Avastusretk kayakiga Ko Lon-le

Soe meri on, üle mere paistev ahvatlev troopiline saar on, kayak- annab ka sebida, tahtmist on, miks mitte?

Võõral maal ma ei püsi väga kaua paigal, vaja on avastada ägedaid kohti, mida ekstreemsem seda parem! Rawais mere ääres olles imetlesin ahvatlusega üle mere paistvat saart, kust paistis erinevate nurkade alt ka mitu ilusa valge liivarannaga üksikut randa. Ma ei tea mis värk sellega on aga alati on reisil olles sisimas soov mingi saar või mägi vallutada. Esmalt tuli mõte, et kuna nagunii on vaja ujumistrenni teha, siis äkki läheks sinna ujudes? Võõras meri ja tihe laevaliiklus, vist ikka ei riski, saatepaadiga võiks proovida, aga pole seda võtta ja kui isegi paat oleks, siis juhti oleks ikka raske leida. Pisut guugeldamist ja leidsin ühe parema võimaluse- nimelt ühe hotelli külalistele on kasutada täiesti tasuta kayak. Ainult üks väike takistus- me ei ela selles hotellis. Tean, et kohalike jaoks on ühed valged turistid kõik ja astusin sirge seljaga hotellikompleksi sisse ja sõbraliku naeratusega andsin hotelli personalile teada, et ma sooviks nüüd kayakiga sõitma minna. Enne oli mul taustauuring loomulikult tehtud, et mis saar endast kujutab, pikk maa sinna on, tuule tugevus ja suund ja hoovused. Lisaks muidugi on väga oluline teada millal on merel tõus ja mõõn, sest veetase kõigub +-2m, mis tähendab et kaks korda päevas kaob vesi rannast pea poole kilomeetri kaugusele. Seekord oli vaja startida hommikul kell 7 ja aega tiiru tegemiseks 5-6h. Kayaki kätte saamiseks pidin kasutama hädavale, et elan nende kompleksis ja luuletasin ka oma virtuaalse toa numbri neile :)

Varustus (vesi, pikkade käistega särk, fotokas ja puuviljaeine) paati ja suund Ko Lon poole. Kanuutanud olen ma küll, aga kayakis istusin esimest korda. Võõras keskkonnas, võõras meres, tundmatu saar, kõlab hästi! Saarele on mandrilt 2,5km, mis tähendas, et ees ootas vähemalt poole tunnine aerudega väntamine, veerand sellest maast on veesügavus puusani, ülejäänud osa sinine sügavik, kus on päris tihe kiirkaatrite liiklus. Idakaarte tuul lubas tõusta puhanguti päeva peale kuni 10m/s, mis tähendas, et minnes on tuul pigem vasakult vastu. Startides päikesetõusul oli tuul õnneks esimesel tunnil mõõdukas ja parem õlg ja käsi sai minnes hea koormuse, saare varju jõudes oli juba chillim edasi kulgeda.

Esialgne plaan oli minna ka saare sisse ning vallutada kõrgeim tipp, Kuskilt lugesin, et saarel peaks olema paar rada, mis kulgevad läbi saare. Kuid üsna pea sai selgeks, et kui soovin tagasi jõuda enne, kui merelt vesi kaob, siis saarele kolama pole aega minna, tahtsin ju üksikutes paradiisirandades jala maha panna ja eluolu nautida.
Maabusin kohas, mida võiks kutsuda vaesemehe Soomaaks, nimelt meres kasvasid puud. Olen plaaninud aastaid minna Soomaale suure vee ajal metsa kanuutama, nüüd sain üllatuseks Ko Lon-l mangroovipuude vahel selle nalja ära teha!

Puudevahel tuli kalastusretkelt ka kohalik kalur juba "longtail" kalapaadiga merelt. Kohe puude varjus asus üks saare asustatud punktidest- väike külake, kus pidi isegi kool olema. Kalameestele on puudest kasu ka, saad paadi puu külge siduda! Samas väikse küla rannas märkasin ka linnuvõrku, kuhu olid kinni jäänud paar lindu ja mitmeid nahkhiiri- huvitav kas nad tõesti söövad neid või on sellel võrgul mingi muu otstarve?

Põhjarannikut mööda edasi liikudes tuli vastu ilusti hooldatud puhkekompleks, mille igal ranna bungalowl oli rannaliival puude vahele seotud võrkkiik, salaja viskasin ka korra ühe kiige peale puhkeasendisse. Astusin läbi ka kohvikust, kus oleks saanud hea tahtmise juures isegi hommikusööki, minul selleks aega ei olnud. Edasi liikudes hakkas paistma paadisild, randusin ka seal korraks ja piilusin ka mõned meetrid saarele sisse, peale kai ääres seisvate rollerite ei näinud kedagi/midagi. Ju siis kalamehed liiklevad saarel külast kaile ja tagasi motoriseeritult, vaatamata sellele, et liikuda on vaja maksimaalselt 500m, nii on siin lihtsalt kombeks.
Eesmärk oli jõuda vastutuules saare idaneemele kolme tunniga, arvestuse järgi püsin siis ajagraafikus, sest tagasitee allatuult peaks olema kiirem.
Imetlemiseks ja pildistamiseks jagus vaatamisväärsusi iga nurga taha, pidin ennast tugevalt tagasi hoidma, et mitte iga nurga peal seisma jääda. Reaalsus on see, et sinna saarele tuleks minna mitmeks päevaks- jõuaks saarega lähemalt sõbraks saada ja nautida turistivaba keskkonda nn kogu raha eest, mis sest, et see trip minu jaoks maksis 0 raha.

 

 Kui eemalt tundus, et järjekordne paradiisirand on täiesti tühi ja mahajäetud, siis lähemalt uurides oli näha siiski pea igal pool inimtegevuse jälgi, puude varjus oli mõni hurtsik ja siin seal oli näha ka inimeste varahommikusi toimetamisi.

Kuna aeg surus peale, siis otsustasin, et kiire pikniku teen saare idas asuval ilusal liivarannaga neemel, seda siis google maps aerofoto järgi. Sinna jõudes oli tuul juba täitsa asjalik ja tekitas pisut laineidki, lisaks muidugi mööduvate paatide lained. Juba hakkasin randuma, nähes rannas möllavaid laineid aerutasin hetkeks mere poole tagasi, kuna kahtlesin, kas ma sealt rannast hiljem ilma kayaki ümber pööramiseta ka minema pääsen. Võtsin suure fotoka kaasa, mis ei olnud veekindlalt pakitud ja oleks olnud kahju seda merepõhjast pärast otsima hakata, muidu sealt äraminek oleks olnud kindlasti vahva. Kuna selles kohas oli kohe teiselpool saart oleva lahe vahel maakitsuke, siis otsustasin randuda ja paadi sealt üle lohistada teise lahte, mis oli tuule eest kaitstud.
See rand oli inimasustusele kõige kaugem ja elusasukaid näha ei olnud. Siiski oli seal kunagi mingisugune tegevus toimunud. Olid vanad lagunenud hooned, võimalik, et kunagine kuulus tsunaami oli need minema pühkinud või siis mõni muu torm. Igatahes WC-st oli kunagi olnud ilus vaade, sai mõnusalt kahekesi seal asjatatud ja vaadet nauditud (vaata pilti).

Edasi viis kiire tee mind mööda saare lõuna kallast, kus nägin jälle ühes ilusas liivarannas üksikut hurtsikut, kust kostus isegi kuke kiremist. Lõunakaldast jäi meelde hea taganttuul, mis viis mind kiiresti mööda kivist rannajoont, millel minu tulekust kihas pidevalt elu, kümneid ja kümneid peopesa suuruseid krabisi põgenes minu eest peitu. Enne lahkumist saare juurest maabusin veel korraks läänes-edelas asuvas viimases paradiisirannas, kust leidsin eest mõnuleva vanapaari, kes olid sinna tulnud isetehtud väikese purjekaga. Rääkisin ka paar sõna juttu, soovisin ilusat päeva ja asusin uuesti lahte ületama. Tuul oli keeranud kirdesse, mis tähendas minu jaoks külgtuult. Kursi hoidmisega oli omajagu tööd, nüüd sai vasak kehapool oma koormuse. Lisaks tuulele oli tunda ka mõõna tulekuga tekkinud hoovust, mis liikus tuulega samas suunas, seega loodetud 20-30min lahe ületus kujunes 50 minutiliseks. Enne mõõna tahtsid ka kaatrid vist kiiresti sadamasse jõuda ja nii neid ikka mu nina eest ja selja tagant mööda vooris- pidin pidevalt arvestama ka nende tekitatud lainetega. Peale 5h mõlamist oli amet juba piisavalt selge, et paadimehed mind ümber ei saanud ja asjad jäid kuivaks. Kuurortisse tagasi jõudes öeldi mulle ainult- we are happy that you are back! :)

Natuke kripeldama jäi, et saare sisse ei saanud piiluda, aga see annab põhjuse sinna kunagi tagasi minna!

Võrreldes turisti pakkumistega tänaval, kus saad 50eur eest ketis elevante ja ahve vaatama minna oli see tripp priceless!!!