Peale Tartu linnamaratoni olen eelnevatel aastatel jala sirgeks lasknud. See on olnud piisavalt karm pingutus, et spordi tegemise isu mõneks ajaks ära võtta. Sellel aastal aga toimus taastumine uskumatult kiiresti, kolm päeva peale maratoni olid jalad jälle jooksu kõlbulikud ja ka vaim oli täitsa valmis juba uuesti füüsiliseks tööks. Eelnevalt mitmelt sõbralt saaremaa jooksu kohta palju positiivset tagasisidet kuulnuna ja sellel aastal paari sõbra agiteerivatele üleskutsetele alludes otsustasin sügisese Kuressaare oma silmaga üle vaadata, sest see on ikkagi ju kuningas. Kolme päeva jooks koosneb kolmest järjestikusest jooksupäevast, kus kokku joostakse kolme päevaga maratoni jagu kilomeetreid- reedel 10km, laup. 16,195km ja pühap täpselt 16km. Enda jaoks nägin väljakutset just esimese päeva jooksus, kuna puhast kümmet kilomeetrit ma vist ei olegi jooksnud ja tänu heale jooksuvormile nägin võimalust joosta oma isiklik sellel distantsil. Plaanis oligi panna esimesel päeval nii palju, kui torust tuleb ja teised päevad lihtsalt läbi kulgeda, et kogeda omal nahal, mis tunne on kolm päeva järjest keskmisest aktiivsem jooks teha.
Reedel starti minnes oli peas soov joosta tempot 4:10/km, mis oleks teinud lõppajaks pisut alla 42 minuti, tundus esimeseks BP-ks hea küll. Enne starti aga andis treener Erkki karmi käsu rünnata 40 minutit, mis tähendas minu jaoks väga kiiret 4min/km tempot. Olin arvamusel, et praeguse vormi juures on see pisut üle minu võimete, samas, kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Nii ma siis stardis adreka möllates kütsin koos jooksuhulludega minema. Esimesed kilomeetrid on alati enesetunne hea ja tahaks panna, nii ma paningi esimese km 3.50ga ja pulss ei olnudki veel üllatavalt kohe lakke kihutanud. 2-4km suutsin järgida karmi treeneri strateegiat. Roomassaare poole liikudes olid vahepeal üsna vastu-tuulised lõigud, kus peitsin ennast kaaskannatajate selja taha tuulevarju. 5km oli kõige tuulisem ja kuigi veel raske ei olnud, jäi see selle jooksu kõige aeglasemaks kilomeetriks- 4.12. Sellel hetkel vaatasin kella ja tundus, et nii ma küll graafikus ei püsi, pulss ka tugevalt mugavustsoonist juba väljas.
Järgmised 2 km oli tunda kehas laktaadi kuhjumist ja jooks läks järjest raskemaks, samas ajad olid isegi veel talutavad- 4.01 ja 4.03. Kolm kilomeetrit lõpuni ei tundunud selles olukorras väga ahvatlev, pulss 180 ja tempo langustrendis. 40 minuti aja olin juba maha matnud ja ignoreerisin kella vaatamist, sest sealt ei paistnud ühtegi positiivset indikaatorit. Tuli lihtsalt kannatada ja mõtted viia piimhappe käes vaevleva keha juurest mujale.
3km enne lõppu jaksab isegi maast lahti põrgata ja isegi kannale ei taha maanduda
Kaks kilomeetrit lõpuni hakkas puhtalt lõpu paistmisest jooksuisu tagasi tulema, sest selle kannatab ikka kuidagi ära. Natuke tähelepanu mujale juhtimist ja oligi käes see viimane km, mida kannatades kaua olin oodanud, nüüd tuli panna ja paningi finišhi kaare poole nii kiiresti, kui oma vedelaid jalgu suutsin liigutada. Nii see isiklik rekord 40.05 sündis, positiivne üllatus esimesest päevast! Alguses mõtled küll, et 10km lühike jooks, aga ega ta sellepärast lihtne ei ole, sain paari viimase aasta maks pulsi kätte- 189bpm. Jooksu avg 178bpm, mis kevadel tehtud koormustesti järgi peaks olema 3 pügalat üle minu taluvuse läve. Ehk siis enamuse jooksust olin anaeroobses tsoonis, mis tähendab laktaadi kuhjumist. Igatahes Saaremaale tulek oli juba ennast õigustanud ja enam ei olnud oluline mis järgmistel päevadel saab, kuigi agitaatorist treener Erkki järjekordselt survestas ja istutas mulle kuklasse mõtte, et kolme päeva kokkuvõttes on vaja maraton joosta alla 3 tunni. Humorist.
Teine päev
Hommikul olid sääred päris kanged, eriti vasaku jala sääre hüpeka kõõlus. Oli väike mure, et palju ma talle koormust tahan anda, ei taha ju vigastust ka saada. Karm plaan nägi täna ette 16,196km jooksmist ajaga 1h10min, tempoks teeb see 4.19/km. Vaadates tagasi eelmise päeva jooksu, siis tempo iseenesest ei tundunud tappev. Otsustasin jooksu alguses minna vooluga kaasa ja nii ma kulgesin esimesed 5 kilomeetrit jällegi samas pundis umbes 4-4.10min/km tempos. Jalg sai soojaks ja lasi ilusti joosta ja täitsa mugav oli, kuni 5nda km-ni. Pulss justkui lubaks joosta, aga väsimus hakkas kuhjuma, lasin grupil minna ja otsustasin esialgset plaani järgima hakata ehk siis hoida tempot 4.19/km. Kolm km suutsin ka seda teha läbi raskuste, kui olin jõudnud alles jooksu poole peale ja oli juba väga raske enesetunne. See lõhkus minu motivatsiooni. Läbi kannatuste liikusin järgnevad km-d
9km 4.30
10km 4.37
11km 4.45
12km 4.42
Olles piisavalt piinelnud oma valusa väsinud keha sees, ei aidanud kaasa ka mööduvad minust tunduvalt kiiremad kaaskannatajad. Nende hulgas ka Marti ja Margus, soovisin neile vaid head teed ja pomisesin et küll ma kuidagi lõpuni ära kulgen. Eks pisut see motiveeris mind järelikult kiiremini liigutama, sest järgnevad km-d läbisin pisut kiiremini. Viimane kilomeeter nagu ikka vajutasin ennast tühjaks 4.12 ajaga. Õnneks oli see ränk päev läbi ja sai jalad sirgu lasta. Ajaks 1h 10min 46s. Keskmine pulss 173bpm, maks sama mis esimesel päeval 189bpm. Hilisem süvaanalüüs tuvastas, et ju oli raske päeva põhjuseks eelmise päeva hiline söömine ja puudulik karastus Kuresaare lahes peale hommikuvõimlemist. Parandasin eelmise päeva taastumise b vitamiini joogi(saaremaal ö tähega jook) tarbimisega ja varasema söömisega.
Finaal
Kuna suur pinge oli treeneri poolt peale pandud, siis esimest korda elus loobusin võistluseelsel õhtul pikale veninud peost, tuleb proovida erinevaid strateegiaid, ehk toimib. Sääred olid hommikul nii valusad eelmistest päevadest, et ma ei kujutanud ette, kas nendega on võimalik üldse joosta. Nali naljaks, kui Saaremaale tulles oli plaan ainult esimeseks päevaks, siis tänane plaan nägi ette ikka veel täiega jooksmist ajale 1h 9min. Süües kasvab isu ja kui ikka väike kuri treener käsib, siis käsk on täitmiseks. Stardipauk! ja olingi jälle koos jooksuhulludega oma valusate säärtega liikumises. Seekord olin kaval ja ei hakanud alguses kihutama, võtsin oma 4.20 tempo ja jalgade soojenedes oli see täitsa mugav kiirus. Üsna stabiilselt hoidsime oma väikse grupiga seda tempot, kilomeetrid läksid ja võistlejate rivi venis järjest pikemaks.
Avg 170bpm, max 183bpm
Peale poolt distantsi oli endiselt veel mugav joosta, allesjäänud kolmeses grupis oli üks tubli vedurimees, kelle seljal kirjas IAmsterdam, olin teda eelmistel päevadel ka näinud ja tundus kogemusega poiss olevat. Ankurdasin ennast tema tuulde ja nii me kulgesime ilma vahejuhtumiteta. Paar km enne lõppu hakkas ees paistma Marti selg, tuli vaikselt lähemale, sellised asjad motiveerivad ennast lõpuni liigutama. Vähem, kui 1km minna, olingi Martiga kõrvuti ja nii me koos sõbralikult üle lõpujoone jooksime. Sama pikk jooks, kui eile, aga hoopis teistsugune. Tundub, et ühtlase tempo taktika töötab minu puhul paremini. Keskmine kiirus parem, kui teisel päeval, kuid madalama pulsiga, keha hakkas harjuma vist sellise igapäevase jooksujamaga :)
Ajaks 1h 8min 39s.
Kogu maratoni ajaks seega vägev 2:59:26!
Finišhis koos 20-võistluse maailmameistri Marti Soosaarega
Kui eelarvamus oli, et kolme päevaga maratoni joosta tundub justkui kergem, siis ma ei ole sellega üldse nõus. Jagades maraton kolmeks, tähendab see kolme rasket jooksu. Põhjuseks tempo, lühemaid distantse paugutad mugavustsoonist väljas oleva kiirusega, mis lõhub ja kurnab keha tunduvalt rohkem. Sa pead alustama kolm korda jooksu, st mootorit käivitama/soojendama kolm korda. Raskeks teeb selle aga kolmekordne kannatamine distantsi 4/5-ku peal, kus vaatamata distantsile on alati mingil hetkel raske.
Kokkuvõtvalt oli väga tore arendav üritus ja kindlasti jooksusõpradele soovitan, hea seltskond, superilus sügisilm, mida sa veel ühelt sporti täis nädalavahetuselt oskad oodata!
