Valmistumine täispikaks triatloniks, ehk Raudmeheks

Kaks aastat tagasi, kui ma oma esimese triatloni tegin ei oleks seda osanud arvata, et Ironman distantsini jõuan. Ka eelmise aasta alguses ausalt öeldes ma ei teadnud veel, et 2016 aastal sedasorti ürituseks valmistun. Eelmise aasta märgatav koormuse tõus ja nii füüsiline, kui ka vaimne areng jõudsid ühel hetkel sinnamaani, et sisimas tundsin, et ma suudan selle ära teha küll. 3,8km ujumist, 180km ratast ja lõdvestuseks jooksumaraton(42,2km) tundus 2 aastat tagasi minusuguse tavainimese jaoks pisut ulme. Täna see ei tundu enam üldse ulme ja küsimus pole mitte selles, kas ma seda suudan, vaid et kui kiiresti ma selle katsumuse ära teen. Pidevalt mõtisklen, et inimese pea(ja seal asub mõistuse-meel) on müstiline elund. Ühel hetkel tundub sulle mõte sõita rattaga 10km tohutult pikk maa, kui sa aga seda korduvalt oled teinud tundub ka 20km juba üsna lihtne. Nagu näha ka praegu müstilisi distantse läbiva Rait Ratassepa eksperimentidest, on inimkeha uskumatult visa ja vastupidav. Ja isegi, kui ta tohutu koormusega ära lõhkuda, siis suudab keha ennast ulmelise kiirusega taastada. Sa pead lihtsalt oma keha tundma ja tunnetama, et anda talle võimalus ennast parandada.

Probleem, miks inimese loom pigem loobub millegi tegemisest on kinni tema peas. Ta alahindab oma võimekust, leiab alati põhjuse, miks mitte seda teha ja valetab endale, et mul ei ole aega teha seda mida ma tegelikult tahaksin ja suudaksin. See ei ole nii ainult mitte spordis, vaid ka igapäevases elus, kahjuks.

Kui ma näen kedagi esmapilgul midagi hullu tegemas(usu, minu jaoks on ka endiselt olemas ülemõistuse greisisi asju), siis ma proovin alati mõelda nii, et mitte leida vabandusi miks seda mitte teha, vaid, et kuidas mina seda teha saaksin. Kui teine inimene seda suudab, siis miks ei peaks seda suutma mina?


Pika jutuga jõuangi algusesse tagasi, sest alati on inimestel üks küsimus- miks sa seda teed?
Aja jooksul on mulle jäänud mulje, et tõenäoliselt selle küsimuse taga võib olla vähemalt 2 põhjust. Esimene on see, et inimesed soovivadki teada saada, mis on minu target mingi katsumuse tegemisel- minu iseloomu on sisse kirjutatud endale väljakutsete loomine. Mulle meeldib saavutada endale seatud eesmärke, see arendab nii füüsiliselt, kui vaimselt. Ma õpin iga katsumust läbi elades ennast paremini tundma, tänu millele loksub ka maailm minu ümber järjest rohkem paika. Alati on ka hea kogeda seda suurepärast tunnet, kui lõpetad challenge!
Enamik aga küsib seda sellisel arusaamatul toonil, et miks sa piinad ja lõhud ennast? Küsijateks enamasti telekainimesed ja ega head vastust neile polegi, tihtipeale nad lihtsalt ei saa sellisest eluviisist aru. :)

See, et ma suudan täispika triatloni ära teha hakkas mulle järjest rohkem selgeks saama 2015 suve lõpus. Suve jooksul sai pidevalt end ületatud ja mitmeid isiklikke rekordeid tehtud, need andsid usku endasse, et kõik on võimalik. Eelmise aastaga laotud baasi pealt oleks olnud patt seda teekonda mitte jätkata.

Siin ma nüüd olen oma rännakuga, 4 päeva pärast teen tõenäoliselt oma elu kõige raskema võistluse. Kuigi ajaliselt olen teinud kordades pikemaid võistlusi, siis seekordne üritus on kindlasti füüsiliselt kõige kurnavam. Pea 12h tuleb sportida üsna aktiivselt, pulss ei lange väga tihti alla 130.

Ujumine
2014 aastal oma esimest triatloni tehes tuli ujuda 350m. Ma ei olnud kunagi ujunud nii pikka distantsi enne järjest ja see tundus ikka väga suur ja hirmus enese ületamine. Aasta lõpus otsustasin selle hirmuga tegeleda ja läksin ujumise trenni. Nüüd 2 talve hiljem ujun ma trennis 3,5km ja pärast pole nagu väga tundagi, et oleks hirmasasti sporti teinud. Avavee ujumise juures on jälle asi peas kinni, alateadvus hakkab genereerima igasuguseid mõtteid- vesi on sügav ja pime, äkki Loch Nessi koletis tuleb ja sööb ära, äkki ma ei jaksa ühel hetkel enam jne jne. Reaalsus on see, et sul on päästevest kalipso näol seljas, ujuda sa oskad, suht turvaline või mis? Ujudes tekib enesekindlus ja usk endasse ning tänu sellele muutuvad ka pikad distantsid lihtsaks. Sellel hooajal ujumist all 62km, viimane trenn männikul näitas, et seda on piisavalt, suutsin ujuda mugavas tempos 3,4km keskmise kiirusega 3km/h. Prognoositav 3,8km ujumise aeg IM-l 1h20

Ratas
Eelmisel aastal samal võistlusel poole lühemat distantsi tehes tundsin, et maantee ratas on selline aparaat, mida peab ikka harjutama ka. Mul oli küll ratast pisut all, aga enamus km oli maastikul sõidetud ja maantee peal tuli piinelda madalast asendist tingitud turja ja kaela valude käes. Sellel aastal olen enamasti sõitnud maanteel ja poole aastaga olen saanud ka oma ratta asendi enam-vähem mugavaks. Keha ja teatud lihased on ka harjunud nüüdseks sundasendiga. Praegu aegajalt maastikuratta selga istudes on tunne nagu sõidaks dziibiga vs jäik sportauto. Aasta alguses oli mõttes, et enne võistlust võiks ikka 3tuh soovituslikku km koos olla, kuid vihmane kevad ja suvi ei lubanud üle 2 tuhande km kahjuks sõita. Sellest hoolimata on hetkel tunne hea ja rattaga tahaks 180km ühele poole saada 5h40min-ga. Sellega teen oma isikliku rekordi distantsi osas, mida eales olen ühtejutti rattaga läbinud.

Jooks
Nagu mulle meeldib öelda, siis pika spordipäeva lõpuks saab joosta lõdvestuseks maratoni! Mäletan eelmisest aastast, kui läbisin rattaga ainult 90km ja oh seda rõõmu, kui sain rattaseljast ära. See oli nagu uuestisünd, ei tea, et oleksin jooksmisest kunagi varem rohkem rõõmu tundnud. Jooksmine mulle meeldib ja üldiselt nendest kolmest alast tunnen selles ennast kõige rohkem kodus ja ka kindlamalt. Kuna ma panin rohkesti aega rattatreeningutesse, siis hetkel muidugi on kerge kartus jooksu ees, et ehk oleks pidanud natuke jooksulihast ka ikka harjutama. Praeguseks hetkeks on jooksukilomeetreid kogunenud 450km kandis koos rogainide ja xdreamidega. Loodan, et sellest piisab ja tegelikult on nii, et kui 10h intensiivset sporti on juba all, siis oleks igatahes raske, tegid sa trenni 1000 või 400km.

Võistluse lõpu faasis mängib rolli vaimu tugevus, hääl peas ütleb sulle igal sammul, et no tee nüüd mõni samm kõndides või puhka korraks joogipunktis. Kui sellest suudad üle olla on võimalus kõige rohkem võita. Ja omast kogemusest võin öelda, et selline kannatamine on minu teine nimi :)
Kui ma jooksen alla 4h 42,2km lõdvestuseks ära, olen ma väga rahul!

Team
Kui 48h võisltusele minnes on vaja kõik seiklusretkel vajalik varustus endal kaasas vedada, siis selles mõttes on see võistlus lihtsam. 2 head sõpra Erkki ja Silver on lubanud mind raja äärde toetama tulla, pakuvad mulle head-paremat ja aitavad vaimu erksana ja motivatsiooni üleval hoida.
Loodetavasti on ka raja ääres tuttavaid nägusi, kellelt rasketel hetkedel alati hea ergutust saada!

21.08 hommikul kell 8 olen mina igatahes vees!
http://triathlonestonia.ee/