Sport- see on elu!: January 2017

Enne reisi uurisin onu guugli käest, mida PR-l aktiivsemale inimesele pakkuda on. Sattusin mingit teed pidi peale Tripadvisori soovituslikule mägijõe matkale. Tundus täpselt sedamoodi seiklus, nagu ma otsisin, lisaks ainult head kommentaarid stiilis “A MUST DO IN PR”. Hind 175$ tundus ainult pisut krõbedavõitu, siis ma veel ei teadnud, et Puerto Ricos ongi kõik väga kallis. Teistel taoliste matkade korraldajatel olid hinnad küll odavamad, aga Kalichi poiste jutt kodulehel ja positiivsed kommentaarid jätsid mulje, et see ongi minu jaoks. Rääkisin ka Elvise pehmeks, koos huvitavam ja pärast on kellega muljetada. Hommikul 5.30 korjas meid hotelli eest valge VAN peale, roolis Jose. Esimene asi, mis ütles, et julged poisid, ronivad öösel suvalisse autosse teadmata, kuhu neid viiakse :)
Korjasime peale veel 2 USA poissi ja 2h pärast olime baaslaagris, sõime hommikusöögi, vahetasime riided ja panime selga vajaliku varustuse- päästevest, kiiver, kindad. Soovituslikuks varustuseks olid pikad riided ja hästi haakuvad jalanõud. Peale kiiret briifingut, kus räägiti mis ohud meid ees ootavad ja kuidas neid vältida, olimegi valmis oma matka alustama. Kuna autoga olime sõitnud üsna kõrgele mäkke, siis meie liikumine oli jõel allavoolu. Liikuma hakates tuli läbida poole tunnine lõik järsu langusega vihmametsa, väike rada oli porine ja väga libe. Esimestel sammudel said enamus poisid oma külje maha pannes lohiseda mäest alla. Päris naljakas oli. Jõudes kärestikulise jõe äärde tegime kohe sulpsu vette, sai metsas mudaseks saanud riided puhtaks loputada :)

Ja meeldejäävad elamused algasid! Alguses rahulikult vooluga liikudes, väiksemate koskede läbimised, kivide pealt tundmatus kohas vette hüpped, looduslikel "liumägedel" slaidimised, koskede altpoolt läbimised jne. Ühes kohas kasutasime ka tagasi üles ronimiseks köit. Kaasas oli meil kolm instruktorit, kes kõike enne ise ette näitasid, kuhu täpselt hüpata, et ei satuks vee all oleva kivi otsa. Alguses ei saanud aru, miks on neljale omastarust ägedale tüübile vaja kolme saatjat, aga tagantjärgi oli ohutuse tagamiseks see vajalik. Alati oli üks "päästja" pisut allavoolu, juhuks, kui mõnel "kõval mehel" peaksid jalad alt lendama ja jõgi ta kärestikus kaasa kisub. Kivid oli jões libedad ja pidevalt pani keegi külje maha, nalja jälle nabani. Hinna sees oli ka pildistamise teenus, mille raames turvamise kõrvalt kõik kolm vana hoogsalt fotokaga tööd tegid. Vesi jões oli puhas, läbipastev ja soe, kuid mitte liiga palav, aeg-ajalt ronisime soojadele kividele ennast soojendama. Mõne tunniga jõudsimegi koseni, kus saime näidata, mis puust poisid oleme. Esimese hooga oli päevaplaanis kaljuhüpe kose kõrvalt 9m kõrguselt nii, et minnes hüppele ei olnud näha, kuhu maandud. Boonuseks oli tõukekivi märg ja libe. Olles aus, võttis jala ikka värisema küll ja adrekas voolas. Ameerika poisid ees ja kuna me ei saanud kehvemad olla, siis järgi!

Vabalangus ja sulps! Äge! Veest välja, jalgadevärinal uuesti üles ja teise nurga alt- sulps! Olime pannud kõik oma lõuna pikniku snäkid Jose veekindlasse kotti. Viimast ohtliku kärestiku ületades turvas ka Jose meie turvalisust, jättes sööki-jooki täis koti pisut lohakalt kose äärde. Kui ma alla jõudsin küsisin, ta käest, kas see oli sinu kott, mis järgenavest koskedest alla just sõitis? Jose vaatas mulle otsa- shiiiit :) Ja päästeoperatsioon võis alata! Arusaadav, miks meie tripi lõpppunkt oli enne neid koski, nende läbimisel oleks enamus meiesuguseid spetsialiste läinud sama teed, nagu meie lõunasöök. Meie teha oli nüüd lihtsalt jälgida soojadel kividel lebotades, kuidas spetsialiseerunud koseronijad meie lõunasööki päästavad. Kott ootas neid kärestiku tervena läbinuna ilusti allpool looduslikus basseinis. Liikusime ka ise jõe kõrvalt allapoole edasi, sealpool ootas meid juba tuttav valge VAN. Autoga uuest baaslaagrisse, kuivad riided selga ja kohapealses fritüüris valmistatud suupistete saatel vaatasime eelnevate gruppide parimaid naljakaid ebaõnnestumisi ja meist endast päeva jooksul tehtud pilte. Ega pikka pidu ei olnudki enam, asjad kokku ja asusime tagasiteele! Meeldejääv üritus, kui tulevkikus võimalik, siis läheksin kindlasti uuesti! Pildid räägivad iseenda eest.