Tõepoolest oli muljet avaldav tõus, tervelt 2km järjest tõusis erineva kaldenurgaga, ootasin juba seda alla libisemise rõõmu. 20min rühkimist ja olingi 540m kõrgusel merepinnast, kurikuulus tõus nähtud ja proovitud, mis ma ikka edasi sõidan. Keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi alla laskuma. Järsemates kohtades sai hea hoo sisse, pidi vaatama, et üles rühkivatele inimestele otsa ei sõida. Olin juba täitsa all viimases kurvis ja pidurdades võttis vaalus ilusti kinni ja hops üle tugijala "peakat" languse poole. Polnud täna see päev, mil peaks lotopiletit ostma, üks karbonist suusanina oli ära murdunud. Tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju teistega :D Mis siin parata, tuli mõtlema hakata plaan B peale, ma nii hull suusavend ei ole, et kotis 5 paari suuski oleks ja võtaks järgmise. Käisin läbi kõik lähedalolevad ski serviced, kuid kõikides raputati olukorra peale pead ja anti mõista, et seda ei saa parandada. Olin valmis ka juba uued suusad ostma, kuid õnneks ei olnud minu mõõtu suuska poes olemas. Hea reisikaaslane Emeri pakkus lõpuks abi ja lubas enda varusuusad mulle järgmise päeva suusasõiduks. Pole hullu, eksprompt tekkinud väljakutsed ongi need kõige õigemad, läbi sõidan ma selle 90km igatahes, küsimus lihtsalt mis hinnaga :)Hommikul 4.00 äratus, energia käimasaamiseks kiired harjutused ja külm dush. Ööseks ligunema pandud täistera kareahelbed pliidil soojaks, riided selga, varustuse kontroll ja 5:15 start stardipaika. Varasema kogemusega käiad juba teadsid, et ees ootavad ummikud võtavad aega. Nõks peale 6-te olime parkinud bussi ja kõik jooksid oma suuskadega stardikoridoride poole. Asi selles, et mida varem sa oma suusad stardikoridori asetad, seda parema positsiooni enda koridoris saad. Mina sain eelmise nädala Tartu maratoni tulemuse järgi 4 koridori, ehk siis sain asuda rajale 4-5 tuhandenda võistlejana. Koridori sisse saamiseks oli vaja oodata pool tunnikest elavas järjekorras, ka teised olid kavalad ja tulid varem kohale. Siinkohal võib öelda, et kui Arno suuskadega stardikoridori sisenes, olid paremad kohad juba võetud ja sain oma suusad asetada üsna koridori lõppu. Esialgu tahtsin teha pätti ja suruda suusad juba maas olevate suuskade ette, kuid valvsad rajavalvurid tulid korrale kutsuma :) Sisenemist oodates sain teada, et lõpetades ei saa mälestuseks medaleid mitte kõik osalejad, vaid ainult need, kes suudava lõpetada võitjale kaotades vähem, kui 50% võitja ajast. Tavapäraselt võidetakse see võistlus umbes 4h-ga. Ennem seda teadmist mõlkus mul mõttes, et 7h-ga võiks ikka selle matka ära kulgeda, nüüd aga pidin tegema oma mõtlemises pisut korrektuure, lõpetada tuli 1h kiiremini, ehk siis keskmine kiirus kogu distantsi vältel 13km/h vs 15km/h. Kogemusest tegin järeldused, et kui ma Tartu maratoni pole kunagi läbinud keskmise kiirusega üle 14km/h, siis ega tänast üritust enam väga matkamiseks ei saa nimetada.
Suusad paigas, nüüd oli vaja veel mõned asjatoimetused teha ja 15min enne starti leidsin ennast endiselt WC järjekorrast, kõlaritest kostus hääl, et osalejatel oleks viimane aeg stardialasse liikuda. Järjekordades seismine oli külma kontidesse lasknud, paras oli sörgiga starti liikuda. 5min enne starti otsisin oma suuski, õigemini neid suuski, millega ma kunagi enne sõitnud ei olnud.
Lõpuks leidsin tuhandete suusapaaride seast oma uued sõbrad, milledega ma kohe alustasin oma elu pikimat suusasõitu. Vasaloppetil ei anta stardipauku, lihtsalt tõstetakse võistlejate eest lint ja kõik pistavad uhama. Hakkasime siis liikuma, kõige tähtsam oli saada kadudeta läbi eesootavast 3km pikkusest tõusust, kus eeldatavasti tekivad korralikud massi rüselused.
Kerge touch Vasa meeleolust
Plaan oli nautida igas toitlustuspunktis rootsi bufeelauda. Esimesse punkti jõudes pakuti ainult jooki - vett ja spordijooki. Varasemast pikkade võistluste kogemusest on teada, et vedeliku pidev tarbimine on alates stardist väga oluline, võtsin hoo maha jõin ilusti mitu topsi sooja jooki, süüa ei pakutud midagi, no ju siis rootsimaal veel ei olegi kombeks esimeses punktis kohe õgima hakata. Järgmises punktis sama menüü, ainult joogimenüü, no ju siis rootslased söövad enne võistlust korralikult alati kõhu täis ja rajal söövad alles hiljem, täiskäik edasi. Kolmandas punktis nähes sama joogivalikut hakkasin juba kahtlema, et rootslased on nii dieedi inimesed, et äkki nad ei söö üldsegi... Õnneks ulatati mulle uutsorti jooki - puljongit, väga hea saab soolavarusi taastada! 46km nüüd juba joogipunktiks nimetatavas kohas küsisin kohe "salty drink please", ei saanud küsimata jätta ka "where is food, banana"??? Selle peale ulatati väike kuiv kuklike, no mis sa sõja ajal teed, toppisin selle vägisi sisse - poolenisti ära lämbudes - ei tahtnud kuidagi see kuiv puru alla minna. Ohh - suusahooldus, peab proovima, sest pidamine oli juba ära kulunud ja paaristõuke (olematu)lihas andis märku, et ära piina mind. Selleks ajaks olin ajanud oma keskmise kiiruse 13,3km/h ja konstateerisin fakti, et täna pole medalisaju päev. Sellest ka siis suusahoolduse külastuse otsus. Sah-sah pidamine all ja minekut, alati peale seisma jäämist on väga raske liikuma saada ja oma rütm leida. See on igal võistlusel nii - kõikidel aladel. Kamoon üle poole juba mindud naudi nüüd suusatamist(sisestasin endale), see aasta rohkem ei saa, keskendu positiivsele! Nii ongi, see millele tähelepanu pöörad võimendub- kui mõtled, et kõik kohad on juba väsinud ja väga valusad, siis seda valusamaks sa nad mõtled, kui aga vaatad, et kui ilus ilm on ja vaatad atmosfääri-meeleolu enda ümber, siis tuleb naeratus näole ja väsimus ununeb!
PS. pilt on illustratiivne :)
Kilomeetrid mööduvad sahisedes ja mida aeg edasi seda väiksemateks tükkideks ma järelejäänud distantsi tükeldan. Ei vaata finishit vaid võtan väiksema tüki, näiteks järgmise punkti ja sinna jõudes võtan järgmise ampsu mida närida. Tavaliselt on nii, et kui energia hakkab otsa saama, siis hakkab külm, seekord oli lõpus seda tunda küll, lisaks tühjale kõhule. Sooja saamiseks oli kaks moodust, joogipunktis juua sooja puljongit ja liikuda edasi intensiivsemalt, see küll kulutas ka rohkem energiat, aga andis sooja ja lõpp tuli ka kiiremini vastu :) Ainult 2h lõpuni, sah sah, ohh juba ainult tund aega veel- kilomeetrid vähenesid. Paaristõuke lihas oli täiesti sodi, no ei jaksa lihtsalt ennast edasi lükata, 150km eelnevat suusatamist ei olnud vist lihast toonusesse ajanud. Edasi liikumise taktika oli viimasel 15km-l selline- iga väiksemgi nurk tõusu tegin vahelduvat, kuna Sparta interventti oli andnud mu kerelihastele uskumatu pastupidavuse, lauskmaal punnitasin paaristõukega. Lauskmaal poisid möödusid minust, tõusudel võtsin paaristõuke poistelt nahad.
Viimased 3km oli suht lauge ja minu triitsepsid olid tööpäeva lõpetanud. Ei teagi mis lihastega ma ennast edasi lükkasin, aga kuidagi üle finishijoone veeresin - ajaga 6h33min. Nüüd ei olnud muud, kui kiiresti sööma, sest seda lubati kindlasti lõpus anda, korralik rootsi laua pilt oli silme ees!Suusad jalast kiire mälestuspilt ja kapates bussi peale, mis toimetas meid eemale pesemis ja toitlustus paika. Peale pesu nn rootsi laua juurde jõudes pandi mulle taldriku plärts mingi "ollus" küsimuse peale "is thats all?" anti lisaks ka veel sarnane kukkel, nagu rajal. Mis toimub??? Tõsiselt ka naersin südamest kõva häälega, ei suutnud uskuda.
Mis siin ikka, mis ei tapa teeb tugevaks, õnneks olin finishisse saadetavasse kotti pannud paar õlut, sain taastata mõned vajalikud vitamiinid :)
Üks asi veel, mida ei soovita kodus järgi proovida- viisin asjad bussi ja läksin võtsin statikast kabanossi.
Kokkuvõtvalt ootused olid suuremad, kui hilisem emotsioon, kuid kuigi see oli minu elu pikim suusasõit(olematu kilometraazi pealt), siis võib öelda, et üks lihtsamaid maratone. Hiljem õhtusöögi laua taga lappasime Worldloppeti ajakirja, kust jäid meelde nii mõnedki huvitavad suusamaratonid, mida võiks kunagi proovida. Seda ka veel, et rootslased võiks Tartusse tulla seda korralduse värki pisut õppima. :)
Mis siin ikka viriseda, ilus ilm, palju lund, suurepärane massiatmosfäär, väsinud kondid - meeldejääv kogemus!
