Jooksumaraton, jah. Kolmas puhas maratoni jooks minu rahvasportlase "karjääri" jooksul. Olen seda distantsi läbinud küll erinevate võistluste käigus mitmeid kordi, kuid puhast maratoni distantsi olen nüüd jooksnud kolm korda samas kohas, täpselt kahe aastaste vahedega. Miks nii? Lihtsalt selliseks on mu saatus kujunenud. Kui ma mingil põhjusel kunagi otsustasin oma esimest puhast maratoni joosta, siis arvasin, et võtan ette ja jooksen ära, linnuke kirjas ja enam ei pea tegema. Tagant järgi tore nali :)
Tookord 14ndal aastal olin võtnud sihiks 3:30, see oli minu elu teine tõsisem spordiaasta, kui kogumahuks tuli rekordilised 285h liikumist aastas, millest 87h(645km) jooksu. Eelnevatel aastatel olin mänginud enamus sporditundidest jalgpalli, mis annab küll kiirust, kuid mitte piisavas mahus vastupidavust maratoni jooksmiseks. Enne esimest maratoni paar aastat vastupidavust tõstvate aladega tegelenuna tekkis ühel hetkel mõte, et prooviks.
Paari sõnaga kirjeldan oma kolme väga erinevat sooritust.
2014 aeg 3:33:14
Ikkagi elu esimene, stardis oli ootusärevus suur. Hoidsin 3:30 tempomeistri ligidale esimestel kilomeetritel, kuid mingil põhjusel libisesin varsti pundil vaikselt eest ära, eks alguse adrekas möllas. Kitsastes kohtades tundus pundiga jooks liiga trügimisena. Leidsin peagi ennast ühe uue sõbraga samas tempos, nii me kulgesime kahekesi jutustades vaikselt, 25ndaks kilomeetriks oli grupiga pea 5 minutiline edu. Saabus lõivu maksmise aeg, jalad hakkasid andma märku, et on juba pisut joostud. 30ndal oli vaja juba ennast kergelt sundida ja mõte, et lõpuni on veel minna ei teinud asja kergemaks. Tempo langes 33ndaks ikka päris märgatavalt, kui vajusin läbi 5min/km, mis tähendas, et grupp läheneb. Käes oli kannatuste aeg ja tuli tegeleda enda tõsise piitsutamisega. Iga järgneva kilomeetriga suurenes soov endale lubada jooksu vahele paar kõnnisammu, teised ju tegid!
Mälu järgi ma alla ei andnud, aga vahest mälu kustutab ka mõned ebameeldivad asjad, mida ei soovi mäletada :)
Igatahes tõsiasi oli see, et 36ndal km-l möödus minust 3:30 grupp nagu postist, hambad ristis proovisin küll sabast kinni saada, aga "vanamuti" sammul liikudes tuli loobumine kiiresti. Sain selgeks, et eesmärk jääb täitmata, kohe tuli joogi/söögipunkt, kus lasin jala sirgeks, jäin seisma, sõin mitu banaani ja jõin, mida siin ikka enam teha, see rong oli läinud... Mis kõige hullem, sellel raskel hetkel tuli ka teadmine, et ma pean järgmisel aastal siia uuesti kannatama tulema, valus. Peale söömist proovisin kuidagi lõpuni ära loivata, oi kui kange jooks see oli ja siis muidugi lõpus see Toomemäe lõpu koll- magus! Lõpuspurt on mul alati motiveerivalt kiire, tahaks ju kiiresti istuma.
Aga peale jooksu olin puruks, mis puruks, vaevu suutsin liikuda, krambid jne. Ausalt ei kujutanud ette, et maratoni jooks võib olla nii raske, noh kui võtta kohe korralik eesmärk. Olin üsna veendunud, et enam seda ei tee. Peale väikest suppi asjad kokku ja kiiresti Tallinnasse pulma, vot see oli kino. Minust väga tantsumeest ei olnud ja keldri korrusele WC-sse minek oli huumor omaette.
Mis kilomeetrist hakkas maraton?
2016 aeg 3:33:19
Kopeerin siia osaliselt varasemalt kirjutatud jutu, mida pisut täiendan.
"Läksin korduvale katsele alistama 3:30, mida olin proovinud ka 2 aastat tagasi, kui lõpetasin ajaga 3:33:14. Seekord oli kindlasti üldmahus suurem aasta seljataga, kuid jooksus oli vähem(-15%) kilomeetreid läbitud, kui 2014. Jooks oli enesetunde järgi ok kuni 33nda km-ni, siis tuli tugevalt ennast sundida grupis püsima. HR graafikut jälgides hakkas tegelikult pulss juba 25km peal vaikselt sama tempo juures üles kruttima. 10km-ga suutsin pulsi viia 165bps pealt 180bps peale, mis minu puhul on tsoon, kus ma kaua vastu ei pea. Minna oli veel 7km, otsustasin grupil minna lasta, sain aru, et täna ei ole järjekordselt 3:30 päev, midagi ei olnud teha see rong oli jälle läinud. Tiksusin "vanamuti" tempos lõpuni ära, sain ajaks 3:33:19. Nii naljakas, kui see ka pole kaotasin eelmisele ajale maratoni distantsil 5 sekundit. Sain selgeks, et maratoni läbimiseks peab tegema ikkagi mõned pikad jooksuotsad enne, vana rasv saab 25km peal otsa. Jooksen 3:30 siis mõni teine kord :)"
Oma teise maratoni plaan oli hoida tempomestri tuulde, seekord kulgesingi kuni 36nda kilomeetrini grupiga. 33ndal kilomeetril veel imestasin, et eelmine kord surin seal, et seekord on täitsa hea tunne veel. See oli vaikus enne tormi. Tabelist on näha, et surm tuli hiljem, aga ega ta tulemata ei jäänud. Kahe viimase aasta mahutrennist oli kasu järelikult. Kuigi taktika oli teine, olin ma puruks ka seekord. Õnneks ei pidanud pulma minema :)
Mis kilomeetrist hakkas seekord maraton?
2018 aeg 3:24:13
Nüüd juba üsna enesekindla maratoonarina(nali) olin järjekordselt stardis. Erkki vana pätt oli aasta tagasi mu parima aja üle jooksnud kahe minutiga ja ega mul väga valikuid ei olnud, pidin enesekindlalt peale minema. Sellel aastal väga trenni polegi teinud, ainult üks-kaks võistlust nädalas. Tulemused näitavad, et võistllused on parimad trennid, enamustel suutsin teha BP(personal best). Ja just see minu enesekindluse allikas oligi. Allolevas tabelis on tumeroheline orienteerumine, kuhu alla lähevad ka seiklusspordi võistlused, kus suuremas osas liigutakse mingi liikumisvahendiga, seega jooksu võis olla all suurusjärk 500km enne maratoni.
Jooks/seiklussport maht km
Vana hea spordisõbra Ivo Stolfotiga hakkasime peale stardipauku kulgema tempos 4:50/km. Kilomeetrid vaikselt läksid, 3:30 õhupallid jäid selja taha, mõni km tuli isegi 4:30 lähedale. Varsti leidsime ka Margus Maidla rajalt ja liikusime koos edasi. Lisaks olid haakinud punti veel mõned uued sõbrad, mis oli hea, kuna osad lõigud olid päris tugeva vastutuulega ja saime tiimitööga kordamööda tuult teha. Tundus hirmuäratav joosta sellise tempoga, oli kahtlus, kaua kestan. Emajõe kaldale tagasi jõudes 30ndal kilomeetril oli juba punt pisut lagunenud, kahjuks Ivo oli seekord pundist välja kukkunud, kuid kannatajaid veel jagus, nii 6 meest oli alles. Jalas oli jooksu tunda, aga üldfüüsiline oli täitsa ok minul veel. Kaarsilla juurde jõudes jõudsin just Margusele öelda, et see trepp on olnud alati kuradima raske ja seekord tundub jalg olema veel päris heas seisus. Peale seda ma enam Margust ei näinud, olime jäänud pundist alles ühe uue sõbraga kahekesi. Ees ootas vana hea killer- 36s kilomeeter. Viimases minu jaoks tavaliselt banaani söömise punktis tegin paar kõnni sammu, rabasin soola ja vett ja panin edasi. Sõber kõnnisamme ei teinud ja oli nüüd minust paarkümmend meetrit eespool. Jalad olid nüüdseks otsustanud, et väga kaua enam ei viitsi. Raske oli, aga kella vaadates teadsin, et täna on see päev, kui ma jooksen kaua oodatud tulemuse ära, kasvõi käte peal. 3:30 pundiga oli selleks ajaks vahe sees nii 6-7min, olin kindel, et täna nad mind nahka ei pista. Lauluväljaku tõusu peal jooksis kõrvale värske Alo, kellega käisin aasta tagasi Elbruse tipus. Küsis, et kas juba väsind? Poetasin moka otsast, et hetkel ei ole väga lobisemise meeleolu, et lõpus räägime. Kui ma ütlesin, et mul 38s km käsil, siis ta mõistis ja lidus oma poolikut maratoni kiiremas tempos edasi. Sees oli super hea tunne, palju ei olnud enam jäänud ja kohe-kohe on sündimas minu kaua oodanud eesmärgi täitmine, mitte sekunditega vaid minutitega. Toomemäe tõus vaja veel ära kannatada, lõdvestuseks allajooks ja täiega lõpuspurt, tehtud! Rekordi parandus 9 minutit!!!
Lõpus kannatas veel näpudki püsti ajada!
Mida kõike ühe alkovaba õlu nimel tehakse
Ei olnud soovi isegi istuda, enesetunne oli hea! Margus jõudis ka kohale, sai õlu ja juttu jätkus kauemaks!
Mõne aasta pärast enam ei jõuagi maraton alata!
Elu kergeim ja kiireim maraton kasvatas isu veelkord tulevikus rajale minna. Äkki järgmisel aastal mõni välismaa jooks?
Minu mahuline teekond tänasesse tippvormi
No comments:
Post a Comment