Ja juba ta helises, äratus 5:30. Ei mäleta millal viimati pidi nii vara ärkama. Tegus päev ootas ees, polnud mahti kaua pikutada ja kraps püsti. Õnneks uni oli öösel hea, see 7h. Läksin õue hingasin suure sõõmu varahommikust jahedat värsket õhku, oli tunda, et tuleb teguderohke päev. Kuna päike hakkas vaikselt horisondi tagant kerkima tuli mõte teda maja katusele tervitama minna, sealt olid juba näha päikeselt saabuvad esimesed energiakiired. Olin mina, oli päike ja Bond(koer), kes vaatas mind alt imelikul kombel pea viltu, nagu kuutõbist.Kogu ülejäänud maailm oli sügavas unes ümberringi. Päikese lahkesti jagatud hommikune energia vastu võetud, 5 tiibetlast tervitatud, võis hakata ees ootavaks katsumuseks valmistuma. Kalli naise valmistatud hommikupudru kiivi-jõhvikate-vaarikate ja mustikatega, avokaado, chia seemned mandlipiimaga ja kohuke, hommikusöök sees. Varustuse ja päeva toidu nimekirjade kontroll ja kell oligi jõudnud 7ni, kui saabus Ivar ja startisime võistluspaika. Ratas alasse, number põsele, vahetusalade kotid õigesse nagisse, kalipso selga ja mikrofonist kostus 5min stardini. Kus mu ujumismüts ja prillid on? Tiim oli varakult omal kohal ja ulatasid kerge naeratusega puuduolevad aksessuaarid. Poiste silmist võis välja lugeda, et nad ei kadestanud mind sellel hetkel. 3-2-1 ja algaski terase karastamine!
Ujumine on tegelikult äge, just avaveekogus.
Olgu, tavaliselt tõmban ennast alati võistlustel stardis kinni ära ja ei leia oma rütmi. Seekord astusin rahulikult vette ja hakkasin kulgema, suurt tunglemist vees ei olnud, kuigi korraks sain jalaga prilli pihta, nii et see vett täis tõmbas. Mis seal ikka tõusin keset karjääri püsti, kohendasin prilli ja kulgesin edasi, vesi oli lihtsalt selles kohas õnneks nii madal. Ujud ja mõtled häid mõtteid, autopiloot peal, proovid mitte mõelda sellele, mis veel ees ootab. Iga 10 tõmbe järel ainult kontrollid kurssi, et ikka järgmise poi suunas liiguks. Kõige tagumise poi juures ja hops vasak säär krambis. Mis jama see on, trennis seda ei juhtu kunagi. Eelmisel aastal poolpikka tehes oli sama jama. Mis sa ikka muud teed, kui kätega ujud edasi, aga jalad on nagu ankrud, üritades säärelihast venitada, õnneks sain jagu. Esimene ring läbi ja hops teine säär ka krambis ikka korralikult. Sihuke tunne, et otsi madal koht kus oleks hea püsti tõusta ja venitada.
Siis loomulikult ühtegi madalikku ei leidu. Teisel ringil andsin rohkem kätele tööd, oli teada, et jalgadel on veel pikk päev ees. Enne lõppu oli veel korduvalt ankurdamist(krampidest venitamist) ja lõpuks, kui veest välja sain oli lisaks tavapärasele kõikumisele üsna raske kõndida, sest sääred kivikõvad :)Ajaks 1h25min, 5min kauem, kui planeerisin. Ujusin ka siksakitades rohkem, distantsiks tuli 3,8km asemel 4,1km.
Vahetusalas ei kiirustanud, kalipso seljast, riided selga, kingad jalga, kiiver pähe, prillid ette ja minek. Ajakulu 3min43sek.
Ratas.
Mõnus, ei pea enam ujuma. Üks kaaskannataja lahkus minuga samal ajal rattaalast, kalipsot vahetades rääkis, et elu kehvem ujumise aeg see aasta. Ok järelikult kogemustega poiss, vaatame, mis tempo siis rattas alguses tark võtta on. Imen esimese viie minutiga Cellfoodiga rikastatud veepudeli tühjaks, HoneyPower geel ka otsa, et saaks kiiresti sääred uuesti ellu äratada.Tean, et ees ootab minu elu pikim rattasõit. Tuleb nautida, vaatan ringi ja üritan mõtteid sellest eemale saada. Esimese 20km-ga jõuan esimesse värskendusalasse Ääsmäele.
Näen, et poisid alles jõudsid sinna, seega pole loota pudelite vahetust, õnneks ühes pudelis veel on pisut. Nüüd siis 7 korda Ääsmäe ja Kanama vahet, igal ringil sõidan värskendusalast läbi ja võtan midagi näppu. Poisid teevad head tööd! Alates 4-5 ringist on vahetusala ootamine juba iga ringi suursündmus, mille nimel elada. Kõik teeaugud ja purunenud veoautode rehvide juppide asukohad on juba pähe kulunud ja 6ndal ringil ütlen kõva häälega juba välja ka, et nüüd hakkab juba rattast vaikselt küll saama. Kui esimestel ringidel oli Ääsmäe poole sõites kerge vastutuul, siis mida ring edasi seda tugevamaks läks ka tuul. Või tundus see ainult nii... Õnneks teine pool ringist oli seevastu allatuul, kus hea värskendusalast saadud nänn endale sisse tankida. Kuigi kiusatus oli suur korra jalg maha panna, ma seda siiski ei teinud, vaid haarasin hoo pealt nii kalli naise poolt tehtud SuperSmuutisi, spinatipiruka, HoneyPower energiageele, kokteilimeister Ivari poolt segatud Cellfoodi ja muid soola-spordijooke.
Oligi käes hetk, kui pidin ütlema poistele, et kahjuks ma enam siia tagasi ei tule, pisar tuli kohe silma, õnnepisar. Selleks hetkeks oli 150km sõidetud ja kõik istumisasendid korduvalt läbi proovitud, jalgevahel enam mittevalusat kohta polnud.
Nüüdseks oli jalgades ka juba tunda, et on pisut sporti tehtud, kergeid krambi tunnuseid andsid ka reielihased. Vedel magneesium teeb imesi ja minu puhul toimib väga kiiresti, rattal tarbisin neid vist 2-3 ampulli. Kanamaalt Keilasse ja edasi, üsna transis, sest tagantjärgi mõeldes väga ei mäletagi seda lõiku. Ühel hetkel avastasin oma käest vanilje vahvlijäätise, ega midagi, aero asend sobib jäätise söömiseks ideaalselt! Kloogal tagasipööre ja lõpukolliks meeldiv vastutuul.Mõned kilomeetrid enne lõppu oli Sillu rattaga teeääres. Toetas mind moraalselt meetreid eemalt, tuule tegemise eest oleks oodanud disklaff ja seda oleks muidugi magus lõpus saada. Ütlesin talle, et ma ei kujuta ette, kuidas nende jalgadega on võimalik jooksma hakata...
Kui rattas olin alguses heas tempos(avg 34km/h), siis tuule tugevnedes see langes 31,9km/h peale, mis iseenesest lubas jooksma minna veel sellises graafikus(koguaeg 11h), nagu olin planeerinud. Ratta lõplik aeg 5:38:39, planeeritud aeg oli 5:40.
Vahetusala, oh seda rõõmu. Ratta seljast maha tulemine oli samaväärne, kui oled autoga umbes tuhat km järjest sõitnud ja teed sirutuspausi. Kõik kohad olid meeletult kanged, lisaks väga-väga valusad reielihased. Ratas raami, toss jalga, nokamüts pähe. Tellisin endale vahetusalasse magneesiumi geeli, et saaks jalalihastele pisut toitaineid. Samuti määrisin magneesiumiga kokku põlved, mis olid ratta lõpus kergelt valusaks läinud.Püsti ja jooksu!
Eelmise aasta kogemusest, kus ma suurest rattast pääsemise rõõmust hakkasin uhama tempos 4:30(min/km) õppust võttes jälgisin väga hoolsalt kella.
Kuna teoreetiliselt arvasin, et ehk suudan hoida tempot 5:30, vähemalt esimesel poolmaratonil. 2 esimest ringi ei olnudki väga häda, joogile lisaks ampsasin ka igal ringil kergelt midagi. Ilm oli täitsa soe, isegi eesti kohta kuum. Kolmandal ringil ei olnud enam nii kerge jalg, siiski suutsin sundida ennast jooksusammul liikuma. Neljandale ringile minnes oli väga raske, jalad olid pakud ja ka vaim täitsa nüri. Olukorda ei teinud paremaks teadmine, et ma pole veel jõudnud poole distantsini, kuid nii-nii raske on. Esimest korda elus pidin tugevasti taltsutama oma emotsioone, kes tahtsid pidevalt ohjad enda kätte võtta. Ilm oli ka vahepeal pilve läinud ja taevast tulid ka mõned piisad, tekkisid külmavärinad ja ihule tuli kananahk. Ilmselged vihjed energiakriisist, aga ise sellel raskel hetkel selle peale ei suutnud tulla, et peaks endale vägisi energiat sisse toppima. Absoluutselt mingit isu ei olnud, ei tahtnud mitte midagi, null. Õnneks neljanda ringi lõpus ootas mind raja ääres Marlen ja tuletas meelde, et sa pead sööma, isegi siis, kui isu ei ole, suru endale mõni geel sisse. Mõne hetke pärast jõudsin värskendusalasse ja sama jutt kordus ka seal. Võtsin korraks aja maha, viskasin pikali, Silver tegeles mu jalgadega, teised samal ajal pakkusid mulle 100 erinevat toiduartiklit.
Ilusti on näha, kuidas minnakse auku ja sealt tasapisi väljutakse
Ühel hetkel jõudsime selle taktikaga ka Ivo Stolfotile järgi, oli näha, et ta on samalaadses augus, kus mina mõni ring tagasi. Olin veendunud, et me peame ta kaasa vedama, seltsis segasem ja nii ta saab kiiremini raskest hetkest üle, sõpra ei saa jätta ju tänavale vedelema. Õnneks ta võttis vedu ja nüüd meil oli juba korralik kulgejate seltskond. Minu lahke ja suurepärane toetustiim jagas nüüd lisaks minule ka Ivole igal ringil head paremat ja lõpp lähenes hoogsalt. Mul oli tunduvalt kergem, teades, et kui mina keeran finishisirgele, siis Ivol on vaja veel üks ring kannatada. Jooksu ajal krambid ei ähvardanudki, aeg-ajalt kallasin vedelat magneesiumi sisse, ju siis aitas. Viimane arbuusi, kurgi, banaani jne paus ja viimasele ringile! Ai see tunne oli hea, nii hea kohe, et tempo tõusis 5:30 peale jälle. Varasematest jooksuvõistlustest kogenuna ütlesin poistele, et oot-oot, 5km võib tunduda lühike, kuid selle aja jooksul võib veel kõike juhtuda.Olin välja teeninud ühe õlu küll, mida finišhi jaoks külmas hoiti!
Poole jooksu ajal sai selgeks, et täna ma alla 11h ei lõpeta, seega peale august välja tulekut ei olnud enam ka motivatsiooni kiiremini liikuda, sest planeeritud ajarong oli läinud. Jooksu ajaks 4:32:45, mis on planeeritud 4h-st tunduvalt rohkem. Ehk siis hävisin oma lemmikalal, tänu täispika triatloni varasema kogemuse puudumisele. Niisama maratoni joosta ei ole sama, mis joosta maratoni peale pikka ja intensiivset spordipäeva.
Koguajaks 11:43:42, mis on minu isiklike rekordite raamatus jälle uus saavutus, kuna enne haigutas seal tühjus :)
Peale pesu oli võimalik igal lõpetajal lasta massööril mudida kõige valusamaid kohti, ilmselgelt poolest tunnist jäi väheks, kuid abiks ikka!
Hea abiline Ivar oli organiseerinud juba ratta ja muu varustuse vahetusalast autosse ja võiski koju sauna minna.
Üleüldse mulle tundus, et mul oli parim abistajate tiim, võistluse ajal on tiimiga kohtumised need, mida ootad ja mille nimel edasi liigud, igatahes suured tänud Ivar, Erkki, Silver, Helen ja teised tuttavad, kes raja ääres ergutasid!
Järgmisel päeval ratast kuuri viies avastasin, et tagurehv on täitsa töss. Lähemalt uurides selgus, et järelikult ratta lõpus olin suutnud leida tee äärest väikse purunenud rehvi traadi, vedas ikka kuradi moodi.Viimasel kilomeetril oleks tekkinud dilemma, et kas hakata parandama või joosta ratas käekõrval vahetusalasse, hea, et seda ei pidanud tegema.
