Hommikul ärgates ei olnud mingit plaani, oli väike mõte, et ehk saab päevaks MTB, ralliks saarele ringi peale. Kiiresti selgus, et see plaan ei lähe läbi, sest nii kiiret vastust siin kandis saada on mission impossible. Õnneks on inimesele antud jalad, nii sündiski otsus avastada saare salapäraseid kohti kand ja varvas meetodil. 10 ajal asusin teele, enne veel hotelli interneti levis vaatasin umbmäärase trajektoori ära, et oleks mingigi info, kust läbi võiks pääseda. Siinne "mets" on madal, kuid see eest väga tihe ja okkaline, ilma matšeeteta läbimatu. Kaitseb hästi ennast ja seal elavat faunat reostava turisti eest. Esialgu liikusin mööda asfalti Zoni randa, mis on
üks rahulikumaid turistile kättesaadavaid randu Culebral. Kõikides saare põhjakaldal asuvates paradiisirandades pesitsevad merikilpkonnad, kahjuks nad ennast väga näole ei anna, tegutsevad rohkem siis, kui inimesed magavad, ehk siis öösel. Nagu USAle kombeks, kus iga pisemagi asja kohta on seadus, siis on olemas ka kilpkonna seadus(vaata pilti). Seda keelava seaduse juttu on näha iga nurga peal, kus tuletatakse meelde, et see ja see seadus keelab teha seda ja seda. Praegu veel naljakas, aga tõenäoliselt varsti oleme ka eestis sellega harjunud, Ameerika on ju meie poliitikute suur eeskuju.
Liikudes Zoni ranna lõppu, kus enamus jalajälgi liival tagasi pöördus, liikusin mina edasi, algas vulkaanilise kivimiga kaljune kivirand. Iga natukese aja tagant seisatasin ja imetlesin, kui võimas on ookean, kui ta kohtub rannal suurte kaljude ja kividega.
Kivise neeme taga pidi tulema väiksem rand, kust mapsi järgi pidavat minema üles mäkke väike rada.
Leidsingi lihtsama vaevata tee otsa üles ja alustasin mäkke tõusu. Kuna siin ei möödu päevagi, mil ei sajaks korra vihma, siis tee oli porine ja üsna libe. Poolel tõusul tuli vastu üks poiss ja küsis, ega ma ei näinud rannal plätusi vedelemas, ta ema olevat vist unustanud. Ütlesin, et ei pannud tähele ja liikusime vastassuunas edasi.
Mõtlesin endamisi, et palju õnne, ise ei viitsiks seda tõusu küll 2x võtta :) Mõne aja pärast tulid vastu ema-isa ja küsisid, et ega ma ei ole ühte poissi näinud, hetkeks mõtlesin, et kas vastata, et nägin ainult ühte suurt boa madu, kuid mitte ühtegi poissi... :)
Jõudes üles pisut sõidetavama tee peale, avastasin GPS-ga kontrollides, et see oli olnud siiski vale tee. Ja mööda seda teed ei saa kohe kuidagi selles suunas, kuhu soovisin liikuda. Jess, seiklus algas! Pidin tegema ühe lõike läbi võsa, et jõuda teise teeni, mille kaudu jõuaksin õigele rajale. Tundus ohtlik, võsa oli nii tihe, et ei näinud kuhu/kellele peale astudagi. Enne õiget rada oli paigutatud ka okastraat, mis tähendas tungimist kellegi territooriumile. Lohutas teadmine, et USAs on lubatud tulistada, kui sinu territooriumile tungitakse. Siin on ju kõigil tulirelvad, noh, telekas ju räägitakse seda... Proovisin liikuda nii "salja", kui võimalik, ilma kedagi häirimata. Kuna ma praegu seda posti kirjutan, siis järeldan, et olen hea hiilija. Ok sain sellelt territooriumilt välja ja allamäge veeredes jõudsin lõpuks oodatud rajani. Esialgu ei saanud päris täpselt ainult aru, kus see rada on. Aastaid tagasi võib olla oli seal rada, tänaseks aga täiesti täis kasvanud. Pisut olematul rajal liikudes tekkis tõsine dilemma, kas ikka liikuda edasi või minna tuldud teed tagasi, sest ees ootas mitu km seda väikest olematut võsarada. Koostasin plaan B, kus otsustasin liikuda mööda olematut rada kurvini, kust läbi dzungli raiudes jõuan rannikule. Sealt saan edasi liikuda mööda rannikut, loodetavasti, sest ma ei teadnud, milline rannik seal on ja kas seal saab üldse liikuda. Teada oli, et põhjapoolne rannik on Culebral tänu pidevatele kirde tuultele kõige tuulisem ja "tormisem", mis võib tähendada tõusu ajal väga suuri laineid, mis võivad muuta kaljuse ranniku läbimise ohtlikuks või isegi läbimatuks.
Olematul rajal liikumine oli aeglane, esialgu ettevaatlik. Unustasin enne loodusesse minekut kohaliku faunaga internetis ka tutvuda. Nagu ikka suurimaks ja ohtlikemaks on tegelikult taimed, just need okkalised, võid endale jalga astuda või saada ohtlikke haavu. "Õnneks" olid mul lühikesed püksid ja särk, mis väga okaste eest kaitset ei pakkunud, seega tuli olla eriti ettevaatlik. Jälgedest oli näha, et seda rada kasutavad ka sõralised, on tegu siis sigadega või millegi taolisega, kohata mul neid igatahes ei õnnestunud. Kohtasin vaid ühte vaikest jäneselist, kes mind nähes hiilides kiiresti põgenes. Lõpuks paistis pääsetee, tuli ainult mõnikümmend meetrit jälle läbi okasvõsa ronida.
Rännak võis jätkuda mööda mõnusat kariibimere briizi!
Nüüd liikusin mitu km piki rannikut, kus pidin pidevalt olema valvel, kuna aeg-ajalt pidin varjuma suurte lainete käest pisut kõrgemale, muidu oleksid nad mind endaga ookeani kaasa võtnud. Kivide ja lainete meelevalda sattudes on ellujäämisvõimalus nullilähedane. Vähese ajaga sain selgeks suurte lainete tsüklid ja olin juba aegsasti suurte lainete tulekul kõrgemal positsioonil valmis imetlema nende võimsust ja jõudu.
Jõudsin kilomeetri pikkusele täiesti metsikule rannale, kus puudusid inimese jalajäljed sootuks. Ainult kolm tuttavat sõralist olid seal lisaks minule ringi jooksnud. Merikilpkonnade tegutsemisest endiselt ühtegi jälgegi... Kahjuks oli näha sellel rannal inimtegevuse jälgi merel. Merel on suurepärane oskus ennast puhastada, uhtudes kõik laevade pealt merre "pudenenud" ja sinna mitte kuuluvad esemed rannikule. Siiski oli see sobiv koht väikse oote tegemiseks, ignoreerisin kaldale uhutud plastikut ja keskendusin võimsatele lainetele. Värske vitamiinirikas greip maitses sellel hetkel imehästi!
Ees ootas veel ühe neeme ületus, kus kogesin selle tripi suurimaid laineid, lained ületasid ka 5m kõrguseid kaljusi. Selles lainete möllus sain kõrvetava päikese vastu jahutava niisutuse, sealt läbides said ka viimased kuivad kohad mereveega kastetud.
Keegi unustas oma mõistuse randa, tegelikult ilusa struktuuriga korall.
Ees ootas uus paradiisirand, kust pidin leidma järjekordse tee üles mäkke. Hea sõber oli ehitanud juba valmis väikse katusealuse, kuhu oleks saanud ööseks varju alla jääda. Kahjuks mul seda vajadust täna ei olnud, aga tuleviku mõttes hea teada, et onn seal on :)Nähes väikeseid okste külge seotud lipsukesi ei tahtnud uskuda, et see ongi see tee. Pisut kaheldes otsustasin siiski lipsukesi jälitades liikuda tõelises vihmavõsas.
Rada oli aimatav ja kaua polnud seda teerada keegi kasutanud. Poolel tõusul kuulsin raja kõrval sisalike liikumisele omast sahinat. Lähemalt uurides õnnestus ära näha ka esimene elav madu!
Edasi ronides kohtasin ka ühte teist looma(vaata videot)
ja üleval ma olingi. Pisut veel mööda mudast autoteed ja jõudsin saare ühe kõrgema tipuni 190m üle merepinna.
Sealt edasi tuli vaid laskumine mööda jällegi olematut rada, kusjuures all ranna ääres käis ehitus ja randa ligipääs oli jällegi okastraadiga takistatud. Keegi oli endale hea vaatega krundi seibinud ja randa sisenemise blokeerinud. Töömehed vaatasid natuke imelikult, kui valge mees ilmus võsast, läbisin viimased takistused ja olingi varvastpidi vees. Teisel pool Flamenco ranna otsas pidavat olema rannal vana USA tank, mis oli minu viimaseks targetiks sellel tripil. Väike sörk lõdvestuseks rannaliival ja päeva võib õnnestunuks lugeda! Modell tankil oli minu tulekuks ennast ilusti poseerima sättinud :) Maksumus 0, väärtus hindamatu, isetehtud, hästi tehtud! :)
