusi, kellele meeldib maiustada nahkhiirtega. Me seekord nahkhiirtega maiustama ei hakanud ja lasime neil rahulikult päevast iluund teha. Varsti paistsidki teiste vastutulevate eestlaste pealambid, osadel tütarlastel väga kartlikud näod peas :)
Käisime kiiresti koopa lõpuni ära ja liikusime teistele järgi ja teistega tuldud teed tagasi. Enne paati minekut peatusime ja tegime kiire lõuna. Söögiks banaani lehe sees praetud riis, maitses endiselt hästi. Ees ootas pikem paadisõit hüdroelektrijaama suunas, just seal pool paistsid kahtlased tumedad pilved ja kohalikud raputasid pead, mis ei tõotanud midagi head. Mõne aja pärast oligi tuul üleval ja Jensi sõnul pole tema sellel järvel veel selliseid laineid näinud- need polnud küll mitme meetrised, kuid piisavad, et meid läbimärjaks pritsida. Paadiga järvel liikudes avanesid 10 miljoni vaated, ilus oli tõesti. Kohale jõudes tegime teistele teatavaks oma eelmisel õhtul tekkinud salaplaani- kui esialgu pidime teistega Phuketisse tagasi liikuma, siis hea plaan tundus olevat veel üheks päevaks metsa jääda. Meie matkajuht rääkis, et tal on üks kihvt rada, kus kasvab looduslikult maailma kõige suurema õiega lill-freesia. Lisaks pidi sellel rajal olema ka paar kena suurt koske, 100m kõrgust. Olles näinud Tai nn waterfalle, siis me Jensiga olime selles osas väga skeptilised, aga kuna vana tundus usutav, siis otsustasime, et läheme siiski vaatame südamerahuks lilled ja kosed üle.
Ööbima lubas matkajuht jääda enda juurde. Mõned kilomeetrid sõitsime teistega kaasa, kui istusime ümber juhuslikult sealkandis oleva Kai sõbra kastiautosse. Mööda maanteed auto kastis 100ga ei olnudki enne sõitnud! Poole h pärast olimegi jälle alguses tagasi, istusime matkajuhi Jumanji nimelises baaris maha ja võtsime õlle. Nagu tailastele kohaselt oli baar ka nn elutoaks, sättisime öiseks magamiseks oma rippvoodid baari üles, sellel õhtul ei olnud häbi baaris magama jääda.
Järgmisel hommikul oli plaanis järjekordne varane ärkamine enne päikesetõusu, varahommikul pidi suurema tõenäosusega nägema metsas loomi liikumas. Matk algas kohe korraliku mäkke ronimisega, kui kahe kilomeetriga tõusime 400m. Maailma suurimad freesiad just selle mäe otsas kasvasidki. Kahjuks hetkel ei olnud ükski õis täissuuruses, oli üks mis oli mõni aeg tagasi õitsemise lõpetanud ja rida väikseid, mis alles kuu-kahe pärast oma elusuuruses õitsevad. Täissuuruseks kasvab see lill 9 kuud ja õitseb aasta läbi. Täissuuruses on õis ainult 2 nädalat ja peab olema hea ajastus, et sellele peale sattuda. Edasi liikudes nägime-kuulsime tihti puulatvades metsikuid ahve meie eest põgenemas.
Sama järsk langus ja mõne kilomeetri pärast jõudsimegi koseni, üllatusime! Tõesti oli täitsa asjalik kosk, mis suurvee ajal on tõenäoliselt ikka väga võimas, siis kahjuks muidugi seal matkata ei saa, kuna matkarada läks osaliselt mööda jõe põhja ja kärestik viiks muidu matkajad lihtsalt kaasa. Kose kõrvalt oli tore mööda järsku mäge alla ronida, aeg-ajalt olid isegi turvaköied kalju külge pandud. Alla jõudes liikusimegi mööda jõe orgu Khao Sok külani tagasi. Tundus hea jõgi kayakiga läbimiseks ja Jensile ideid kuhjaga, kuhu tulevikus aktiivsemaid inimesi seiklema viia. Vahetult enne külasse tagasi jõudmist õnnestus ka ilus madu ära näha, uinus ilusasti puu otsas.
