Ekspeditsioon Nutva siili otsingud

Eellugu
Nagu viimastel aastatel kombeks on saanud, siis 3nda veebruari paiku esitan suurimatele seiklejatele väljakutse. Igal aastal proovin viia seiklusjanulised sõbrad kuhugi, kus saab teha midagi sellist, mis on piisavalt ekstreemne ja kus panna proovile oma võimekus nii füüsiliselt, kui vaimselt. Selle aasta teema kujunes välja hiljutisest Eesti brändi kurikuulsaks saanud tegelasest rändrahn, kellel on mitu nime. Siit ka kujunes seiklusele ilus nimi, sest mulle meenutab palju raha nõudnud disain rändrahnu asemel nutvat siili. Üks suurepärane koht nutvate siilidega (rändrahnudega) kohtumiseks on Paldiski külje all olevad Pakri saared. Olen aastaid mõlgutanud peas mõtteid sealse maastiku avastamisest. Väga hea - nimi ja sihtkoht olemas, nüüd vaja teha ainult plaan. Paar päeva enne starti teavitasin seiklejaid eesootavast katsumusest, lõplikust varustusest ja enamuse jaoks äärmuslikest reeglitest, üllataval kombel loobusid viimasel hetkel väga vähesed.

Seikluse reegleid kirjeldav juhend-
Et mitte end lasta segada ebaolulisest, noh nagu facebook ja taskus piiksuv kännukas, siis teeme nii, et jätame need autosse. Kuna kogu nv on nagunii planeeritud ja bookitud ja kõik teavad, kus sa oled, siis pole oluline ka mis kell on, jätame kellad ka autosse. Sööme joome ja oleme lihtsalt tunde järgi, vaatame kuidas sisemine kell töötab. Oleme ju suured loodusesõbrad, käitume need 2 päeva loodustsäästvalt ja ärme nuuma ühte maailma suurimat reostajat - lihatööstust. Proovime moonakotti kaasa pakkides hakkama saada vaid taimse päritoluga toiduga, see on kindlasti väljakutse, kuid need meile ju meeldivad!
Peale hirmuäratavate reeglite avalikustamist jäid alles peale minu veel 6 julget- Erkki, Tarmo, Ervin, Kristo, Reigo, Marko.

Minek
11 ajal kogunesime Kurkse sadamas, seikluse esimene etapp oli läbida kajakitega Kurkse väin. Tegemist ei olnud tavapärase fun kajaki sõiduga järvel. Vesi oli küll külmumistemperatuurist pisut soojem, aga piisavalt külm enda vette kastmiseks. Sellises vees pidavat tulema eluohtlik alajahtumine 10 minutiga. Arvutuste järgi peaks kajakiga 2km-se väina ületama 40 minutiga, see tähendas seda, et väina keskel on 500m pikkune surmatsoon, kus eskimo pööret(kajakiga ümber minemist) ei ole mõistlik proovida. Enne seda tsooni jõuame elusalt madalasse tagasi, peale tsooni juba saarele. Eks õhus oli väike ärevus ikka, kuigi keegi seda väga välja ei tahtnud näidata. Varustus kajakitesse pakitud, kiire reeglite meeldetuletus enne starti, kuidas ohu korral tegutseda ja paatidesse!
Ega see kajakki ronimine nii lihtne polegi, andis piisavalt närvikõdi, et mitte juba enne starti ümber käia. Ja kõlaski stardipauk. Liikusime kolme 2se kajakiga ja Erkki oli nagu kohalik indiaanlane oma ühesega. Ilm oli väga rahulik ja vesi praktiliselt sile, ideaalne. Eks alguses on ikka pisut ebakindel tunne, aga paarikümne minutiga saime juba õige tunde kätte, enne surmatsooni.

Kulgesime lähestikku, et saaks vajadusel kiiresti reageerida. Spetsialistidele kohaselt olime juba poole tunni pärast saarele piisavalt lähedal, et ümbermineku korral vees liikudes randa jõuda. Liikusime edasi mööda jäist Väike-Pakri idakallast. Eesmärk oli leida laagriplats, kuhu varustus maha laadida.

Kuna kajaki pealt ei saanud head ülevaadet maastikust, siis randusime, jätsime kajakid randa maha ja liikusime edasi jala, varustuse laadisime seljakotti.








Olek
Jõudsime kabelini, kus oli esimene maine väljakutse- leida geopeituse aare. Pisut tuhnimist ja leitud!

Edasi liikudes jõudsime 4km kaugusel algava paekaldani. Üles ronides tundus kena Paldiskile vaatega koht meie laagriplatsiks sobilik. Poetasime varustuse maha ja kerget einet tehes selgus, et kaasa võetud telgid ja lõkkematerjal on kajakide pagasiruumis. See oli hea sisend järgmiseks etapiks- matk saare seest, läbi sealse Suurküla kajakide juurde. Ees ootas 8km trekkingut ja 4km kajakingut. Sisekella järgi saime aru, et valges me tagasi ei jõua. Lambid pähe ja kandadele tuld! Värskel lumel tutvusime kohalike metsaelanike jälgedega- põder, ilves, rebane, tavaline uruhiir ja hunt, kes oli jälitanud suure jalanumbriga meest. Kohtasime ka sajapealist veisekarja, kes vaatasin meid tardunult kui UFO-sid keset talve.
Igal pool olid värsked traktori jäljed, aeg-ajalt kostus ka traktori häält, kuid traktorit ennast meil ei õnnestunud kohata. Leppisime tõsiasjaga, et siin saarel on vanast vene ajast jäänud ringi sõitma fantoom traktor(ist). Tunniga jõudsime Pakri saarte ainukesse külla, kus pidavat leiduma ka püsielanikke. Kahe maja korsten suitses ja õues käis traktor, kuid ühtegi hingelist ei olnud endiselt näha, vähemalt leidsime traktori üles. Jalutasime külast läbi, edasi sest tegemist oli ikkagi nutva siili otsingutega. Geopeituse järgmise aarde asukoht andis vihje meie poolt tagaotsitava tegelase peidukale.

Veerand tundi üle karjamaa ja Tammi sai proovida oma "maastiku" kummiku pidamist siili otsa ronides. Suures plaanis võis missiooni täidetuks lugeda sest siilike oli leitud, see aga ei tähendanud veel seikluste lõppu. Edasi mööda lagedaid ja metsi jõudsime oma ebastabiilsete veesõidukiteni. Oli juba hämar, ilma pikema jututa lükkasime "vened" vette ja hakkasime mööda kallast laagriplatsi poole kühveldama.
Klaassiledal jääkülmal veel, Paldiski tulede saatel kulgedes oli tunne, nagu kruiisiksime Romantikal :D

4km ja 50min idülli sai üllatavalt kiiresti läbi, õnneks küll mitte jääkülmas vees vaid juba kottpimedaks muutunud laagriplatsini jõudes. Telke püstitades selgus, et ühe telgi tugikaared asuvad füüsiliselt kuskil mujal, kui Väike-Pakri. Kuna lubas ööseks kergeid sademeid, siis otsustasime mitte lageda taeva all magamist praktiseerida ja kasutasime abivalmis männi võrasi telgi püstises asendis hoidmiseks. Kõrvalt vaadates väga turundusliku majutusasutusena ei paistnud, kuid meiesuguste leplike seiklejate jaoks kõlbas suurepäraselt. Next step- lõke üles ja kogu mansaga õhtuks lõkkematerjali koguma.

Tunnike paar peale pimeduse saabumist istus viimne, kui üks seiklushunt, rahuloleva näoga lõkke ääres. Kuna traditsioonilised grill(liha)tooted olid keelatud, siis oli võimalus kõigil leidlikusega üksteist üle trumbata. Moonakottidest ilmusid nähtavale sojavorstid, mais, fooliumis kartulid, porgand, redis jne jne. Magustoiduks õun ja banaan! Ees ootas öine matk, suundusime esialgu mööda paekallast põhja suunas, pimedas tundusid suured murdunud vette kukkunud paekamakad eriti võimsad. Kordamööda hanerida juhtides lihtsalt matkasime sihitult läbi kadakavõsa, võsastunud metsa, väikeste lagendike jõudes juhuslikult vaatetornini. Hetke pärast oli kõik see mees tornis ja vaatamata kergele kõikumisele nautisid Paldiski panorami. Vahepeal oli kerget lund sadama hakanud, lülitades lambid strobo reziimile muutus maailm slow motioniks- väga efektne illusioon, kuidas lumehelbed aegluubis langevad! Laagrisse tagasi liikudes väga pikka juttu enam ei olnud, teadsime, et hommikul peame üsna varakult liikuma hakkama, kuna lõunaks lubas tuule tugevnemist. Mõnus värskes jahedas õhus veedetud öö!
Hommikul valge saabudes oli kuulda puude latvade puhangulist liikumist. Siis, kui viimnegi mees üles sai, õõtsusid ladvad juba konstantselt, esialgu tundus, et veel on ok. Kerge hommikueine, laager kokku ja suund pangalt alla kajakite juurde. Randa jõudes oli üsna selge, et siit me kajakitega mere peale ei lähe, liiga riskantne külglaine. Suvel ei oleks sellist küsimust tekkinud, aga praeguse 0 kraadise veega on riskid liiga suured.
Kandsime kajakid pisut paremasse kohta, paigutasime tormikindlalt ja võtsime suuna Suurküla poole. Plaan oli leida ikkagi mõni elav hing peale fantoom traktori. Poole tunni pärast tervitaski meid külaväravas abivalmis saarevaht. Ütles tere tulemast, ta teeb meile küla vahel niikaua tiiru, kui perenaine kohvi tulele paneb. Saime teada, et saarel elab pidevalt 8 inimest, kellest enamus oli küll nädalavahetust mandrile läinud veetma. Küla tiir tehtud, kutsuti meid sooja tuppa kohvile ja lubati uurida, mis võimalused meil täna saarelt ära saada on. Kuna juhtumisi oli hommikul toimunud just oinatapp, siis tuppa sisenedes oli tunda värske maksa praadimise lõhna. Üks reegel lõpetas järjekordselt kehtivuse :)

Peale mitmeid kõnesi mandrile hakkas selgeks saama, et esialgselt planeeritud kahe päevane seiklus kujuneb vist oodatust pikemaks. Saarepere oli meie külastusest meeldivalt elevil, talvel ei juhtu just tihti, kui saarele mõni võõras ära eksib. Juba käisid jutud, et neil täna saunapäev ja küll me teid kuhugi ka ära majutame, ei ole probleemi. Hakkasime juba leppima mõttega, et tulebki peale mõnusat jahedat ööd kuuma leili viskama hakkama, oh seda õudust ja mine sa tea võibolla pakutakse sinna juurde ka kohalikku jahedat kesvamärjukest...mõned mehed olid juba mõtetega saunas!

Siiski, siiski- osadel seiklejatel oli järgmistel päevadel oma igapäevaste toimetustega tuli takus, siis käidi välja idee uurida võimalusi merepäästelt või piirivalvelt. Eeskujulike maksumaksjatena tundus, et kui haigekassast hüvesi nagunii tagasi ei saa ja pensioniikka jõudes on ka 5 sammas Ärma talu eelarve aukude lappimiseks kulutatud, siis ehk on praegu see hetk, kui oleks legaalne kasutada õigust saada midagigi vastu? Peale esimest kõne tundus, et missiooni lõppakordist tahavad suure huviga osa saada ka päästjad - tundus, et neile pole pikka aega väljakutseid esitatud ja nüüd on neil võimalus saada argipäeva pisut särtsu. Vaatamata asjaolule, et saun praktiliselt juba küdes ja oinaplohv potis podises jõudsime sinnamaani, kus piirivalve päästesalk oli Laulasmaa vetest meie poole teel! Igaks juhuks veel uurisime, et kas meile tekivad selle operatsiooniga ka mingid kulud, noh igaks juhuks, sest reisikindlustus ju seda ei korva :) Saime selgeks, et merepääste toimub riigi kulul!


Me ei saanud ka enam öelda, et tegelikut meil nii hull see olukord ka ikka ei ole, masinavärk oli juba käivitatud. Pidime pererahvale kurbusega teatama, et meid siiski tahetakse väga siit saarelt seekord päästa. Lubasime, et kuna Suur-Pakri jäi vallutamata, siis tuleme veel tagasi ja jätsime kurva saarerahvaga hüvasti. Idarannikule tagasi jõudes oli plaan veel minna ja kohendada kajakite asendit, kuid juba tuli kõne peale, et 15min pärast alustame operatsiooniga. Taamal oligi paista suure hooga lähenev päästelaev. Sättisime kõik vajaliku valmis, päästevestid selga ja juba oligi suuremalt aluselt väiksem mootorpaat meie poole teel ja minutiga randunud. Plärts plärts läbi jäise merevee hops hops esimene sats paati, kannakas ja mõne minuti pärast tundsime ennast piirivalve kaatri tekil päästetutena. Mootorpaat käis ka teise tiiru, samal ajal, kui kapten kutsus kamba pealiku ka kiirele jutule, kus paari sõnaga soovitati tulevikus täpsemalt ilmateadet uurida ja läbi lillede ka tunnustati otsuse eest, et me ise proovima ei hakanud.
10 minutiga olime põhja sadama kai ääres, tänasime päästemeeskonda ja astusime igavale turvalisele mandrile. Paldiskisse ei olnudki me varem sellise nurga alt läbi tollitsooni sisenenud :)
Vaatasime veel tagasi üle lahe saarele, kus lamavad kajakid nukralt teadmatuses ilma rahunemist ootasid. Väga kurb küll, aga igale heale peole järgneb järelpidu, nii ka seekord, kui vol2 päästemissioon tehakse kajakkidele :)
Stay tuned!

Täiendus!!!
Peale nädalast külmalainet oli merejää juba nii paks, et saare Manni käest olusi uurides selgus, et nad juba käivad autoga saarel. Esmaspäeva hommikul lendasime kohale kajakite päästeoperatsioonile, kuidas see toimus saab näha kiirvideost.

Kahjuks samal õhtul uue laadungiga saarele liikudes videos olev valge pirukas soovis suplema minna ja hetkel pidavat merest välja paistma ainult ilus valge katus....
Vot selline seiklus seekord, järgmisel aastal midagi põnevamat!