Never give up!

Mõte "second attempt" tekkis üsna peatselt peale esimese ebaõnnestumist. Kuigi uut kogemust ja läbielamisi oli kogunenud palju, siis kõhus ikkagi kripeldas, et sai nii kaugele tuldud, aga eesmärk jäi täitmata. Kolisime osa seltskonnaga peale iluund päästjate kaljudelt kogu varustusega 3800m peale. Seal on uni parem ja taastuda mugavam.

Mitusada meetrit allpool paistev kondlite lõpp-peatus, org on mattunud vativaipa

Õhtul kohvikus laua taga istudes hakkas idanema plaan uuesti tippu üritada. Enesetunne oli kõigil hea, keha tundis ennast juba sellel kõrgusel nagu kodus, kõigest mõned tunnid olid möödunud eelmisest ebamugavusmatkast. Ja juba tahaks uuesti üles, kordan ennast- see mäe vaim on ikka müstiline! Kuna mõlemad grupijuhid jäid ülejäänud matkalistega ööbima üles telkidesse, siis väga konkreetseks ei saanud uue tõusu plaaniga minna, aga vägev oli näha tugeva meeskonna tekkimist, kelle silmist oli paista küll aukartust, kuid sihikindlat soovi seda kadalippu uuesti läbida. Mägironimises ei ole tavaline, et ühel nädalal tehakse 2 tipuööd. Tipuöö on organismile väga koormav ja on harvad juhtumid, kui teisel katsel jõutakse esimesest üritusest kõrgemale. Meie, kellel kõhus kripeldas, neid põhitõdesi ei soovinud aktsepteerida. Noorte inimestena olid ambitsioonid suured ja tahtmist küllaga. Müüdid ongi murdmiseks. Kuigi peast käis läbi mõte ka kohe üles edasi jääda, siis otsustasime järgmisel hommikul siiski alla kerge õhu kätte minna, kuna 2 päeva järjest ei ole kindlasti mõtet nii koormavat pingutust teha. Järgmiseks õhtuks oligi juba tekkinud konkreetne punt, kes uuesti ülesmineku plaani tõsiselt võttis ja päriselt ka kaalus uuesti proovimist. Kõigil omad põhjused. Mulle tundus, et enamusele teistele kaasmatkajatest tundus see idee jube ette ebaõnnestumisena. Õhtul saunas grupijuhtidega asja arutades jõudsime otsusele, et hommikul 10 on meeting, kus teeme lõpliku otsuse, kõik sõltub ilmaprognoosist ja heast plaanist. Teised vaatasid meid kahtlase pilguga, stiilis, ega me seal üleval ajukahjustust ei saanud. Mulle tundus pisut veider, et kas tõesti on võimalik leppida nii kergelt asjaoluga, et küll järgmine kord kunagi ka tippu jõuab. No millal sa ikka siia tagasi tuled? Ei tule ju. Meil tuli lahendada ka väike takistus, nimelt üks grupijuht pidi reedel lendama järgmisele mäele ja teine pidi tegelema ülejäänud grupiga. See tähendas, et meil ei ole kogenud grupijuhti, et uuele tõusule minna. Meie uue pundi kuuest noorest mägironijast olid aga vaid kaks varasemalt mäel käinud, kumbalgi grupi juhtimise kogemust polnud.

Kõige kogenum liige oli Tomoko, kelle põhihobiks on kaljuronimine. Ta on käinud mitmel mäel, ületanud ka 6000m piiri. Ta on USAs San Diegos elav rõõmsameelne jaapanlanna, kes tuli Venemaale eestlaste grupiga, see peaks juba ütlema iseloomustuseks kõik.

Tomoko oli kogu Elbruse tripi jooksul tavapäraselt vaoshoitud eestlaste seas kui päike, kes säras koguaeg nägu naeratamas, andes sellega energiat ka teistele! Olen kindel, et kõigil on tänaseni meeles "hydration is the key", mis oli mäel olles tema moto. Tõsi ta on, mägedes peab vedelikku tarbima ja Tomoko ei väsinud seda pidevalt teistele meelde tuletamast. Tomokol oli Elbrusele tulekuga oma lugu- ta oli kaotanud hiljuti ühe oma hea sõbranna, kellega koos ta pidi kuhugi mäe tippu ronima ja nüüd siis Elbruse matk oligi tema jaoks justkui see tipp, kuhu ta oma sõbrannaga oleks roninud. Olen kindel, et esimesel tõusul sadulas katkestamisest teada saades ei olnud Elbruse piirkonnas kurvemat inimest, kui kogu reisi jooksul pidevalt naeratav ja energiast pakatav Tomoko. Tema lugu oli kindlasti üks lisasütikutest teise tõusu plaanide tekkimise loos.
Tomoko oli varasemalt Kunnariga Lõuna-Ameerikas ühe kõrge mäe otsa ronides tuttavaks saanud ja nüüd siis Kunnar kutsus Tomoko Elbrusele kaasa ja kuna Tomokol oli missioon vaja täita, siis ta otsustaski tulla teise maailma otsa oma palverännakut teostama. Meile algajatale oli see väga hea, et Kunnar kutsus ja Tomokol ka missioon oli vaja täita, meil oli pundis vähemalt üks pisutki suurema kogemusega liige! Kuna Tomoko teadis eesti keeles vaid paari sõna ja ülejäänud teadsid inglise keeles paar sõna rohkem, siis oli selge, et juhul, kui me peaksime uuesti üritama minema, siis team spiriti tekkimiseks me järgmistel päevadel eestikeeles ei räägi.

Ka Werkol oli pisut eelnevat mäekogemust, ta oli varem käinud Mont Blancil, mis on küll tunduvalt madalam, kui Elbrus, kuid pidavat olema palju tehnilisem. Werkol seevastu oli väga tugev meeskonna juhtimise kogemus, ta nimelt käivitas Tartus jalgpalliklubi Welko Elekter.
Iga jalgpalliga seotud inimene teab, et amatöörjalgpallis on tema meeskond ühe suurima, aktiivsema ja silmapaistvama fänniklubiga jalgpallimeeskond. Seega meil oli tiimis üks natuke suurema, üks pisut väiksema kogemusega ja neli pooliku Elbruse kogemusega tahtmist täis noort mägironijat.  Kõlab ju ideaalse tiimina!


Vahepala lumepimedusest
Eelmises postituses ma ei maininud, et tegelikult esimesel tõusul meie seast siiski üks matkaja saatuse tahtel jõudis ka ikkagi tippu. Kuna kõik asjaolud kuidas see juhtus ei ole minule teada, siis kirjeldan seda seika minule teada oleva info põhjal. Ööpimeduses tiputõusuks valmistudes eraldus mingitel põhjustel grupist üks liige, ta soovis kiiremini liikuda ja hakkas ees minema. Mõne tunni pärast, kui ta gruppi järgi ootas otsustas grupijuht teda enam mitte gruppi tagasi võtta, kuna ta oli hüljanud oma grupi, nii mägedes ei tehta. Nii ta jätkas grupist lahus oma teekonda üksi tipu suunas, vaikselt aga kindlalt edumaad suurendades. Teada oli, et tal on mitme samaväärse tipu kogemus olemas, seega peaks hakkama saama küll. Nii ta ööpimeduses läks ja kadus meie silmapiirilt. Tunde hiljem sadulas olles otsustas grupijuht, et me ei jäta kedagi sellistes halbades tingimustes üksi mäele ja otsustas Werkoga koos üksikule hundile tipu suunas järgi minna. Õnneks meie sõber oli selleks hetkeks juba tipus käinud ja tervena tagasiteel alla, seega me ei pidanud neid väga kaua ootama. Kas saatuse kiuste või mis, aga ilmataat pakkus seekord tipus vaid tihedat udu- ilusad pildid jäid kahjuks sõbral tegemata. Hea inimesena oli meie ainuke tipus käinud sõber laenanud oma varuprillid teisele sõbrale ja loomulikult just siis, kui sul varuprille ei ole, lähevad su ainukesed prillid jäässe. Ta olevat pannud need maksimaalselt tunniks põuetaskusse sooja. Sama päeva õhtul oli tal tugev silmapõletik, silmad olid paistes, jooksid vett ja valu võime vaid ette kujutada. Järgneval päeval liikus ta ringi vaid topelt prillidega ja nokamütsiga, õues väga ei kannatanud üldse olla. Ta lahkuski Elbruse laagrist tänu sellele mõni päev varem, et saada haiglast silmadele abi. Kolm päeva hiljem lennujaamas juba oli tal parem! Aga meile kõigile, ka grupijuhtidele oli see seik väga heaks õppetunniks!

Hommikusel meetingul andis ilmajaam rohelise tule, alustasime koos grupijuhtidega põhjaliku plaaneerimisega ja pisiasjade läbi arutamisega. Kõik olid väga asjalikud ja 100% teemas, sest teadsime, et kui ülesse läheme, siis saame loota vaid iseendi ja üksteise peale, pole suurt venda grupijuhi näol kaasas. Aega meil liialt ei olnud, tagasi mäe suunas pidime liikuma hakkama hiljemalt kella 13st, sest viimane lift läks üles 15.00, seega otsuse tegemisest laagrist lahkumiseni oli napid 2h. Rääkisime detailselt läbi, mis kell kus olema peame, mis plaan käivitub teatud olukorras jne. Samuti oli oluline, et ma peame jõudma hiljemalt järgmise päeva õhtuks tagasi. Loomulikult tegime ka rahalise kalukatsiooni, reisi lõpus ju olid rublad kõigil otsakorral.

Kuna meil oli just värske tipuöö kogemus, siis koti pakkimisega läks kiiresti, teadsime täpselt, mis oli eelmisel korral puudu või üle. Ekspeditsioonile minekul on kõige tähtsam meeskond, muud tegurid mõjutavad tulemust vähem. Oli oluline kuidas lahendatakse erinevaid olukordi alates köie kandmisest, kuni võimalike eriarvamuste lahendamiseni. Grupp ilma pealikuta ei püsi kaua koos, varasemate mäe ja meeskonna juhtimise kogemuse põhjal valisime liidriks Werko, kellel värske Mt Blanci tipu võtmise kogemus, mina sain tema asendaja ametikoha, tänu väidetavale heale füüsilisele vormile, et kui aju ei võta, siis ehk vähemalt jalad veel töötavad. Tarmo sai enda kanda turvaköie, mis oli kaasas erijuhtumite puhuks. Eelmisel tõusul kasutasime seda näiteks sadulast tihedas udus laskumisel. Tomoko ülesanne oli kaasas kanda naeru energiat, õpetada inglise keelt ja hoida meeskonnal vaimu üleval. Alo ja Oskar, mõlemad tublid, julged ja tugevad kutid, olid kui turvamehed juhuks, kui keegi peaks hakkama kuskilt otsast lagunema.

Kotid taksosse ja minekut. Rahakotti vaadates oli teada, et lotopilet mille ostame, maksab umbes 100eur(6400rbl). Arvestasime seda tõusu, kui lotopiletit. Teadsime, et see lugu läheb meile maksma nii palju, kuid me ei pruugi saada seda, mida me kõik loodame. Liiga palju määramatust oli õhus. Enamustel sellist kopikat enam alles ei olnud, plaanis oli tõstuki juures olevast ATM-st rublasi kasseerida. Jõudes õnneks ajalise varuga tõstukite algpunkti, ei jõudnud veel õnneks takso ära sõita, kui selgus et sealne ATM ei taha meile täna raha anda. Tuli sõita tagasi kodukülasse, kus selgus et ka sealne aparaat on lõunal. Õnneks kolmandas lähedalolevas külas õnnestus rutsi saada ja nüüd oli juba kiire-kiire.
Tõstukiga üles sõites hakkas sadama vihma, seda juhtus teistkordselt viimase kahe nädala jooksul, üles jõudes tabas kärgatades PÕMM!!! 30m kaugusel välgutabamus meie seekordset uut kodu. Elekter läinud ja tõstukid seisid. Vedas, et me endiselt tõstukil ei istunud. Tundus nagu jookseks tulekahjul eest ära, samas siiani sujus kõik plaanipäraselt ja ei hakanud üleliia palju tähelepanu nendele pisiasjadele pöörama. Seekord oli kindel soov ööbida botškades, läksime kohaliku pealiku Buchkini juurde läbirääkimistele. Need tõotasid tulla väga põhjalikud, kuna meie venekeele oskus piirdus kahepeale Werkoga paarikümne sõnaga. Sellegi poolest kasutades käsi ja jalgu saime diili 50-60 tehtud ja kuuene botška oli olemas!

Meeskond tunneb ennast koduselt

Seadsime end sisse, tegime kerge õhtusöögi, mille ajal jällegi Werkoga pidasime kohalike mägipoegadega läbirääkimisi oma filigraanses vene keeles öise transpordi osas. Ööbisime 3800m peal ja tipu suunas soovisime hommikul jala startida nii kõrgelt, kui võimalik. Soovisime rentida endale rajatraktori, mis viiks meid nii kõrgele, kui võimalik. Mida kõrgemale soovid, seda rohkem maksad. Lõpuks saime "traktori Ahtaniga" kokkuleppele, et viib ja toob meid 4800 peale 30 tuhande rutsi eest. See oli planeeritust 10 tuhat kallim, aga meil ei olnud muud võimalust. Enne magama minemist kauplesime ka pealiku Buchkiniga traktori hinna üle, aga ta ei suutnud paremat pakkumist teha, seega tundus, et väga palju üle vist ei maksagi. Õhtul 18 ajal magama minnes oli naljakas panna äratuseks 22.50, samuti oli naljaks peale 4h-st "und" süüa hommikusööki kell 23.00 õhtul.

Käes oligi aeg astuda täis varustuses mugavast ja soojast toast välja lumetuisu kätte. Ilmaennustus nimelt lubas kerget lund keskööks ja selginemist ning tuule vaibumist hommikuks. Traktoriga 4800m peale jõudes sai selgeks, et selga lähevad kõik kaasa võetud riided, puhus 20m/s tuulja tuiskas lund, külma kuskil 10-15 kraadi. Samas taevasse vaadates paistsid tähed, seega tegemist oli pinna tuisuga, kahjuks sattus sellele päevale täpselt "dark moon", seega kuu meile valgust ei andnud. Kassid jalas ja riides kui kubujussid soovisime asuda tipu suunas teele, kuid väga raske oli näha rajatähiseid, seega võtsime sihi kõhutunde järgi- mäest ülesse. Meie väikest gruppi hakkas vedama liider ja vist kõige kogenum mägironija Werko, valides kõigile enne kokku lepitud jõukohase "vanamuti" tempo.

Nüüdseks olime juba kõik õppinud, et mäel tuleb liikuda üliaeglaselt tibusammul, et pulss ei läheks üle 120, kui sarnast kõndimist harrastada merepinnal paistaks see väga naljakas välja. Plaan nägi välja iga tunni tagant teha 10min paus, et vajadusel tühjendada paake ja tankida end energia ja uue vedelikuga. Tuisus ülespoole liikudes oli väga raskesti näha rajatähiseid, enne järgmise rajatähise nägemist hakkasid juba peas tekkima mõtted, et ehk oleme rajalt ära kaldunud, tänu värskele lumele ei olnud rada näha ja tuli tähiste järgi liikuda. Eriti kahtlaseks läks asi siis, kui pidime mööda mäe külge (traaversit) liikuma, minu õnneks vedasin selleks hetkeks gruppi mina ja pidi väga hoolikalt jälgima, et rajalt ära ei kalduks. Traaversil vastutuult siiski õnnestus rada korraks ka kaotada, kuid meeskonna tööga leidsime mõne aja pärast uuesti tähise. Vahepeal oli juba kergelt ärev tunne, kuid nagu ikka paanikata tuleb lahendus kiiresti. Kuna alustasime seekord tõusu väga varakult, siis saime tunda teelükkaja rõõmu. Lumi oli tuisanud mitu tundi ja kohati ulatus poolde säärde. Seljataha allapoole vaadates oli näha pimedas kaugel-kaugel jälitajate tulukesi. Usun, et nad olid tänulikud meie poolt pakutavale lumesaha teenusele. Kordamööda Werkoga gruppi vedades hakkas vaikselt valgeks minema, konkreetselt valgeks. Must öö vahetus lumivalge uduga, nagu oleksime olnud must-valges filmis, ainukesed värvilised tegelased olid selles filmis ussina liikuvad kuus noort mägironijat.

Traavers ei üllatanud ka seekord ja tundus ülipikk, nii pikk, et Werko ühe pausi ajal istudes ütles ka kõva häälega välja, et tema on nii väsinud, et jääb siia nüüd magama.

Oli näha, et ta oli ikka täitsa kutu ja endamisi mõtlesin, et tema täna vist kahjuks tippu ei jõua. Samal ajal analüüsisin ka kohe seda, et kes on see teine, kes jääb temaga, üksi ju kedagi ei jäta. Teised tundusid vaprad ja tundus, et kõigil jõudu ja tahtmist endiselt on, see tegi asja veel raskemaks. Putitasime Werko uuesti jalule ja ega ta ei tahtnud nii kergelt alla ka anda, liikusime edasi. Mina muudkui iga tunni järel lubadusi andes, et tund veel ja oleme sadulas ja puhkame, nii iga tunni järel. Kuna olime justkui vati sees, siis puudus igasugune visuaalne ülevaade, kui kaugel tegelikult oleme, jälgisin ainult ajagraafikut, mis kell peame olema sadulas. Hetkeks nii pooleks minutiks korraks ilma selgines, päike andis hetkeks energiboosti ja nägime vaadet. Vaade oli ilus ja samas ka väga kole- mäe otsast on alati võimsad ja ilusad vaated, kuid see, kui kaugel veel sadul paistis oli väga kole. Peale mitut lubamist, et tunni pärast jõuame hindasime visuaalselt ajakuluks veel 1,5h, et jõuda sadulasse. Nagu me teame, siis hõredas õhus on ajaarvestus väga imelik, seega see on minu mälestus ülipikast kulgemisest ja teistele see ei pruukinud üldse sellisena tunduda. Mõne aja pärast väljusime vatist ja nägime pidevalt, kaua veel minna on, ees laius inimtühi mägi. Liikusime hetkel veel Elbruse ida tipu varjus, kuid nägime, et läänetipp on mõnusa sooja päikese lummuses ja sinna me suundume!

Alo vati sees

Lõpuks läks selgeks

Tõusime sadulas täpselt päikese piirile ja see oli koht, kus tuli nautida seda, mida legendid rääkisid.

Seekord oli ilm ilus, soe päike ja minimaalne tuul. Pikali viskamise võistluse võitis ülekaalukalt Werko, ta oli välja teeninud ühe iluune. Endiselt ma kahtlesin tema edasiliikumise võimes ja seda hullem oli mõelda sellele, kes tema paariliseks jääb. Toppisime kõik endale energiat sisse, seekord oli kõigi enesetunne mäehaiguse osas tunduvalt parem. Pea vist ainult kergelt tuikas ja tasakaaluga oli kõik nagu hästi. Peale lubatud 20min, reaalselt 30min puhkepausi ajasime uinuva kaunitari üles. Vahepeal olid meile järgi jõudnud ka teised tippu ronijad ja mida aeg edasi seda tihedamaks elu mäel läks. Poole tunnine uinak oli teinud väsinud sõbraga imesi, tõusis teine ilma pikema jututa püsti ja oli aeg edasi liikuda. Ega me talle väga võimalust mahajäämiseks ei oleks andnud ka, sadula vaadet oli nüüdseks piisavalt nauditud ja tahaks ikka rohkem
ja kõrgemalt!

Sadulast edasi tuleb kohe Elbruse lääne tipu tõusu kõige teravam osa, kus on paigaldatud isegi turvaköis, mida saab vajadusel kasutada julgestuseks. See on ka ainuke koht, kus tuleb julgestuseks koti küljest lahti võtta kirka. Juhul, kui peaks komistama ja kukkuma paremale poole, siis 70 kraadise langusega jäise nõlva peal libisedes saaks sisse hea hoo, mis lõppeks valusalt mõnisada meetrit allpool suurte kivide juures. Kirka ongi selleks, et libisema sattudes saaks hoogu maha pidurdada.

Peale teravat tõusu

Vaade Elbruse ida tipule

Järsust nõlvast üles ja lootes nurga tagant juba tippu näha, pidime pettuma. Järgnes laugem osa väiksemate küngastega, liikusime vaikselt, kuid sihikindlalt, nüüdseks olime veendunud, et täna on see päev! Tarmo oli lausa nii kärsitu, et läks peaaegu joostes lõpu, teised liikusin koos. Polnud kiiret ka, olime ajakavast üle tunni ees.

Nüüd oli aega pikutada küll

Viimane tipp on orienteeruja mõistes konkreetselt tipp, lauge osa peal on välja joonistunud paarikümne meetrine tipuke, kus toimus tohutu fotosessioon. Tarmo juba üleval filmimas, meie vaikselt hanereas ronides jõudsimegi tippu, see tunne oli vägev! Loomulikult ka vaade oli selline, et oleks nagu päriselt ka maailma tipus, pilvedest palju kõrgemal. Seda hetke tuli nautida, olime ju selle nimel palju vaeva näinud. Kõige kiuste olime kohal!

Hanereas tibusammul tipuni!

360 Elbruse tipp

Tipuõlu oli külm

Tundsime ennast üle veerand tunni nagu hiina turistid, kes tahtsid kogu mäe ära pildistada. Õnneks oli tipus piisavalt külm ja tuuline, et keha maha jahtudes oli soov hakata tagasi mugavustsooni poole liikuma. Isegi tipuõluks võetud õlu ei soovinud sellel hetkel välja võtta. Suu kõrvuni, tohutu rahulolu-tänutundega võtsime suuna alla tagasi. Kadestasin natuke, kuid samas ka väga mitte paari üles jõudnud lumelauaga tüüpi, kes olid oma lauad üles vedanud ja nüüd asusid nautima pikka allasõitu. Üleval oli tulnud tagasi tuttav peavalu ja seal ei oleks olnud jäistes tingimustes lumelaua sõit suurim nauding, kuid samas ikkagi oleks saanud kõrge mäe otsast lumelauaga allasõitmise linnukese kirja. Alla minnes oli lahe mööduda üles rühkivatest ronijatest, ei kadestanud neid grammigi. Soovisime neile vaid, good luck! See allaminek oli ikka mõnus, nägu peeretamas peas, sees super tunne liuglesime kiiresti tagasi sooja Venemaa suve suunas.

Traktori mehega oli kokku lepitud, et helistame tund ette, et ta tuleks samasse kohta järgi. Sellega me ei arvestanud, et mingist piirist ülevalpool telefonid väga ei toimi. Seega langesime ja aeg ajalt proovisin kõne teha, kuid see ei õnnestunud. Olime planeeritud ajast ees, kui jõudsime kohtumispaika, seega õnneks meid aeg jalaga veel tagumikku ei tagunud.

Kohtumispaigas võtsid meid vastu vaid kohalikud mootorsaani taksistid, kes oleksid meid heameelega soovinud hea raha eest alla viia. Me aga soovisime oodata oma traktoristist sõpra, raha oli ju talle ette ära makstud. Ja ega meil polnud väga neid rublasi enam alles ka. Ootasime ja ootasime, aga ei midagi. Lasime ka saanitüüpidel kohaliku numbriga oma sõbrale helistada ja tundus, et neil isegi õnnestus ta kätte saada ja väidetavalt pidi juba ülespoole sõitma, lohutus seegi. Meil aga hakkas juba pisut kiireks minema ja otsustasime jala vastu liikuma hakata, mine sa tea neid kohalikke, polnud just kõige usaldusväärsemad tüübid. Laskusime ja laskusime ja traktorit ei kuskil. Aega läks veel ja lõpuks hakkas paistma midagi, kui see meieni jõudis, siis pani meist mööda üles suunal. Me olime päris pahased, ütleme nii. Selgus, et me polnud ainsad, keda ta alla viib, raha on vaja ju teenida. Kõmpisime veel edasi sulavee ja põlvini lörtsi sees, kuni trakats jõudis üleval ära käia ja teise seltskonna veel lisaks peale võtta. Korjas ka tee pealt meid peale, alla jõudes ütlesime talle ka paar krõbedat sõna, aga ega see teda väga ei huvitanud. Mis seal ikka, vähemalt jõudsime ilusti alla mineva suusalifti peale, siis oli juba kindel, et jõuame ka järgmisel hommikul väljuvale bussile, mis meid lennujaama transpordib.

Kondli peal olles tiim muheles ja kõikide nägudest peegeldus tohutu rahulolu, see oli vägev tunne! Pidasime ka plaani, kuidas serveerida oma saavutust all ootavatele sõpradele. Otsustasime olla salapärased kuni viimaseõhtu ühise söömiseni. Alla jõudes käidi pidevalt uurimas, et kuidas siis läks, ei olnud lihtne ennast tagasi hoida ümbernurga juttu ajades. Lõpuks õhtusöögil teisi teavitades ei kukkunud see üllatus kõige paremini välja, oli pisut näha pettunud nägusi, et me sõpradele oma saavutust kohe alla tulles ei jaganud. Saime isegi pisut sõnadega vitsa, et me esimesel võimalusel grupijuhti tippu jõudnisest ei teavitanud, pidavat olema mäe etikett. Me olime ju noored ja tormakad, kes ei teadnud mäe etiketist midagi :D Peale väikset moraali siiski õnnitleti ja tunnustati meid suure saavutuse puhul, eks pisut kindlasti ka kadestati, isegi oleks kadestanud.

Hommikul vara pakkisime kodinad kokku, istusime bussi ja jätsime oma armsaks saanud laagrikülaga ja ilusa valge mäega hüvasti. Lennujaamas jagunes seltskond emotsionaalsete kallistuste saatel laiali erinevate lendude peale. Kaks nädalat on piisav aeg, et inimestega väga heaks sõbraks saada, sellistelt trippidelt leiab endale sarnaste huvidega sõpru terveks ülejäänud eluks.

Eriti tugev side jääb kindlasti meie kuuesel tiimil, kes hoolimata kõikidele vastu tulnud raskustele ühise jõu ja nõuga tipus ära käisid. Meil oli super tiim, kellega kahtlemata läheks järgmisele mägimatkale!

Aitäh Tomoko, Tarmo, Werko, Alo, Oskar, et Teil jagus julgust teine tõus ette võtta ja saavutada läbi tule ja vee eesmärk, mille nimel me olime nii kaugele läinud!