Paradiisisaare Culebra(Puerto Rico) avastusretk

Hommikul ärgates ei olnud mingit plaani, oli väike mõte, et ehk saab päevaks MTB, ralliks saarele ringi peale. Kiiresti selgus, et see plaan ei lähe läbi, sest nii kiiret vastust siin kandis saada on mission impossible. Õnneks on inimesele antud jalad, nii sündiski otsus avastada saare salapäraseid kohti kand ja varvas meetodil. 10 ajal asusin teele, enne veel hotelli interneti levis vaatasin umbmäärase trajektoori ära, et oleks mingigi info, kust läbi võiks pääseda. Siinne "mets" on madal, kuid see eest väga tihe ja okkaline, ilma matšeeteta läbimatu. Kaitseb hästi ennast ja seal elavat faunat reostava turisti eest. Esialgu liikusin mööda asfalti Zoni randa, mis on
üks rahulikumaid turistile kättesaadavaid randu Culebral. Kõikides saare põhjakaldal asuvates paradiisirandades pesitsevad merikilpkonnad, kahjuks nad ennast väga näole ei anna, tegutsevad rohkem siis, kui inimesed magavad, ehk siis öösel. Nagu USAle kombeks, kus iga pisemagi asja kohta on seadus, siis on olemas ka kilpkonna seadus(vaata pilti). Seda keelava seaduse juttu on näha iga nurga peal, kus tuletatakse meelde, et see ja see seadus keelab teha seda ja seda. Praegu veel naljakas, aga tõenäoliselt varsti oleme ka eestis sellega harjunud, Ameerika on ju meie poliitikute suur eeskuju.
Liikudes Zoni ranna lõppu, kus enamus jalajälgi liival tagasi pöördus, liikusin mina edasi, algas vulkaanilise kivimiga kaljune kivirand. Iga natukese aja tagant seisatasin ja imetlesin, kui võimas on ookean, kui ta kohtub rannal suurte kaljude ja kividega.







Kivise neeme taga pidi tulema väiksem rand, kust mapsi järgi pidavat minema üles mäkke väike rada.


Leidsingi lihtsama vaevata tee otsa üles ja alustasin mäkke tõusu. Kuna siin ei möödu päevagi, mil ei sajaks korra vihma, siis tee oli porine ja üsna libe. Poolel tõusul tuli vastu üks poiss ja küsis, ega ma ei näinud rannal plätusi vedelemas, ta ema olevat vist unustanud. Ütlesin, et ei pannud tähele ja liikusime vastassuunas edasi.

Mõtlesin endamisi, et palju õnne, ise ei viitsiks seda tõusu küll 2x võtta :) Mõne aja pärast tulid vastu ema-isa ja küsisid, et ega ma ei ole ühte poissi näinud, hetkeks mõtlesin, et kas vastata, et nägin ainult ühte suurt boa madu, kuid mitte ühtegi poissi... :)
Jõudes üles pisut sõidetavama tee peale, avastasin GPS-ga kontrollides, et see oli olnud siiski vale tee. Ja mööda seda teed ei saa kohe kuidagi selles suunas, kuhu soovisin liikuda. Jess, seiklus algas! Pidin tegema ühe lõike läbi võsa, et jõuda teise teeni, mille kaudu jõuaksin õigele rajale. Tundus ohtlik, võsa oli nii tihe, et ei näinud kuhu/kellele peale astudagi. Enne õiget rada oli paigutatud ka okastraat, mis tähendas tungimist kellegi territooriumile. Lohutas teadmine, et USAs on lubatud tulistada, kui sinu territooriumile tungitakse. Siin on ju kõigil tulirelvad, noh, telekas ju räägitakse seda... Proovisin liikuda nii "salja", kui võimalik, ilma kedagi häirimata. Kuna ma praegu seda posti kirjutan, siis järeldan, et olen hea hiilija. Ok sain sellelt territooriumilt välja ja allamäge veeredes jõudsin lõpuks oodatud rajani. Esialgu ei saanud päris täpselt ainult aru, kus see rada on. Aastaid tagasi võib olla oli seal rada, tänaseks aga täiesti täis kasvanud. Pisut olematul rajal liikudes tekkis tõsine dilemma, kas ikka liikuda edasi või minna tuldud teed tagasi, sest ees ootas mitu km seda väikest olematut võsarada. Koostasin plaan B, kus otsustasin liikuda mööda olematut rada kurvini, kust läbi dzungli raiudes jõuan rannikule. Sealt saan edasi liikuda mööda rannikut, loodetavasti, sest ma ei teadnud, milline rannik seal on ja kas seal saab üldse liikuda. Teada oli, et põhjapoolne rannik on Culebral tänu pidevatele kirde tuultele kõige tuulisem ja "tormisem", mis võib tähendada tõusu ajal väga suuri laineid, mis võivad muuta kaljuse ranniku läbimise ohtlikuks või isegi läbimatuks.
Olematul rajal liikumine oli aeglane, esialgu ettevaatlik. Unustasin enne loodusesse minekut kohaliku faunaga internetis ka tutvuda. Nagu ikka suurimaks ja ohtlikemaks on tegelikult taimed, just need okkalised, võid endale jalga astuda või saada ohtlikke haavu. "Õnneks" olid mul lühikesed püksid ja särk, mis väga okaste eest kaitset ei pakkunud, seega tuli olla eriti ettevaatlik. Jälgedest oli näha, et seda rada kasutavad ka sõralised, on tegu siis sigadega või millegi taolisega, kohata mul neid igatahes ei õnnestunud. Kohtasin vaid ühte vaikest jäneselist, kes mind nähes hiilides kiiresti põgenes. Lõpuks paistis pääsetee, tuli ainult mõnikümmend meetrit jälle läbi okasvõsa ronida.

Rännak võis jätkuda mööda mõnusat kariibimere briizi!
Nüüd liikusin mitu km piki rannikut, kus pidin pidevalt olema valvel, kuna aeg-ajalt pidin varjuma suurte lainete käest pisut kõrgemale, muidu oleksid nad mind endaga ookeani kaasa võtnud. Kivide ja lainete meelevalda sattudes on ellujäämisvõimalus nullilähedane. Vähese ajaga sain selgeks suurte lainete tsüklid ja olin juba aegsasti suurte lainete tulekul kõrgemal positsioonil valmis imetlema nende võimsust ja jõudu.

Aegajalt tuli ronida ka mööda kaljust rannikut, vulkaaniline kivim on hästi poorne, seega hästi mugav ronimiseks.

Jõudsin kilomeetri pikkusele täiesti metsikule rannale, kus puudusid inimese jalajäljed sootuks. Ainult kolm tuttavat sõralist olid seal lisaks minule ringi jooksnud. Merikilpkonnade tegutsemisest endiselt ühtegi jälgegi... Kahjuks oli näha sellel rannal inimtegevuse jälgi merel. Merel on suurepärane oskus ennast puhastada, uhtudes kõik laevade pealt merre "pudenenud" ja sinna mitte kuuluvad esemed rannikule. Siiski oli see sobiv koht väikse oote tegemiseks, ignoreerisin kaldale uhutud plastikut ja keskendusin võimsatele lainetele. Värske vitamiinirikas greip maitses sellel hetkel imehästi!

Ees ootas veel ühe neeme ületus, kus kogesin selle tripi suurimaid laineid, lained ületasid ka 5m kõrguseid kaljusi. Selles lainete möllus sain kõrvetava päikese vastu jahutava niisutuse, sealt läbides said ka viimased kuivad kohad mereveega kastetud.

Keegi unustas oma mõistuse randa, tegelikult ilusa struktuuriga korall.

Ees ootas uus paradiisirand, kust pidin leidma järjekordse tee üles mäkke. Hea sõber oli ehitanud juba valmis väikse katusealuse, kuhu oleks saanud ööseks varju alla jääda. Kahjuks mul seda vajadust täna ei olnud, aga tuleviku mõttes hea teada, et onn seal on :)

Nähes väikeseid okste külge seotud lipsukesi ei tahtnud uskuda, et see ongi see tee. Pisut kaheldes otsustasin siiski lipsukesi jälitades liikuda tõelises vihmavõsas.

Rada oli aimatav ja kaua polnud seda teerada keegi kasutanud. Poolel tõusul kuulsin raja kõrval sisalike liikumisele omast sahinat. Lähemalt uurides õnnestus ära näha ka esimene elav madu!

Vaid sekundiks, enne kui ta plehku pistis, kuid siiski ilus pruun ussike. Pildile sain hoopiski mao asemel puu otsa ehitatud sipelgapesa, neid seal jagus.









Edasi ronides kohtasin ka ühte teist looma(vaata videot)

ja üleval ma olingi. Pisut veel mööda mudast autoteed ja jõudsin saare ühe kõrgema tipuni 190m üle merepinna.

Sealt edasi tuli vaid laskumine mööda jällegi olematut rada, kusjuures all ranna ääres käis ehitus ja randa ligipääs oli jällegi okastraadiga takistatud. Keegi oli endale hea vaatega krundi seibinud ja randa sisenemise blokeerinud. Töömehed vaatasid natuke imelikult, kui valge mees ilmus võsast, läbisin viimased takistused ja olingi varvastpidi vees. Teisel pool Flamenco ranna otsas pidavat olema rannal vana USA tank, mis oli minu viimaseks targetiks sellel tripil. Väike sörk lõdvestuseks rannaliival ja päeva võib õnnestunuks lugeda! Modell tankil oli minu tulekuks ennast ilusti poseerima sättinud :) Maksumus 0, väärtus hindamatu, isetehtud, hästi tehtud! :)

Kas sa oled normaalne?

Kuna hetkel on mul spordist puhkus, siis suunan oma suurema tähelepanu praegu mitte füüsilisele ja käegakatsutavale vaid rohkem vaimule, olen seda varemgi rõhutanud, et spordis on esmatähtis vaimujõud. Osalesin oma "vaimse arengu" raames ka David Icke konverentsil, kus vanameister tuletas meelde palju olulisi asju, mida igapäevases elus tasub meeles pidada. Mainin ära, et Icke ei ole minu iidol, kuid olen tema teooriast leidnud palju, mis ühtib minu tõekspidamistega. Tean, enamus minu sõpru teavad tänu liigsele teleka vaatamisele teda kui reptiili hullu süvenemata, mis on tema tegelikud sõnumid maailmale. Proovin ise ja soovitan ka teistele enne kedagi sildistama hakkamist pisut uurida, miks mingi asi nii on, nagu esmapilgul paistab. Kas ta üldse on nii nagu paistab ja telekas räägitakse?
Vahest ei peagi ise asju kirja panema, kopeerin siia ühe teise inimese kommentaari, mis iseloomustab hästi Icke teooria ühte väikest osa.

Mis on normaalne ja kes on normaalne?

Tsiteerides eilset David Icke loengut: "Normaalne tähendab norme, mille järgi ollakse harjunud elama. Näiteks inimene, kes on terve elu väikeses kolkakülas elanud ja pole kunagi ühtegi mootorsõidukit näinud, see on tema jaoks normaalne. Järsku sõidab mööda auto ja omg, see on ebanormaalne!”Inimene, kes täidab kõiki ühiskonna poolt paika pandud norme ja valib kuldse kesktee (loe keskpärase igava elu) on normaalne, inimene, kes mõtleb oma peaga ja on avatud kõiksusele ja kõikvõimalikkusele on ebanormaalne (loe hull).
Siinkohal meenub mulle kunagine Oprah saate kööginurk, kus õpetati valmistama päris kartulitest kartuliputru. Saate auditooriumile, kes oli harjunud kiirkeedupudruga, oli see vau efektiga ebareaalne (loe ebanormaalne).
Sarnaselt lind, kes on sündinud puuris, peab lendamist haiguseks. Inimene, keda on õpetatud normide järgi elama, peab kõike süsteemivälist ebanormaalsuseks. Omnivooridele on liha, muna, piim ja kala normaalne, aga kookospiimast valmistatud vegan juust, kikerherneomlett ja kanepiseemne piim ebareaalne. Füüsikutele on käega katsutav mateeria normaalne, aga kvant- ja plasmafüüsika, mida tõlgendada ei suudeta, ebanormaalne. Maakera, Kuu ja teleskoobi kaudu kätte paistev Päikesesüsteem on normaalne, aga et peale meie võiks Universumis veel teisigi eluvorme eksisteerida on ebanormaalne.Eilsel loengul tõi David Icke välja olulise tähelepaneku. Paljude inimeste potentsiaal ja andekus jääb rakendamata seetõttu, et nad ei haaku keskpärase paika pandud normaalsusega. Sellega mitte hakkama saamine sisestab inimesse programmi, et ta on rumal, kasutu ja saamatu, kuigi tegelikkuses võiksid sellised inimesed väga suuri loominguid realiseerida. Meenutagem kasvõi Nikola Teslat, keda peeti hulluks, kuigi tema loomingut kadestati, mida hiljem teised teadlased varastasid ja enda pähe esitlesid. Linnapeal liigub muhe naligi, et kui keegi varastab su Tesla auto, siis edaspidi võid seda Edisoniks nimetada :)
Vandenõude uurija David Icke on meelitatud kui normide külge liimitud normaalne (loe keskpärane) inimene tema kohta hull ütleb. Tegemist on komplimendiga, mil ka loll saab aru, et sa elad, hingad ja mõtled kastist välja poole.
Hetkest, mil oled avatud kõikvõimalikkusele, algab tõeline elu ja saab avalduda sinu lõputu potentsiaal.
Sa ole hull terviseks, sa ole ebanormaalne piirideta avar olend. Nimetada kedagi normaalseks on pigem solvang ja näitab piiratust.
“Võidab see hunt, keda sa rohkem toidad” /Indiaanlaste vanasõna/

Seiklussport on elustiil!

Kuidas karastus teras(täiendatud)

Ja juba ta helises, äratus 5:30. Ei mäleta millal viimati pidi nii vara ärkama. Tegus päev ootas ees, polnud mahti kaua pikutada ja kraps püsti. Õnneks uni oli öösel hea, see 7h. Läksin õue hingasin suure sõõmu varahommikust jahedat värsket õhku, oli tunda, et tuleb teguderohke päev. Kuna päike hakkas vaikselt horisondi tagant kerkima tuli mõte teda maja katusele tervitama minna, sealt olid juba näha päikeselt saabuvad esimesed energiakiired. Olin mina, oli päike ja Bond(koer), kes vaatas mind alt imelikul kombel pea viltu, nagu kuutõbist.
Kogu ülejäänud maailm oli sügavas unes ümberringi. Päikese lahkesti jagatud hommikune energia vastu võetud, 5 tiibetlast tervitatud, võis hakata ees ootavaks katsumuseks valmistuma. Kalli naise valmistatud hommikupudru kiivi-jõhvikate-vaarikate ja mustikatega, avokaado, chia seemned mandlipiimaga ja kohuke, hommikusöök sees. Varustuse ja päeva toidu nimekirjade kontroll ja kell oligi jõudnud 7ni, kui saabus Ivar ja startisime võistluspaika. Ratas alasse, number põsele, vahetusalade kotid õigesse nagisse, kalipso selga ja mikrofonist kostus 5min stardini. Kus mu ujumismüts ja prillid on? Tiim oli varakult omal kohal ja ulatasid kerge naeratusega puuduolevad aksessuaarid. Poiste silmist võis välja lugeda, et nad ei kadestanud mind sellel hetkel. 3-2-1 ja algaski terase karastamine!

Ujumine on tegelikult äge, just avaveekogus.

Olgu, tavaliselt tõmban ennast alati võistlustel stardis kinni ära ja ei leia oma rütmi. Seekord astusin rahulikult vette ja hakkasin kulgema, suurt tunglemist vees ei olnud, kuigi korraks sain jalaga prilli pihta, nii et see vett täis tõmbas. Mis seal ikka tõusin keset karjääri püsti, kohendasin prilli ja kulgesin edasi, vesi oli lihtsalt selles kohas õnneks nii madal. Ujud ja mõtled häid mõtteid, autopiloot peal, proovid mitte mõelda sellele, mis veel ees ootab. Iga 10 tõmbe järel ainult kontrollid kurssi, et ikka järgmise poi suunas liiguks. Kõige tagumise poi juures ja hops vasak säär krambis. Mis jama see on, trennis seda ei juhtu kunagi. Eelmisel aastal poolpikka tehes oli sama jama. Mis sa ikka muud teed, kui kätega ujud edasi, aga jalad on nagu ankrud, üritades säärelihast venitada, õnneks sain jagu. Esimene ring läbi ja hops teine säär ka krambis ikka korralikult. Sihuke tunne, et otsi madal koht kus oleks hea püsti tõusta ja venitada.
Siis loomulikult ühtegi madalikku ei leidu. Teisel ringil andsin rohkem kätele tööd, oli teada, et jalgadel on veel pikk päev ees. Enne lõppu oli veel korduvalt ankurdamist(krampidest venitamist) ja lõpuks, kui veest välja sain oli lisaks tavapärasele kõikumisele üsna raske kõndida, sest sääred kivikõvad :)

Ajaks 1h25min, 5min kauem, kui planeerisin. Ujusin ka siksakitades rohkem, distantsiks tuli 3,8km asemel 4,1km.
Vahetusalas ei kiirustanud, kalipso seljast, riided selga, kingad jalga, kiiver pähe, prillid ette ja minek. Ajakulu 3min43sek.

Ratas.

Mõnus, ei pea enam ujuma. Üks kaaskannataja lahkus minuga samal ajal rattaalast, kalipsot vahetades rääkis, et elu kehvem ujumise aeg see aasta. Ok järelikult kogemustega poiss, vaatame, mis tempo siis rattas alguses tark võtta on. Imen esimese viie minutiga Cellfoodiga rikastatud veepudeli tühjaks, HoneyPower geel ka otsa, et saaks kiiresti sääred uuesti ellu äratada.
Tean, et ees ootab minu elu pikim rattasõit. Tuleb nautida, vaatan ringi ja üritan mõtteid sellest eemale saada. Esimese 20km-ga jõuan esimesse värskendusalasse Ääsmäele.

Näen, et poisid alles jõudsid sinna, seega pole loota pudelite vahetust, õnneks ühes pudelis veel on pisut. Nüüd siis 7 korda Ääsmäe ja Kanama vahet, igal ringil sõidan värskendusalast läbi ja võtan midagi näppu. Poisid teevad head tööd! Alates 4-5 ringist on vahetusala ootamine juba iga ringi suursündmus, mille nimel elada. Kõik teeaugud ja purunenud veoautode rehvide juppide asukohad on juba pähe kulunud ja 6ndal ringil ütlen kõva häälega juba välja ka, et nüüd hakkab juba rattast vaikselt küll saama. Kui esimestel ringidel oli Ääsmäe poole sõites kerge vastutuul, siis mida ring edasi seda tugevamaks läks ka tuul. Või tundus see ainult nii... Õnneks teine pool ringist oli seevastu allatuul, kus hea värskendusalast saadud nänn endale sisse tankida. Kuigi kiusatus oli suur korra jalg maha panna, ma seda siiski ei teinud, vaid haarasin hoo pealt nii kalli naise poolt tehtud SuperSmuutisi, spinatipiruka, HoneyPower energiageele, kokteilimeister Ivari poolt segatud Cellfoodi ja muid soola-spordijooke.
Oligi käes hetk, kui pidin ütlema poistele, et kahjuks ma enam siia tagasi ei tule, pisar tuli kohe silma, õnnepisar. Selleks hetkeks oli 150km sõidetud ja kõik istumisasendid korduvalt läbi proovitud, jalgevahel enam mittevalusat kohta polnud.
Nüüdseks oli jalgades ka juba tunda, et on pisut sporti tehtud, kergeid krambi tunnuseid andsid ka reielihased. Vedel magneesium teeb imesi ja minu puhul toimib väga kiiresti, rattal tarbisin neid vist 2-3 ampulli. Kanamaalt Keilasse ja edasi, üsna transis, sest tagantjärgi mõeldes väga ei mäletagi seda lõiku. Ühel hetkel avastasin oma käest vanilje vahvlijäätise, ega midagi, aero asend sobib jäätise söömiseks ideaalselt! Kloogal tagasipööre ja lõpukolliks meeldiv vastutuul.
Mõned kilomeetrid enne lõppu oli Sillu rattaga teeääres. Toetas mind moraalselt meetreid eemalt, tuule tegemise eest oleks oodanud disklaff ja seda oleks muidugi magus lõpus saada. Ütlesin talle, et ma ei kujuta ette, kuidas nende jalgadega on võimalik jooksma hakata...

Kui rattas olin alguses heas tempos(avg 34km/h), siis tuule tugevnedes see langes 31,9km/h peale, mis iseenesest lubas jooksma minna veel sellises graafikus(koguaeg 11h), nagu olin planeerinud. Ratta lõplik aeg 5:38:39, planeeritud aeg oli 5:40.

Vahetusala, oh seda rõõmu. Ratta seljast maha tulemine oli samaväärne, kui oled autoga umbes tuhat km järjest sõitnud ja teed sirutuspausi. Kõik kohad olid meeletult kanged, lisaks väga-väga valusad reielihased. Ratas raami, toss jalga, nokamüts pähe. Tellisin endale vahetusalasse magneesiumi geeli, et saaks jalalihastele pisut toitaineid. Samuti määrisin magneesiumiga kokku põlved, mis olid ratta lõpus kergelt valusaks läinud.

Püsti ja jooksu!
Eelmise aasta kogemusest, kus ma suurest rattast pääsemise rõõmust hakkasin uhama tempos 4:30(min/km) õppust võttes jälgisin väga hoolsalt kella.

Kuna teoreetiliselt arvasin, et ehk suudan hoida tempot 5:30, vähemalt esimesel poolmaratonil. 2 esimest ringi ei olnudki väga häda, joogile lisaks ampsasin ka igal ringil kergelt midagi. Ilm oli täitsa soe, isegi eesti kohta kuum. Kolmandal ringil ei olnud enam nii kerge jalg, siiski suutsin sundida ennast jooksusammul liikuma. Neljandale ringile minnes oli väga raske, jalad olid pakud ja ka vaim täitsa nüri. Olukorda ei teinud paremaks teadmine, et ma pole veel jõudnud poole distantsini, kuid nii-nii raske on. Esimest korda elus pidin tugevasti taltsutama oma emotsioone, kes tahtsid pidevalt ohjad enda kätte võtta. Ilm oli ka vahepeal pilve läinud ja taevast tulid ka mõned piisad, tekkisid külmavärinad ja ihule tuli kananahk. Ilmselged vihjed energiakriisist, aga ise sellel raskel hetkel selle peale ei suutnud tulla, et peaks endale vägisi energiat sisse toppima. Absoluutselt mingit isu ei olnud, ei tahtnud mitte midagi, null. Õnneks neljanda ringi lõpus ootas mind raja ääres Marlen ja tuletas meelde, et sa pead sööma, isegi siis, kui isu ei ole, suru endale mõni geel sisse. Mõne hetke pärast jõudsin värskendusalasse ja sama jutt kordus ka seal. Võtsin korraks aja maha, viskasin pikali, Silver tegeles mu jalgadega, teised samal ajal pakkusid mulle 100 erinevat toiduartiklit.

Ilusti on näha, kuidas minnakse auku ja sealt tasapisi väljutakse

Kui ma nüüd tagantjärgi meenutan, siis ei mäletagi, mida ma seal endale sisse surusin, ainult üks geel on meeles... Igatahes järgmise ringiga ronisin ma uuesti august välja ja nii enesetunne, kui ka meeleolu hakkas jälle ülesmäge ronima. Nüüd oli juba hea teada ka, et alla poole on minna, see teadmine andis kõvasti indu juurde. Järgmisel ringil tuli mulle seltsi jooksma Erkki, koos joostes on tunduvalt lihtsam, rääkides lähevad mõtted valusatelt lihastelt mujale. Nii me kulgesime, mul oli juba välja kujunenud oma süsteem, kus jagasin iga ringi viieks väiksemaks osaks, nii oli seda suurt tükki lihtsam närida. Kilomeeter jooksu, 100m kõndi ja nii 5 korda ja oligi jälle üks ring tehtud.
Ühel hetkel jõudsime selle taktikaga ka Ivo Stolfotile järgi, oli näha, et ta on samalaadses augus, kus mina mõni ring tagasi. Olin veendunud, et me peame ta kaasa vedama, seltsis segasem ja nii ta saab kiiremini raskest hetkest üle, sõpra ei saa jätta ju tänavale vedelema. Õnneks ta võttis vedu ja nüüd meil oli juba korralik kulgejate seltskond. Minu lahke ja suurepärane toetustiim jagas nüüd lisaks minule ka Ivole igal ringil head paremat ja lõpp lähenes hoogsalt. Mul oli tunduvalt kergem, teades, et kui mina keeran finishisirgele, siis Ivol on vaja veel üks ring kannatada. Jooksu ajal krambid ei ähvardanudki, aeg-ajalt kallasin vedelat magneesiumi sisse, ju siis aitas. Viimane arbuusi, kurgi, banaani jne paus ja viimasele ringile! Ai see tunne oli hea, nii hea kohe, et tempo tõusis 5:30 peale jälle. Varasematest jooksuvõistlustest kogenuna ütlesin poistele, et oot-oot, 5km võib tunduda lühike, kuid selle aja jooksul võib veel kõike juhtuda.

Peale 1,5km tegime kiire viimase tankimise ja kulgesime 6min/km edasi. Peale tagasipööret veel korra kiirendasime ja möödusime mõnest potensiaalsest(potensiaalselt sellepärast, et rajal on jooksjaid palju, kuid ei tea mitu ringi neil veel lõpuni on) konkurendist, kes möödudes mainisid, et ärge tormake, meil veel üks ring ja nii me kohe ka tempo tapsime ja lasime poistel omasoodu edasi kulgeda. Ivo otsustas edasi joosta. Mul oli hirmus soov teha veel enne lõpuspurti paar sammu kõndides. Viimasel kilomeetril kulgesin siis finishi poole, ei olnud eest kedagi püüda ja ei paistnud ka tagant kedagi lähenevat, vaid Ivo oli krampide pärast seisma jäänud, möödusin ainult ja ütlesin, et mul peaks veel magneesiumi olema mille sulle pärandan ja jooksin lõpusirgele. Varasemas jooksustaadiumis kujutasin ma finišhit tunduvalt emotsionaalsemana ette. Ju siis kõik läbielamised olid vaimu täitsa tuimaks teinud, loomulikult oli naeratus näol, kui võtsin Kendra sülle ja finišhi kaare alt läbi jooksin, kuid sellist tunnet, et kukun pikali ja vedelen seal mitu tundi ei olnud :)

Olin välja teeninud ühe õlu küll, mida finišhi jaoks külmas hoiti!

Poole jooksu ajal sai selgeks, et täna ma alla 11h ei lõpeta, seega peale august välja tulekut ei olnud enam ka motivatsiooni kiiremini liikuda, sest planeeritud ajarong oli läinud. Jooksu ajaks 4:32:45, mis on planeeritud 4h-st tunduvalt rohkem. Ehk siis hävisin oma lemmikalal, tänu täispika triatloni varasema kogemuse puudumisele. Niisama maratoni joosta ei ole sama, mis joosta maratoni peale pikka ja intensiivset spordipäeva.

Koguajaks 11:43:42, mis on minu isiklike rekordite raamatus jälle uus saavutus, kuna enne haigutas seal tühjus :)

Peale pesu oli võimalik igal lõpetajal lasta massööril mudida kõige valusamaid kohti, ilmselgelt poolest tunnist jäi väheks, kuid abiks ikka!
Hea abiline Ivar oli organiseerinud juba ratta ja muu varustuse vahetusalast autosse ja võiski koju sauna minna.
Üleüldse mulle tundus, et mul oli parim abistajate tiim, võistluse ajal on tiimiga kohtumised need, mida ootad ja mille nimel edasi liigud, igatahes suured tänud Ivar, Erkki, Silver, Helen ja teised tuttavad, kes raja ääres ergutasid!

Järgmisel päeval ratast kuuri viies avastasin, et tagurehv on täitsa töss. Lähemalt uurides selgus, et järelikult ratta lõpus olin suutnud leida tee äärest väikse purunenud rehvi traadi, vedas ikka kuradi moodi.
Viimasel kilomeetril oleks tekkinud dilemma, et kas hakata parandama või joosta ratas käekõrval vahetusalasse, hea, et seda ei pidanud tegema.

Tulemused 2016

12 esmaspäevast tarkusetera!

Tugevat tervist!

Valmistumine täispikaks triatloniks, ehk Raudmeheks

Kaks aastat tagasi, kui ma oma esimese triatloni tegin ei oleks seda osanud arvata, et Ironman distantsini jõuan. Ka eelmise aasta alguses ausalt öeldes ma ei teadnud veel, et 2016 aastal sedasorti ürituseks valmistun. Eelmise aasta märgatav koormuse tõus ja nii füüsiline, kui ka vaimne areng jõudsid ühel hetkel sinnamaani, et sisimas tundsin, et ma suudan selle ära teha küll. 3,8km ujumist, 180km ratast ja lõdvestuseks jooksumaraton(42,2km) tundus 2 aastat tagasi minusuguse tavainimese jaoks pisut ulme. Täna see ei tundu enam üldse ulme ja küsimus pole mitte selles, kas ma seda suudan, vaid et kui kiiresti ma selle katsumuse ära teen. Pidevalt mõtisklen, et inimese pea(ja seal asub mõistuse-meel) on müstiline elund. Ühel hetkel tundub sulle mõte sõita rattaga 10km tohutult pikk maa, kui sa aga seda korduvalt oled teinud tundub ka 20km juba üsna lihtne. Nagu näha ka praegu müstilisi distantse läbiva Rait Ratassepa eksperimentidest, on inimkeha uskumatult visa ja vastupidav. Ja isegi, kui ta tohutu koormusega ära lõhkuda, siis suudab keha ennast ulmelise kiirusega taastada. Sa pead lihtsalt oma keha tundma ja tunnetama, et anda talle võimalus ennast parandada.

Probleem, miks inimese loom pigem loobub millegi tegemisest on kinni tema peas. Ta alahindab oma võimekust, leiab alati põhjuse, miks mitte seda teha ja valetab endale, et mul ei ole aega teha seda mida ma tegelikult tahaksin ja suudaksin. See ei ole nii ainult mitte spordis, vaid ka igapäevases elus, kahjuks.

Kui ma näen kedagi esmapilgul midagi hullu tegemas(usu, minu jaoks on ka endiselt olemas ülemõistuse greisisi asju), siis ma proovin alati mõelda nii, et mitte leida vabandusi miks seda mitte teha, vaid, et kuidas mina seda teha saaksin. Kui teine inimene seda suudab, siis miks ei peaks seda suutma mina?


Pika jutuga jõuangi algusesse tagasi, sest alati on inimestel üks küsimus- miks sa seda teed?
Aja jooksul on mulle jäänud mulje, et tõenäoliselt selle küsimuse taga võib olla vähemalt 2 põhjust. Esimene on see, et inimesed soovivadki teada saada, mis on minu target mingi katsumuse tegemisel- minu iseloomu on sisse kirjutatud endale väljakutsete loomine. Mulle meeldib saavutada endale seatud eesmärke, see arendab nii füüsiliselt, kui vaimselt. Ma õpin iga katsumust läbi elades ennast paremini tundma, tänu millele loksub ka maailm minu ümber järjest rohkem paika. Alati on ka hea kogeda seda suurepärast tunnet, kui lõpetad challenge!
Enamik aga küsib seda sellisel arusaamatul toonil, et miks sa piinad ja lõhud ennast? Küsijateks enamasti telekainimesed ja ega head vastust neile polegi, tihtipeale nad lihtsalt ei saa sellisest eluviisist aru. :)

See, et ma suudan täispika triatloni ära teha hakkas mulle järjest rohkem selgeks saama 2015 suve lõpus. Suve jooksul sai pidevalt end ületatud ja mitmeid isiklikke rekordeid tehtud, need andsid usku endasse, et kõik on võimalik. Eelmise aastaga laotud baasi pealt oleks olnud patt seda teekonda mitte jätkata.

Siin ma nüüd olen oma rännakuga, 4 päeva pärast teen tõenäoliselt oma elu kõige raskema võistluse. Kuigi ajaliselt olen teinud kordades pikemaid võistlusi, siis seekordne üritus on kindlasti füüsiliselt kõige kurnavam. Pea 12h tuleb sportida üsna aktiivselt, pulss ei lange väga tihti alla 130.

Ujumine
2014 aastal oma esimest triatloni tehes tuli ujuda 350m. Ma ei olnud kunagi ujunud nii pikka distantsi enne järjest ja see tundus ikka väga suur ja hirmus enese ületamine. Aasta lõpus otsustasin selle hirmuga tegeleda ja läksin ujumise trenni. Nüüd 2 talve hiljem ujun ma trennis 3,5km ja pärast pole nagu väga tundagi, et oleks hirmasasti sporti teinud. Avavee ujumise juures on jälle asi peas kinni, alateadvus hakkab genereerima igasuguseid mõtteid- vesi on sügav ja pime, äkki Loch Nessi koletis tuleb ja sööb ära, äkki ma ei jaksa ühel hetkel enam jne jne. Reaalsus on see, et sul on päästevest kalipso näol seljas, ujuda sa oskad, suht turvaline või mis? Ujudes tekib enesekindlus ja usk endasse ning tänu sellele muutuvad ka pikad distantsid lihtsaks. Sellel hooajal ujumist all 62km, viimane trenn männikul näitas, et seda on piisavalt, suutsin ujuda mugavas tempos 3,4km keskmise kiirusega 3km/h. Prognoositav 3,8km ujumise aeg IM-l 1h20

Ratas
Eelmisel aastal samal võistlusel poole lühemat distantsi tehes tundsin, et maantee ratas on selline aparaat, mida peab ikka harjutama ka. Mul oli küll ratast pisut all, aga enamus km oli maastikul sõidetud ja maantee peal tuli piinelda madalast asendist tingitud turja ja kaela valude käes. Sellel aastal olen enamasti sõitnud maanteel ja poole aastaga olen saanud ka oma ratta asendi enam-vähem mugavaks. Keha ja teatud lihased on ka harjunud nüüdseks sundasendiga. Praegu aegajalt maastikuratta selga istudes on tunne nagu sõidaks dziibiga vs jäik sportauto. Aasta alguses oli mõttes, et enne võistlust võiks ikka 3tuh soovituslikku km koos olla, kuid vihmane kevad ja suvi ei lubanud üle 2 tuhande km kahjuks sõita. Sellest hoolimata on hetkel tunne hea ja rattaga tahaks 180km ühele poole saada 5h40min-ga. Sellega teen oma isikliku rekordi distantsi osas, mida eales olen ühtejutti rattaga läbinud.

Jooks
Nagu mulle meeldib öelda, siis pika spordipäeva lõpuks saab joosta lõdvestuseks maratoni! Mäletan eelmisest aastast, kui läbisin rattaga ainult 90km ja oh seda rõõmu, kui sain rattaseljast ära. See oli nagu uuestisünd, ei tea, et oleksin jooksmisest kunagi varem rohkem rõõmu tundnud. Jooksmine mulle meeldib ja üldiselt nendest kolmest alast tunnen selles ennast kõige rohkem kodus ja ka kindlamalt. Kuna ma panin rohkesti aega rattatreeningutesse, siis hetkel muidugi on kerge kartus jooksu ees, et ehk oleks pidanud natuke jooksulihast ka ikka harjutama. Praeguseks hetkeks on jooksukilomeetreid kogunenud 450km kandis koos rogainide ja xdreamidega. Loodan, et sellest piisab ja tegelikult on nii, et kui 10h intensiivset sporti on juba all, siis oleks igatahes raske, tegid sa trenni 1000 või 400km.

Võistluse lõpu faasis mängib rolli vaimu tugevus, hääl peas ütleb sulle igal sammul, et no tee nüüd mõni samm kõndides või puhka korraks joogipunktis. Kui sellest suudad üle olla on võimalus kõige rohkem võita. Ja omast kogemusest võin öelda, et selline kannatamine on minu teine nimi :)
Kui ma jooksen alla 4h 42,2km lõdvestuseks ära, olen ma väga rahul!

Team
Kui 48h võisltusele minnes on vaja kõik seiklusretkel vajalik varustus endal kaasas vedada, siis selles mõttes on see võistlus lihtsam. 2 head sõpra Erkki ja Silver on lubanud mind raja äärde toetama tulla, pakuvad mulle head-paremat ja aitavad vaimu erksana ja motivatsiooni üleval hoida.
Loodetavasti on ka raja ääres tuttavaid nägusi, kellelt rasketel hetkedel alati hea ergutust saada!

21.08 hommikul kell 8 olen mina igatahes vees!
http://triathlonestonia.ee/

Xdream Pärnu

Öised Xdreamid on viimastel aastatel minu jaoks alati olnud seiklusspordi mõistes tasemenäitajad. Kes öisel pikal suudab hästi liikuda, peab olema heas vormis, taibukas, hea navigeerija ja loomulikult peab olema ka õnne, et varustus alt ei veaks. Lõppkokkuvõttes liikusime hästi, varustus küll jukerdas(lambid said merevees niiskust ja lõpetasid öösel töö ja ratta vedamise nööri oli vaja vahepeal parandada), kuid lõpuks siiski poodiumile ei pääsenud ja pidime leppima järjekordselt sega tiimide seas 4nda kohaga. Tugevuseks endiselt kanuu, siseorienteerumine. Rattas oleme arenenud, kuid siiski jooksu ja ratta kiirust oleks vaja juurde. Üldarvestuses 14.koht 44st ei ole tegelt üldsegi paha. Pilt ütleb tuhat sõna-

Xdream Narva, Kreenholm

Väga huvitavalt ja "teistmoodi" ülesehitusega etapp. Kiitused rajameistrile! HoneyPower team osales koosseisus Kairi Tuulmägi, Jano Järvelaid, Gert Müürsepp, püsis rajal olles pidevalt esikümnes ja finishisse jõudes saavutas ajaliselt tubli 13nda koha(segatiimides 5nda), kuid peale õnnetu juhuse, kus ühe kanuuetapi punkti läbimise mittefikseerimisest saadud 45 minutilisele trahvile kukuti 36. kohale. Pikemalt ei hakka ise kirjutama, kuna tublid inimesed on selle töö ära teinud-

vahuriinglid.blogspot.com.ee
spordilinn.blogspot.com.ee
ehabakuk.wordpress.com
harrastajad.blogspot.com.ee
tarvojoeste.blogspot.com.ee
kurinurm.blogspot.com.ee
daisykudre.blogspot.com.ee
geelijaam.ee
fatguysportsblog.wordpress.com

3 päeva dzunglis

Tavalise "idasaksa" turisti jaoks kõlab troopilisse vihmametsa minek üliohtliku ettevõtmisena. Ega kohalikud ei hoia ka tagasi ja panevad oma hirmutamisega veel lisaks puid alla. Metsikud loomad, mürgised- maod, ämblikud, sipelgad, taimed ja putukad, mets justkui kubiseb ohust. Ja sellest piisab, et tavaline valge inimene väriseb, hoiab päris Taist eemal ja on turvaliselt turismimekas, kus temalt on raha lihtsam ära võtta. Mina omastarust loodusesõbrana tahtsin asja üle vaadata, kui hull see ikka olla saab ja elus loodus mulle meeldib. Õnneks sõber Jens elab juba aastaid Tais ja on viimasel ajal turismimagnetitest paradiisisaarte asemel avastamas seal asuvaid "üliohtlikke" metsasi ja seal asuvaid järvi-jõgesi-mägesi-koopaid. Kuuldes, et tal on plaan korraldada avastusretk uuele rajale, kus enne käinud ei ole, kauplesin ennast kaasa.

Plaan paigas, minek tundmatutele, turistide poolt veel avastamata radadele, boonuseks ööbimine metsas tähistaeva all, kui seda läbi peakohal kõrguva taimestiku vaid näeks. Minul, kes Euroopa metsas tunneb ennast täitsa hästi, tekkis nüüd palju küsimusi varustuse osas, mida kaasa võtta. Kuna matkavarustusest oli mul kodust kaasa võetud ainult matkajalats ja Camelbak, siis ega suurt rohkem ei olnudki võtta. Lühikesed püksid ja maikasärk seljas- minek teadmatusse!
Esialgu tulid kaasa ka kümmekond Eesti mugavat turisti, kellele Jens oli teinud pehmema matka džungliga tutvumiseks. Phuketist hommikul vara start 200km eemal asuva Khao Sok rahvuspargi poole. Khao Sok rahvuspragi keskmes asub oma imeliste vaadete ja sini-sinise veega Cheow Lan tehisjärv, mis kunagi paisutati hüdroelektrijaama ehitamisega. Sügavaimas kohas on veesügavus üle 100m. Veest paistavad välja püstloodis kaljumäed, mille küljes kasvab imekombel üllatavalt palju rohelist taimestikku.
Lõunaks jõudsime kohale ja meie teed teiste eestlastega läksid lahku. Nemad asusid paadiga järve peale pildistama ja hiljem järvel ulpivatele bungalow-sse majutuma, meie aga siirdusime otse džungli sügavikku.
Rahvuspargis matkates on kohustuslikuks kaaslaseks kohaliku metsa tundev matkajuht. Tagantjärgi mõeldes on see esmasele metsa minejale rangelt soovituslik, sest džunglis valitseb džungli seadus ja kui sa seal käituda ei oska, siis suure tõenäesusega mõni intsident ikka juhtub.
Kai (kohalik Mowgli) ees ja meie järgi, esimesed emotsioonid - mets nagu mets ikka. Siis hakkas tulema- käelaba suurused ämblikud, suure elevandi ja metssigade jäljed, sisalikud, kameeleonid, looduslik ingver ja teised igapäevaselt kasutatavad maitsetaimed jne. Mets läks aina tihedamaks ja rada väiksemaks, matkasime mööda 30a vana täiskasvanud metsaväljaveo teed, mida kasutati kunagi järve rajamisel. Vastu tuli kokapuu, millelt korjasime teekonnale kaasa lehti, maitsesid nagu lehed ja efekti ei olnud. Väidetavalt pidid kohalikud raske töö tegijad sööma lehti rasketel hetkedel väsimuse korral, pidi andma powerit ja tugevaks tegema. Efekt pidavat tulema pikemaajalisel tarbimisel. Bambuse võsad olid ägedad, kasvavad 1m kuus ainult kõrgusesse, lehti hakkavad kasvatama alles päikesevalguse kõrgusele jõudes. Bambus on universaalne materjal, saad teha kõike, mida vaid ette oskad kujutada- ehitustellingutest toidunõudeni.
Džunglis jõuab ainult 2% päikesevalgusest maapinnale ja igapäevaselt käib taimedel võitlus kõrgemale-kõrgemale, et valgust saada. Vihmaperioodil tuleb nii palju vett, et mitmest kohast oli tee minema uhutud. Väidetavalt metsas on kõige ohtlikum hoopis taimed, mitte loomad. Loomad hoiavad inimesest võimalikult kaugele ja nad kuulevad-näevad inimest kordades varem, kui inimene neid, sellepärast peab olema palju õnne, et metsikut looma kohata.
Seitsme mäe ja metsa pärast jõudsimegi oma laagriplatsini. RMK mõistes mitte just traditsiooniline telklaager, aga kift kaljumägi paari sammu kaugusel, mille alt vulises väike ojake. Vihmase ilma korral oli kaljumäe sees ka koobas, kust öösel vajadusel varju saaks.
Kuna valgust oli alles napp tunnike, siis Kai hakkas kohe tegutsema, lõke üles, Hammock rippvoodid puude külge ja matšeetega pambust lõhkuma. Mõne hetkega valmisid bambusest riisikeetmisnõu, kanagrillimise atribuut ja sööginõud. Meie Jensiga läksime samal ajal pisut ümbrust avastama, jalutasime kilomeetri mööda matkarada järveni ja plaan oli tulla mööda oja laagrisse tagasi. Järve ääres ojani jõudmiseks pidime liikuma suundaga. Hakkas juba vaikselt hämarduma. Lisaks jalge-esise jälgimisele tuli ka tähelepanelik olla taimedega, millest läbi murdsime. Hoolimata päeva jooksul kogutud tarkusest ohtlikest ja mürgistest taimedest sain siiski ühest lohakast puutest enda käelabale 8 nahaalust pindu. Mööda oja jõudsimegi hämara saabudes elusalt laagri juurde tagasi.
Üllatav, kui palju toitu meie matkajuhi kotti mahtus ja millest mängleva kergusega valmis lühikese ajaga ülimaitsev õhtusöök!

Päikeseloojumisest kottpimedani läheb aega loetud minutid, selle tarbeks panime lisaks lõkkele laagripaika valgustama ka küünlad, metsloomad elavat tuld pelgavad. Lõkkest eemal käimiseks olid kaasas pealambid, millega sai hästi aeg ajalt ümbrust jälgida.
Kõht täis, tuju hea, vähe muljetamist veel ja pikali ära. Eks väike ärevus oli ikka sees enne esimest metsikus looduses tähistaeva all veedetavat ööd, ootusärevus oli suur.
Rippvoodi tundus alguses täitsa mugav, väsitav päev ikkagi seljataga. Rippuda tundus turvalisem, maapinnal elavad elukad ei pääse head und segama. Jätsin oma lambi igaks juhuks kiiresti kättesaadavasse kohta, et ei peaks vajadusel maast hakkama pimeduses kobama. Pärast veel satub lambi asemel mõni elukas kätte. Võrreldes eesti metsa või rabaga, kus on öösel täielik vaikus, oli täna öösel päris huvitav. Vahetpidamata oli õhus vilin, mida tekitasid tirtsud, kes väidetavalt elavad esimesed 9 aastat maa sees ja kui nad oma viimaseks elupäevaks maapinnale paarilist otsima tulevad, siis nad siristavad kogu elu jooksul kogutud jõuga, nii palju kui torust tuleb. Veel kostus öösel prakse, mis osaliselt pidid olema bambuse puude omavahelise hõõrdumise või murdumise hääled. Oja muidugi ka meil kohe kõrval sulises, mis kindlasti summutas looduses liikuvate loomade hääli. Aeg ajalt matkajuht ikka skännis pealambiga ümbritsevat metsa. Ühel hetkel olid küünlad kustunud ja ega vahet polnud, kas silmad olid lahti või kinni, pilt oli sama. Siiski oli vahest näha hõõguvaid liikuvaid täpikesi, niikaua, kui teist paralleelset täppi ei olnud oli looma silmade asemel tegemist nn lendava jaaniussikesega. Ühel hetkel kuulsin päris enda lähedal krõbistamist, haarasin lambi ja leidsingi krõbistaja- priske rott! Õnneks sellel hetkel ei meenunud, et närilised on madude põhitoit ja rott võiks meelitada maod meie laagripaika. Õnnestus ka vist magada vahepeal pisut, sest järjekordsel ärkamisel tundus, et keegi pimestab mind oma lambiga. Lastes silmadel vähe harjuda, sain aru, et tegemist oli hoopis suure täiskuuga. Ühel hetkel hakkas taas valgeks minema ja oligi aeg ennast maast lahti ajada.
Samal ajal, kui matkajuht hommikukohvi ja pudruga askeldas oli ka minul pisut aega sisustatud, kui ma juba kergelt mädanevaid okkaid naha alt noaga välja urgitsesin. Laager kokku ja edasi. Teise päeva plaan oli selline, et kämpingus ööbinud eestlased tulevad võtavad meid metsa äärest longtailiga peale ja suundume kogu kambaga rahvuspargi ühele atraktiivsemale rajale, kus pidavat olema 700m pikk koobas, koos nahkhiirte, ämblike ja madudega. Enne paadi peale ronimist saime jala küljest mitmeid kaane ära nokkida, head loomad soovisid meie verd puhastada.
Veerand tunnise sõidu järel olimegi päral. Salajane plaan oli ülejäänud kambast eralduda ja läbida koobas teistpidi, kui ametlik kord ette näeb. Lisaks veel piiluda ka pisut kõrvale, et leida midagi huvitavat. Pöörasimegi rajalt välja, kus paistis väike kalju seest tulev kosk. Ei läinud palju aega, et poisid sulpsti kristallselgesse vette maandusid. Vesi oli uuristanud endale kalju sisse tee ja nüüd oli vaja sealt läbi ronida. Natuke pusimist ja leidsime võimaluse kosest üles ronimiseks. Igatahes väga fun koht oli, selline, mida olen eelnevalt näinud ainult survival saadetes. See sama oja tuligi koopast, ehk siis koobas oligi aastate jooksul tekkinud selle oja voolamise tulemusel. Vihmaperioodi ajal on koobas avastajatele suletud, sest on suur oht sinna sisse lõksu jääda, kui vesi peaks kiiresti tõusma. Suundusimegi kottpimedasse koopasse, huvitavamaks tegi asjaolu, et meil oli kahepeale ainult üks lamp. Koopas liikumiseks tuli liikuda vees, kus vahest oli vesi ka ülepea. Kuna oja põhi oli kivine, siis liikumine oli aeglane ja pidi olema ettevaatlik, et jalgu ei lõhuks. Ka koopas oli paar kosekest, kust tuli üles ronida. Ühel hetkel oli tunda vähe teistsugust aroomi, mis reetis, et oleme jõudnud batmani koju.
Lambiga lage valgustades oli näha sadu või tuhandeid nahkhiiri. Nahkhiirtega koos pesitsesid samas koopa osas ka ämblikud, kes toitusid nahkhiirte väljaheidetest. Samuti pidi olema näha seal aeg ajalt ka madusi, kellele meeldib maiustada nahkhiirtega. Me seekord nahkhiirtega maiustama ei hakanud ja lasime neil rahulikult päevast iluund teha. Varsti paistsidki teiste vastutulevate eestlaste pealambid, osadel tütarlastel väga kartlikud näod peas :)

Käisime kiiresti koopa lõpuni ära ja liikusime teistele järgi ja teistega tuldud teed tagasi. Enne paati minekut peatusime ja tegime kiire lõuna. Söögiks banaani lehe sees praetud riis, maitses endiselt hästi. Ees ootas pikem paadisõit hüdroelektrijaama suunas, just seal pool paistsid kahtlased tumedad pilved ja kohalikud raputasid pead, mis ei tõotanud midagi head. Mõne aja pärast oligi tuul üleval ja Jensi sõnul pole tema sellel järvel veel selliseid laineid näinud- need polnud küll mitme meetrised, kuid piisavad, et meid läbimärjaks pritsida. Paadiga järvel liikudes avanesid 10 miljoni vaated, ilus oli tõesti. Kohale jõudes tegime teistele teatavaks oma eelmisel õhtul tekkinud salaplaani- kui esialgu pidime teistega Phuketisse tagasi liikuma, siis hea plaan tundus olevat veel üheks päevaks metsa jääda. Meie matkajuht rääkis, et tal on üks kihvt rada, kus kasvab looduslikult maailma kõige suurema õiega lill-freesia. Lisaks pidi sellel rajal olema ka paar kena suurt koske, 100m kõrgust. Olles näinud Tai nn waterfalle, siis me Jensiga olime selles osas väga skeptilised, aga kuna vana tundus usutav, siis otsustasime, et läheme siiski vaatame südamerahuks lilled ja kosed üle.
Ööbima lubas matkajuht jääda enda juurde. Mõned kilomeetrid sõitsime teistega kaasa, kui istusime ümber juhuslikult sealkandis oleva Kai sõbra kastiautosse. Mööda maanteed auto kastis 100ga ei olnudki enne sõitnud! Poole h pärast olimegi jälle alguses tagasi, istusime matkajuhi Jumanji nimelises baaris maha ja võtsime õlle. Nagu tailastele kohaselt oli baar ka nn elutoaks, sättisime öiseks magamiseks oma rippvoodid baari üles, sellel õhtul ei olnud häbi baaris magama jääda.
Järgmisel hommikul oli plaanis järjekordne varane ärkamine enne päikesetõusu, varahommikul pidi suurema tõenäosusega nägema metsas loomi liikumas. Matk algas kohe korraliku mäkke ronimisega, kui kahe kilomeetriga tõusime 400m. Maailma suurimad freesiad just selle mäe otsas kasvasidki. Kahjuks hetkel ei olnud ükski õis täissuuruses, oli üks mis oli mõni aeg tagasi õitsemise lõpetanud ja rida väikseid, mis alles kuu-kahe pärast oma elusuuruses õitsevad. Täissuuruseks kasvab see lill 9 kuud ja õitseb aasta läbi. Täissuuruses on õis ainult 2 nädalat ja peab olema hea ajastus, et sellele peale sattuda. Edasi liikudes nägime-kuulsime tihti puulatvades metsikuid ahve meie eest põgenemas.
Sama järsk langus ja mõne kilomeetri pärast jõudsimegi koseni, üllatusime! Tõesti oli täitsa asjalik kosk, mis suurvee ajal on tõenäoliselt ikka väga võimas, siis kahjuks muidugi seal matkata ei saa, kuna matkarada läks osaliselt mööda jõe põhja ja kärestik viiks muidu matkajad lihtsalt kaasa. Kose kõrvalt oli tore mööda järsku mäge alla ronida, aeg-ajalt olid isegi turvaköied kalju külge pandud. Alla jõudes liikusimegi mööda jõe orgu Khao Sok külani tagasi. Tundus hea jõgi kayakiga läbimiseks ja Jensile ideid kuhjaga, kuhu tulevikus aktiivsemaid inimesi seiklema viia. Vahetult enne külasse tagasi jõudmist õnnestus ka ilus madu ära näha, uinus ilusasti puu otsas.