Sport, see on elu? Kas on? Või on elu hoopis sport? Kas elu ilma spordita on elu? Sporti ilma eluta ei ole, vist. Aga mis elu see ilma spordita on? Elu oli enne, kui sport? Või oli sport enne elu? Kas sport või elu? Mis on elu? Mis on sport? Kas sport hoiab elus? Jah-Ei. Ei-Jah.
Sõltub inimesest.
Sõltub sajast muust tegurist meie ümber, meie kehas, meie peas. Vist.
Tundub, et õiget vastust teab ainult igaüks ise, enda jaoks. See vastus ei ole õige teise jaoks, sest teise õige vastus asub teise peas. Teise õige vastus on õige tema jaoks, seda peab austama.
Sport, see on elu. See hoiab elavana. See annab eluenergiat. See maandab negatiivset ja laeb positiivset. See puhastab ja tugevdab vaimu. See hoiab keha terve ja tugevana. See õpetab tundma iga rakku kehas. See õpetab taltsutama emotsioone ja tundeid. See annab enesekindlust. See õpetab austust, distsipliini, kohusetunnet, keskendumist. See paneb särama. See õpetab elama. See teeb meist need, kes me oleme.
Ilma spordita võib püsida elus. Aga mis elu see on? See ei oleks see elu.
Oleksid, poleksid, miksid.
Kui oleks ..., siis poleks. Aga kui poleks, kas siis oleks? Järeldused kogemustest. Kogemusi saab neid kogedes. Kui ei ela, siis ei koge. Kui ei proovi, ei saa ka teada.
Otsuseid...
saad teha kogemustest. Loomuses on teha häid otsuseid. Tahad ikka head, aga igakord ei tule välja...
Hea ja paha
Ühe jaoks hea, teise jaoks paha. Proovi siis leida keskteed. Esialgu tunduv hea võib mõne hetke pärast tunduda täitsa paha. Tasub proovida, sest muidu ei oleks elu.
Aga ikkagi sport?
Jah, kui see annab sulle elu. See on väärt riskimist, isegi siis, kui ta peaks sinult selle võtma.
Kas kaotades elu tehes seda, mis hoiab sind elavana on õnn või õnnetus? Sõltub, mis nurga alt vaadata.
Ootamatu, šokeeriv, arusaamatu, kuid selline on elu.
Järgmises elus arutame neid asju edasi.
Head teed väike vend...
Käies neljapäeva õhtul Keilas viimast paaristõuke lihvi andmas jäi silma üks härra, kes sulailmaga võttis tõuse vahelduva tehnikaga. Järjekordselt temast möödudes tegin juttu, et mis tal pidamiseks all on. Vastuseks sain, et midagi ei ole, lihtsalt liivapaberiga olevat karastanud. Minu uhiuutel Fischeritel oli testi mõttes ühel suusal teip ja teisel tahke, mõlemad libisesid hästi pidamise asemel. Ok, tarkusetera pühapäevaks kõrvataha pandud.
Laupäeva õhtul Otekale jõudes oli plaanis esialgu ise midagi suusa talla alla mökerdada. Aga kuna sõbrad olid kokku leppinud Andrus Veerpalu tütre Anettiga, et lasevad tal suusad teha, siis mõtlesin, et proovin ka üks kord elus seda kallist teenust, ehk õnnestub mul seekord olla see, kes teistest mööda libiseb. Tavaliselt olen mina see, kellest laskumistel möödutakse.
No 70 kulli välja käidud, pulber ja kliister all nagu proffidel. Tõenäoliselt parim kraam otse Kašastanist :)
Laupäev oli ilmselgeks tõestuseks, et kliimaga manipuleerimine on täies hoos, see ei ole vähemalt minu mõistusele vastuvõetav, et 16. veebruaril on kõrgrõhkkonnaga Eesti laiuskraadil 8 kraadi sooja, see on 30 kraadi normaalsest soojem. Õnneks lubas ööseks siiski miinust, mis pudruks sulanud raja vähegi tahkemaks teeb, nii ka õnneks läks, et enne põhku tõmbamist oligi juba väljas tähistaeva all tunda kooriku teket.
Hommikul äratus 6.30, pudru pliidile, sest 7 ajal- 2h enne starti oli vaja see endale sisse tankida, et oleks aega settida. Väljas juba päike kerkis ja ilus sinine taevas muutus aina heledamaks! Samas õhus oli veel mõnusat värsket kargust. Sisimas oli tunne, et täna on see päev, kui jõuan finishisse alla 4h.
8st olime autodes ja liikusime 10 sõiduminuti kaugusel asuvale Tehvandi staadionile, ah jaa, enne pidime minema veel ka suuskadele järgi. Poole tunni pärast andsime üleliigse kraami pakiautodesse ja suundusime stardikoridori suuskadele head stardikohta otsima. Endalegi üllatuseks olen aastatega jõudnud startima stardisirgele, seekord numbriga 790 ja stardigrupis 700-1000. Suusad sain maha siiski pigem koridori tahapoole, parimad positsioonid olid juba varem saabujate poolt võetud. Polnud hullu, minu jaoks oli tuhende seest startimine esmakordne ja küll ma neile rajal näitan. 5min enne starti astusin suuskadele ja hoppa, pidamisala nagu naelaga maa küljes, esimene emotsioon suusast tõi naeratuse näkku.
5-4-3-2-1 ja kõlas pauk, esimest korda elus kuulsin Tartu maratoni stardipauku! Loomulikult järgnes paugule traditsiooniline talvise laulupeo hümn, mis toob igal aastal külmavärinad ihule.
See tunne seal massi keskel on vägev, ootusärevus ees ootava katsumuse ees!
Ees ootas kaheksas kord läbida juba tuttavaks saanud trassi. Kogenenud maratoonarina võtsin alguses rahulikult, et saaks esimesed tihedad kilomeetrid ilma kadudeta läbitud. Neid esmakordseid seal ikka leidub, kes tunglevad ja tõmblevad ja kilomeetri pärast seisavad katkise kepiga raja kõrval. Nagu ka eelmistel kordadel, õnnestus seekordki ohtlike olukordi vältida ja omas tempos üsna kiiresti liikuma saada. Niivõrd eest on juba täitsa lahe minna, jokutamist väga ei olnudki.
Tugevamalt lükkama hakates läks naerul suu peas veel laiemaks, libisemine oli ikka väga libe ja tõusul pidas nagu naelutatult. Pidin tunnistama tõsiasja, et see 70 rutsi oli läinud õigesse kohta, nauding, mida selliselt suusalt saad on kirjeldamatu :D
Esimese vahepunktini Matul 12km peal mingeid märkimisväärseid tõuse ei ole, suts ja kohal. Kella vaadates ja nähes, et keskmine kiirus 18,5km/h mõtlesin, et täitsa pekkis, nii ma jõuan ju nõks peale 3h lõppu. Haarasin pakutud joogitopsi ja kohe näkkas, mõnus soe mustikakissell!. Peale punkti läheb ronimiseks ja seal sai ikka korra ka punasesse tõmmatud, aga pidamine oli hea ja nii oli kohe lust ronida. Harimäeni, mis on raja kõige kõrgem punkt, tuleb pisut kannatada, aga seda on lihtne teha, kui sa tead, et peale Harimäge tuleb pikk-pikk, üle 2km laskumine. Mulle meeldib jooksmine ka, aga suustamine on selles mõttes nõks ägedam, et mäest alla saab tasuta, üldse ei pea jalgu ega käsi liigutama. Ja seekordne mäest alla sõit oli vägev! Suusk oli nii libe, pidin vaatama, et teistele otsa ei kihutaks ja kurvist välja ei paneks. Tippkiiruseks sain täpselt niipalju, et linnas liikuvatest autodest peaks hakkama mööduma, ehk siis 55km/h. Sellise kiirusega jäiseid kurve võtta oli paras tegemine. Illustreeriv video, kuidas rada nautivad kaaskannatajad seda tegid.
Eks oli mulgi neid ärevaid hetki ühe jala peal sõites ja ees lohisevatest sõpradest napilt möödumisi, kuid seekord õnnestus kontakti maaga vältida.
Ei läinud palju, kui juba ma olingi Ande vahepeatuses, 23 kilti läind nagu niuhti. Keskmine oli pisut ronimistega kukkunud, aga endiselt üle 17km/h. Kuna tunnike ja natuke peale oli vahepeal täis tiksunud, siis oli aeg neelata üks energiageel. Söögipaus õnnestus perfektselt, kindaga numbri alt seljataskust ei ole teoorias kõige lihtsam väikest pakendit kätte saada, aga praktikas tuli see üllatavalt hästi välja. Üks tops sooja spordijooki peale ja edasi. Pean kiitma HoneyPoweri energiageele, seda teavad kõik, et need on tõesti head geelid, aga pakend on ikka suusatajale üle prahi- kepid käes saad ilusti sisu kätte ilma, et kõik kohad sellega koos oleksid.
Järgmisesse punkti Kuutsemäele liikusin stabiilselt heas tempos, möödusin mõnekümnest suusasõbrast ja ise mõtlesin, et varsti juba poole peal, aga endiselt liiga hea enesetunne ja ikka veel heast suusast tulenev irve näol, just nagu vasikal, kes kevadel välja lastakse. Nagu tahaks, aga ei julge juurde ka panna, mine tea, mis ees ootab. Vastutuulistel lõikudel leidsin kiiresti mõne suurema poisi, kelle varjus järgmise metsatukani kulgeda, kaval nagu rebane. Vahest olin ebaviisakas ja peitsin ennast ka väikse naisterahva seljataha, tehes ennast ka nii väikseks, kui võimalik. Mis sa hädaga teed, kui pole kedagi teist võtta. Ja mis kõige ägedam, mulle ikka meeldis lihtsalt teistest mööda libiseda, ka minimaalse languse peal, siis kui teised pidid lükkama. Ma teadsin, mida nad tunnevad, kui ma lihtsalt libisedes kõrval sõitsin samal ajal, kui teine mees tegi paaristõukeid. Ma olen ju ise eelnevatel aastatel selles rollis korduvalt olnud, see ei ole üldse motiveeriv. Aga seekord ma nautisin seda ja ikka mõtlesin, et küll oli hea investeering.
Ah juba järgmine punkt- Peebu 39km, küll need tulid täna kiiresti vastu. 2h olin selleks ajaks ilusat ilma ja suusapidu nautinud, oli aeg ennetada energiavõla tekkimist. Kohmitsesin tükk aega, et järjekordne geel tagataskust välja saada. Lõpuks jäi midagi näppu, kohvi geel. Ei seda ma veel ei soovi, see on viimaseks pooleks tunniks. Toppisin ja toppisin, aga tagasi taskusse ma seda ei saanudki, lõpuks palusin kõrval mustikakiselliga seisvalt tüdrukult, et ole hea aita hädas olijat, ma senikaua lürbin kisselli. Hea tüdruk oli abivalmis ja seniks, kuni minul tops tühi, sokutas tema kohvigeeli mulle tahataskusse tagasi. Ma ei saanud aru, miks mul endiselt nii hea enesetunne on, tavaliselt tegelen Peebul juba paraja kannatamisega.
Hirmuga ootasin, et millal ma auku kukun, tavaliselt see ju juhtub peale liiga head enesetunnet. 24km veel minna, aega veel küll, et asjaolud võiksid muutuda.
Selge oli aga see, et saagu mis saab, täna ma üle 4h kindlasti rajal ei ole. Natuke kurb oli ka tegelikult, sest ilm oli super, rada oli super, suusk oli super, enesetunne oli super, ma ei tahtnud, et see asi ära lõppeks.
Mis kõige hullem, kuna rada hakkas nüüd ainult allamäge minema, siis oli oht, et ma ei saa seda toredat päeva isegi kolm ja pool tundi nautida. Mõtisklesin, et ok selliste suuskadega ja kiirusega siis profid sõidavadki, nii võiks ju ise ka profiks hakata, kui igast sõidust sellise kaifi saab! Nali.
22 minuti pärast olin juba järgmises punktis- Palul ja nüüd oli vaja kindlasti keha tankida energiaga, kuigi enesetunde järgi oli endiselt väga hea olla. Seekord õnnestus saada õige pakend, amps ja lonks, edasi. Punktis ei saa liiga kauaks unistama jääda, sellises staadiumis on tavaliselt tekkinud juba seltskond, kellega lõpu poole kulgetakse ja keegi ei taha seltskonnast maha jääda. Seega tehakse reeglina kiireid peatusi. Lõpuni 16km paaristõukeid.
Päike oli juba vahepeal päris kõrgele tõusnud ja soojendas mõnusasti vahepeal selja tagant, rada oli ka vesisemaks ja jäisemaks muutunud ja kõige olulisem muutus toimus minu suuskade talla all. Pidamist enam ei olnud. Aga rõõmustav oli näha, et seda ei olnud kellelgi. Kliister jää peal ei toimi. Triipsepsid rõõmustasid selle peale, kiunudes rügasid tööd, aga hästi rügasid. 10 päeva varem käisime Taivoga Kõrvemaal spetsiaalselt triipsepseid TM jaoks ette valmistamas ja oli tunda, et varem valatud higipisarad kandsid vilja.
Hellenurmest edasi oli alla 10km, meil oli välja kujunenud 4ne punt, kogenud saadik ees ja õpipoisid järgi, paaristõugete intervall läks järjest tihedamaks. Vahemärkusena ütlen ära, et saadikuks kutsutakse Tartu maratonil nn veterane, kes on osalenud vähemalt 20-l korral, ühesõnaga ülikogenud vanad ja neile on antud teistsuguse märgistusega võistlusnumbrid. Nii me siis hoidsime vanal kalal hammastega seljast kinni ja neelasime järjest selgasi, otsustasin, et kui nüüd lõpus saan haamri, las siis saan, aga neil ma minna niisama lihtsalt ei lase. Juhtus hoopis see, et kuskil väiksel tõusunukil jäi saadik natuke karpi teiste väsinud suusatajate poolt ja lipsasin kogemata temast ette. 5km lõpuni ja nii ma siis korraks sattusin ka vedama. See ei ole tark tegu, lasin korra hoo maha ja kohe tormasid tagant uued poisid tuhinal mööda. Väga hea, tuulde! Tuuletallaja vajutas korralikult, aga tugevate tõugetega püsisime tuules. Tavaliselt selleks ajaks olen ma olnud ikka korralikult süsi, kulged kuidagi lõpuni ära. 500m lõpuni ja oli aeg lõpuspurdiks, seekord oli tunne, et täna proovin. Vasakule sisekurvist teistest mööda, paremale uuesti lõige sisekurvi, väike tõusuke veel ja siis täiega lõpuni. Mõnikord on lahe selliseid lollusi teha ja kui hästi välja tuleb, siis on hea tunne küll pärast. Kella vaadates oli tõsiasi see, et seda toredat suusapäeva õnnestus seekord nautida vaid 3h ja 25minutit. Tunniga parandasin oma varasemat parimat TM aega. Finishis selgus, et Kait Vahter oli see mees, kes seljataga mind lõpuspurdile utsitas, aitäh! Rajal olles ei olnud ainugi ja tegelikult ka ei huvitanud, mis positsioonil sõidan, finishis selgus, et kogu sõit läks tõusvas joones ja lõppkoht 403- pole paha. Aasta tagasi ei oleks osanud unistadagi, et 500 sisse kunagi oma elus suudan sõita.
Soe meeõlu, saun, hernesupp. Muljete vahetamine.
Kui meie teised poisid ka lõpetasid, kiitsid kõik Anette tehtud suuski ja otsustasime, et tunnustame tema tehtud tööd tagasihoidliku kommikarbiga- aitähh heade suuskade eest!
Kui mitmed sõbrad küsivad, et miks peaks üks inimene nii pika maa suuskadega läbima, siis peale sellist fantastilist päeva oskad sa selle peale vaid rahuloleva näoga muiata :P
Vaadates kolme viimast Tartu maratoni klubi poolt korraldatud üritust, siis aja poolest kipuvad kuidagi ühte auku minema.
