Võimatu10

Juba kevadel kuulutasid sõbrad Firmaspordist, et neil on plaanis sügisel teha üks eesti mõistes vähe teistsugune katsumus. Tookord vaatasin kalendrisse ja seal osalemine tundus ebatõenäoline, kuna samal nädalavahetusel oli juba teine võistlus(XT Bingo rogain) ees. Lisaks tavaliselt ma peale Tartu linnamaratoni oktoobri alguses ei viitsi enam jooksusamme teha ja loen hooaja lõppenuks, Bingo on tavaliselt selline FUN hooaja lõpuüritus. Aasta jooksul tiksus info kilde juurde ja nagu ka võistluse nimi Võimatu10 ütleb, siis see peaks justkui võimatud 10km olema. Minu arvates ei eksisteeri võimatuid asju, kõik on võimalik, tuleb lihtsalt leida lahendus. Seega mida aeg edasi, seda huvitavamaks läks, et mis võimatuid elamusi nad seal ikkagi plaanivad pakkuda..? Tänu väiksele põlve ülekoormusele, mille sain SEB poolikut trenni mõttes joostes jäi mul sellel aastal Tartu Linnamaraton vahele ja kuna oktoobri lõpuks oli põlv justkui jälle rajale minekuks valmis, leidsingi oma nime stardiprotokollist. Eelmisel päeval toimunud Bingo rogaini otsustasime läbida rattaga, et mitte koormata põlve kahel päeval järjest. Loomulikult ilm mängis ilusti selleks nädalavahetuseks esimese lume ja 4h ratta peal tasakaalu hoides "süvalihaseid" treenides jättis oma jälje ka järgmiseks päevaks, mil olin Võimatu10 stardis. Enne võistluse kulgemise kirjeldamist pean mainima, et terve nädala jooksul oli kehas tunda ootusärevust, pulss tõusis märgatavalt hetkel, kui lugesin värskelt avaldatud rajal ootavate takistuste kirjeldusi.

Järgnevateks öödeks olid seikluslikud unenäod ja katkendlik uni garanteeritud. Samal nädalal andis lisa indu veel juurde mind ründav külmetusele sarnanev viirus. Oli selge, et pean kiiremas korras selle võitluse võitma, muidu on pühapäeval toimuv seiklus minu jaoks suure küsimärgi all. Kolme päevaga sain viimasel ajal õpitud erinevate kavalate võtetega tilkuva nina, kõditava kurgu ja kahtlase enesetunde põhjused likvideeritud. Ees ootas puhast FUNi täis nädalavahetus! Laupäeva hommikul pakkisin kogu oma jooksu ja rattavarustuse autosse ja minek. Bingo rogainil sõitsime Brittiga ratastega lumel 4h 11min jooksul 41km, finishis tundus, et ehk oleks saanud joostes kiiremini? Aga ratta tehnika paranes selle nelja tunniga märgatavalt. Kiire pesu ja edasi Kääriku poole.

Õhtul käisime poistega ka rada piilumas, saime öisteks unenägudeks veel kuhjaga materjali juurde!
Hommikul riided selga ja ega enam taganemise teed ei olnud. Mis ei tapa teeb tugevamaks, suurim hirm ei olnud mitte jääkülmade veetakistuste ees vaid hoopis külmadele kätele suunatud köiest üles ronimise harjutus ja enne finishit olev Salomoni ronimismaailm. Teada oli, et külmad käed ei paku väga head haaret ja võistluse reeglid nägid ette tulemuse tühistamist, kui mõnda takistust ei soorita. Kõlas stardipauk ja rajal ma olingi, esimese hooga olid ees minu kõrgused seinad, mille ületamine suurt pingutust ei nõudnud, siis väike tasakaalu jooks, mida sooritades jälgisin silma nurgast sõbra Erkki seintest üle ronimist, oli kokkulepe, et häda korral lähen sõbrale appi. Teisel võistluse minutil sai juba kasta ennast jäisesse vette. Tark inimene jääkülma vette ei hüppa, võimalusel tuleb vältida pea märjaks tegemist, sealt väljub enamus soojusest.

Harjutus "Vesiroosid kaasale", kahjuks vesiroosid enam ei õitsenud

Esimeses vaatemängulisemas võimatus katses ei olnud tegelikult midagi võimatut, edasi. Järgnes kilomeetrine jooks erinevate väiksemate takistustega- palkidel tasakaalu hoidmine ja traditsiooniline heinapallide ületus, paar tõusu ja olingi tagasi suusastaadionil, kus oli teada, et saab jälle pisut vees solberdada. Kõigepealt juba peaaegu soojaks saanud jalad kraavis maha jahutada, siis vedelas mudas roomata ja viisakal kombel ennast tiigis puhtaks pesta.

"Viikingi kiirkursus", minuteada Viikingid sõitsid paatidega?

Endiselt oli meeles, et vette rahulikult ja vees tuleb liikuda võimalikult kiiresti krooli ujumist imiteerides. Eelnevalt veetakistusi kõrvalt vaadates tundus, et osadel kangelastel kiilus aju külmas vees pisut kinni, kes hakkas koera ujuma, kes lihtsalt ohkis ja puhkis jne. Veest välja tulles oli imeline tunne, õigemini väga midagi ei tundnud peale üle keha torkivate nõelatorgete. Järgneva ülesande sooritamisel oli sellest kasu, pidi roomama rekka alt läbi kruusatee peal. Keha neid kive seal maas igatahes ei tundnud. 

Rekkamees Erkki parandab kardaani

Meil, kui profisportlastel oli raja kõrval ka toetav personal, kes jagas peale roomamist uued kuivad kindad pihku. Õnneks olen kahe lapse peal harjutanud sõrmikute kätte panemist, oli raske sokutada külmi tundetuid sõrmi õigetesse sõrmikutesse, ajas keset jooksu naerma lausa!

Nüüd sai nats joosta, pugeda läbi autokummide(kus uued kindad kohe märjaks said), heita 32kg sangpommi, kuni kurvi tagant ilmus nähtavale minu suurim ootus- Tarzani maailm. 

Lasin kohe jooksu pealt käte ringid käima, et sõrmedesse pisut sooja verd pumbata. Kohale jõudes andis kohtuniku neiu teada, et osad olevat siinkohal võistluse juba lõpetanud, motivatsiooniks hea küll. Viimati sai köiel ronitud vist põhikoolis, üle 20 aasta tagasi ja seda soojas saalis. Ütleme nii, et teoorias oleks pidanud kuidagi sellest köest ka jalgadega kinni hoidma, ma sellele nipile väga pihta ei saanud ja poole peale tõmbasin puhtalt kätega üles, siis hakkasin mingil põhjusel vaikselt allapoole tagasi libisema. Ma ei tea, mis kehaosadega ma selle köie küljes rippusin, sellel hetkel mõtlesin, et krt ma ei lähe siit praegu alla ja pingutasin kogu jõuga ennast kuidagi üles ära, alla tulin juba nagu tuletõrjujad filmis suure hooga. 

Nüüd oli kergendus, küll kuidagi lõpuni kulgeb. Staadionil tegin kiire ringi päkapiku stiilis kingikotiga, mis oli täidetud kinkide asemel liivaga ja edasi mägede poole. Ees ootas mitu käredat tõusu Seinamäe erinevate nõlvade peal. Seal tuli ohtralt kaaskannatajaid selg ees vastu, ju siis mul oli veel Elbruse tagajalga natuke alles. Meeldejäävaim koht sellel mäel oli Seinamäe kelgunõlv, kus lisaülesanne nimega Everest 2. Korraldajatelt saime hoiatuse, et just laskumisel tasub olla ettevaatlik, et endale viga ei teeks. 

Jah nõlv oli kaetud korraldajate poolt kenasti lörtsi ja muda seguga ja allaminek tahtis kole nobedalt minna. Kuigi mulle muidu kiirus meeldib, siis täna ma tulin ikkagi loodust nautima ja haarasin hoo pidurdamiseks mitu noort puud kaasa, vabandust. Vähemalt korra sai jalga puhata tagumiku peal alla liueldes. All ots ringi ja üles tagasi, hea, et mul olid korraliku pidamisega botased jalas. Mõned jõnksud veel alla ja üles ja juba kostuski staadionilt kommentaatori möla. Oli teada, et enne lõppu "sukeldumiskursusel" hüppetornist vette hüpates saab liumäel mudaseks saanud tagumiku ilusti puhtaks loputada.  

Kaaskannataja harrastab sukeldumist 2 kraadisesse vette

Ronisin pukki ja enne jahutavat sukeldumist taastasin mõned korrad jooksust kiireks läinud hingamist. Kartsin, et ehk on ebamugav, kui külmast veest vee all hinge kinni tõmbab. Sulps ja tundsin, kui ebameeldiv tunne see on, kui sul pea on jääkülmas vees. Kiiresti välja ja edasi, peanahk oli täitsa imelik külmast. Finishi poole lidudes suunati meid korraks veel teelt kõrvale järve poole, mõtlesin, et ohoh kas saab korra veel kuuma keha jahutada. Pidin pettuma, järve ääres ootasid hoopis paar toru, kust enda läbi vedamine ei vajanud erilisi oskusi. Trepijooks ja olingi jõudnud lõpusirgele. Lõpp oli nii lähedal, aga enne tuli läbida veel ronimismaailm. Õhtul sai ju korra proovitud, pumpasin jälle käteringidega natuke sõrmedesse soojust ja "kogenud" ronijana haarasin redelil sarvist. Üks-kaks ja leidsin ennast pikali maast, lödinäpp keskendu nüüd! Õnneks sai samast kohast jätkata, kolm-neli ja jälle maas. Ikka tundus lõpp nii lähedal, aga ikkagi päris kaugel. Neljanda katsega vist läbisin selle harjutuse hindele kaks ja võisin joosta finishi kaare alt läbi ajaga 1.03, koht noorte pensionäride M30 klassis 4. Lubatud 10 kiltsa asemel näitas kell 9,2km, ausõna ei lõiganud kuskilt, kuigi võimalusi oli küllaga. Jooksu ajal mõtlesin endamisi- minu teine nimi on Võimalik10! Sain lehte ka!

Võimalik10 õnnelik lõpetaja

Pühendan selle loo samal päeval meie hulgast lahkunud Tarmo Leht'le. R.I.P.