Vaatamata sellele, et seiklusest on üle poole aasta möödas, on mälestused endiselt eredalt meeles, allolev postitus valminud osaliselt rongis, all baaslaagris, mäel 4200m kõrgusel telgis, ka lennukis, kuid suurem osa on kirja pandud järelmeenutusena mugavustsoonis merepinnal.
Olen proovinud igal aastal plaanid sättida nii, et igav ei hakkaks ja oleks motivatsiooni aasta alguses püstitatud eesmärkide nimel ennast pidevalt tegevuses hoida. 2017 aasta alguses komistasin suure venna FB relkaami otsa, kus härra Karu kuulutas oma järjekordset Elbrusele minekut. Tegelikult tean küll, et see ei olnud komistamine, vaid kindlasti osavalt suunatud reklaamitrikk, kuid las ta oli, huvi oli minus tekitatud, ju siis oli õige aeg käes. Tegu ei olnud mitte tavalise Elbruse tripiga, vaid lubati sobivate tingimuste korral mõlema tipu võtmist. Mida iganes see tähendas, sellel hetkel ma veel ei tajunud mägede võtmise ilusi ja valusi. Kui pakutakse võimalust osaleda milleski, mis pole päris tavaline ettevõtmine, vaid pisut teistsugusem ja raskem, siis see kes mind tunneb, teab, et ma olen alati sellistes ettevõtmistes käsi.
Aastaid on mind lumelaua reisidel käies ilusad ja võimsad mäetipud ahvatlenud ja sisimas on kogu aeg olnud soov lähedal asuvatele tippudele ronida. Lauaga olen palju roninud kommertsradadelt eemale, kus puutumatu ja nn rikkumata mägi. Seal tekib mäega hoopis teine "touch", oled ainult sina ja mägi, see on tunne, mida mulle meeldib kogeda.
Teine oluline faktor olid härra Karu pildid, mida ta aeg ajalt oma tipu ekspeditsioonidelt postitab. Iga kord neid nähes olen mõelnud, et huvitav, mis tunne seal olla on, kui hõre see õhk seal on ja kas ikka on nii raske nagu räägitakse? Ja mis asi see mäehaigus on? Kas ja millal see minul tekib ja kuidas see väljendub?
Seni minu kõrgeimaks kõrguseks on jäänud 3600m üle merepinna asuv El Teide Tenerifel, tõsi sinna tõusin ma kiiresti auto ja tõstukiga ja seal ei olnud mul mitte midagi tunda, veetsin seal ju ainult tunnikese. Huvitav, kui kõrgel tuleb minu piir?
Palju küsimusi, millele ei saa minu eest keegi teine vastata, tunned ennast nagu väike laps, kes peab ikka ja jälle ise kõik järgi proovima, et saada ENDA isiklik kogemus.
Tegelikult oli üks põhjus veel, miks just Elbrus. Selle üle on palju vaieldud, kas ta ikka on Euroopa kõrgeim tipp, sest asub ju Venemaal, Euroopa ja Aasia mõttelisel piiril ja mõne arvates see pole enam Euroopa. Minu arvates on ta Euroopa katus ja minna Euroopa katusele ja Venemaale korraga tundus nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Rongiga läbi Venemaa oli lisaks nagu kirss tordil, see on seiklus, mida olen tahtnud teha aastaid! Seega põhjusi oli piisavalt, peas oli mineku otsus tehtud, kuid meeskonna mängijana oli mul veel üks väga oluline komponent puudu- hea reisikaaslane, kes oleks valmis minuga 2 nädalat telki jagama.
Tarmoga oleme käinud läbi tule ja vee ja ega tal peale kaasa kutsumist väga kaua otsuse tegemiseks aega ei läinudki, super!
Sellel hetkel me veel ei teadnud, millega ennast sidusime, ekstreemsetel matkadel ja mägedes olime käinud korduvalt, kuid kumbki polnud PÄRIS mäel käinud, ärevus oli suur. Sellest hoolimata olime enesekindlad, sest teadsime, et kui väga midagi soovime, siis meeskonnana selle ka saame!
Peale nimede registreerimist hakkasid korraldajad väikeste vahedega "wannabe" mägironijatele asjakohast infot saatma. Teemad millel ennast harima peaksime, millist varustust peaksime hankima, kuidas füüsiliselt ette valmistuda, dokumendimajandus jne. Järgneva poole aasta jooksul oli palju ettevalmistavat tegevust.
Peatun siinkohal täpsemalt vaid varustuse teemal, kuna see oli minu jaoks kõige uuem ja huvitavam/harivam. Mägironimise mõistes tavainimesena mõtlesin, et mis mul ikka lisaks vaja läheb, mägedes ja matkadel käidud küll, enamus varustust peaks olemas olema. Üsna kiiresti sain aru, et päris nii lihtne see pole. Palju aitasid sõpradest mägimatkajad ja loomulikult Matkaspordi meeldiv personal, kust ma leidsin enamuse oma puuduolevast varustusest.
Peale vajaliku varustuse nimekirja nägemist sai selgeks, et mäele minekuks kõlbab olemasolevast väga vähene. Merepinnal elades ei oska ette kujutada, millisteks tingimusteks peab mäele minnes valmis olema. Oluline on arvestada, et sa ei lähe sinna järelkäruga autoga, kui kaalul ja mahul pole tähtsust. Mäele minnes peab valmis olema kõige hullemaks, kui sa üldse oskad ette kujutada. See tähendab, et sul peab kaasas olema palju asju, mis peavad kotti ära mahtuma ja mida sa jaksad ka ise seljas kaasas kanda. Jättes välja kirka ja kassid, mida plaanisin rentida, oli esimene kõige tähtsam varustuse komponent- mägisaapad. Saapaid käisin proovimas 4 kuud erinevates poodides enne, kui sobivad leidsin. Jõudsin neid isegi enne mäele minekut Elamusmaratonil 25km sisse kanda(teise poole läbisin jalgade tervise huvides tossudes). Järgmised komponendid olid kerged CoreTex püksid ja jope, mis kaitseks tuule ja vihma eest, külma kaitseks kapuutsiga sulekas. Proovisin vist sellel hetkel kõik Eesti turul olevad mudelid ära. Sulekindad tundusid esialgu ülearused, igaks juhuks siiski õnneks soetasin, hiljem kõrgustes olid kasutuses igapäevaselt. Mitu paari merino villast sokke, üks paar termosokke, näo mask, soe pesu, pea lamp jne jne. Üks väga oluline komponent, millest ma alguses samuti aru ei saanud oli 4 kategooria päikese prillid. Ma ei teadnud enne, et prillidel on kategooriad. Nüüd tean. Mäel on tänu lumele ja hõredale õhule valgus nii ere, et tavaline päikeseprill ei kaitse silmi piisavalt ja võib tekkida lumepimedus, sellest täpsemalt hiljem. Dilemma oli mul ka selles, kas olemas olev 60L matkakott on piisav, soovitatav oli 120L. Üldiselt on mäel reegliks, et kogu varustus peab mahtuma kotti, kuid Elbrusele lubati minna ka väiksema kotiga, kus osa varustusest võis rippuda kotist väljas, seal on laagrid tihedamalt ja saab osa varustust jätta vajadusel alumisse laagrisse. Muidu sellist lahendust mägironimises ei praktiseerita, sest on oht, et kotist väljas asuvad asjad hakkavad pudenema ja keegi ei taha neid mäel olles püüdma hakata, eriti veel, kui tugev tuul need kaugele ära viib. Magamise varustusest- soetasin nelja aastaaja lumepõlledega Ferrino Manaslu 2 telgi, üleliia palju ruumi ei olnud, kuid tulime seal kaks nädalat kitsastes tingimustes elades ilusti toime. Talvine magamiskott ja täispuhutav madrats oli mul juba õnneks olemas. Eelarveliselt ma ei olnud arvestanud, et varustuse peale kulub teine samapalju, kui reis ise maksab, õnneks aitas minu eelarve auku täita Eesti üks armastatuim kiisu Nurr :)
Peale 5 kuist uurimustööd suutsin vajaliku varustuse 2 nädalat enne väljasõitu komplekteerida. Seda, kas see(+ mäesöök ja toiduvarustus) kotti ka ära mahuvad ei julgenud ennem viimast õhtut proovida.
Õnneks suutsin jõuga kõik peale magamiskoti, telgi ja kirka kotti ära suruda, sh ka suured saapad!
Laupäevasel päeval veel viimane varustuse nimekirja kontroll ja kella 15st asusin koduväravast omaste joovastavate suudluste ja kallistuste saatel teele!
Ees ootas 48h rongisõit Valingu - Saue(Tarmo tuli peale) - Tallinn - St Peterburg - Moskva - Mineralnõje Vodõ. Mis võib olla veel vägevam, kui kodu ukse eest rongiga otse Elbruse jalamile!? :)
Balti jaama turul varustasime ennast erineva värske kraamiga- herned, kurgid, maasikad, persikud(jah!) jne, ei teadnud ju mida rongi restoranis pakutakse, seega las olla pigem rohkem, küll ära kulub.
Moskva rongile astudes oli väikeseks uudiseks, et rongi kupeedes on mehed-naised segamini. Sattusidki meie neljasesse kupeesse kaks vene naisterahvast, saime oma esimese vene keele praktika kohe rongis. Meil oli kaasas väike eesti-vene sõnaraamat, mis leidis korralikult kasutust!
Näksides kaasa võetud värsket kraami olime jõudnud Eesti-Vene piirile, lihtne passide kontroll ja edasi. Tundus, kuidagi väga lihtne riiki sisenemine ja oligi, ei mingit kottide või muude dokumentide ette näitamist. Esimene positiivne kogemus oli juba olemas. Edasi kulgedes nägime aknast järjest rohkem karu putke meresi, venemaal keegi nendega tegeleda ei viitsi ja nii nad vohavad sadade kilomeetrite kaupa raudtee ääres kogu ülejäänud rongireisi jooksul. Kibelesime kurikuulsat restorani vagunit vaatama, meeles olid sõprade poolt kuuldud jutud, kuidas seal tohutu melu käib. Restorani jõudes oli seal suhteliselt vaikne, mõni inimene peale meie ka.
Degusteerisime mõned vene õlud ja sõime õhtusöögi. Pikalt ei olnud, hakkasime peatselt Peterburi jõudma. Kuna seal oli 1,5h peatus, siis otsustasime korra ka linnapeale minna. Üks meie kupeekaaslastest väljus seal rongist ja oli nõus meile õige suuna linnapeal kätte näitama, et peamise lähedalasuva vaatamisväärsuse(äritänav) ära näeksime. Esimesed muljed venemaast olid ägedad, kuigi Peterburg oli täitsa läänelik, oli seal ikkagi tunda nn "vene" aurat, tänaval kõik sildid kirillitsas ja ringi sõitis omajagu tuunitud Ladasi. Ostsime suveniiriks kohaliku linna mängukardid ja suundusime tagasi rongi. Edasi jätkus sõit läbi pimeda öise Venemaa Moskvani, kuhu jõudsime hommikul kell 9.
Olime esialgu natuke segaduses, kas ajavahe eestiga on olemas või mitte. Minu Garmini GPS kell näitaski terve ülejäänud reisi tund aega valet kella, kuna arvas, et Venemaa on Eestist tund aega ees.
Moskvas oli väike plaan teha kiire ekskursioon ka linna peal, meil oli aega 4h. Tahtsime suured matkakotid jätta rongijaama hoiulaekasse, kuid kuuldes hinda(30eur) otsustasime hängida vaksali ümbruses. Seal kohvikuid jagus, hommikusöök läks alla vanakooli Ziguli õluga.
Aeg lendas ja varsti suundusimegi järgmisele rongile. Vagunisse trügides tegime nalja kahe sülelapsega ema üle, et täna kindlasti lotoga veab ja saame nad enda kõrval-kupeesse. 5min hiljem võitsime hoopis Jackpoti, nad olid meie kupees!
Kupeed ei ole väga suured, siiski saime ennast kuidagi ära mahutatud- meie oma suurte seljakottidega ja 2 ema oma sülelaste ja sinna juurde kuuluva varustusega. Seekord ei hakanud vene keelt praktsiseerima ja suundusime varakult restorani. Biivot kulus rohkem, kui eelmises rongis ja juttu jätkus kauemaks. Tagasi kupeesse hiilisime ööpimeduses, kui alumine korrus juba magas.
Rongidest veel niipalju, et need on mugavad, puhtad ja kaasaegsed, igas vagunis on oma vagunisaatja, kellel on ka väike "kohvik", kust saad sooja jooki ja küpsist osta, inimesed on väga vaiksed ja viisakad. Venemaa järjest üllatas, see polnud üldse selline nagu meile Eestis üritatakse kuvada.
Järgmise päeva 17ks Mineralnõi Vodasse jõudes olime kokku leppinud juba seal oleva kolme eestlasega, et nad tulevad meile rongile vastu. Nad olid sinna jõudnud eelmisel õhtul ja tundsid end juba nagu kodus, kohtudes oli neil meile kohalikust elust juba palju-palju rääkida.
Koos liikusime edasi lennujaama, kuhu pidi jõudma paari tunni pärast kogu ülejäänud "mägironijate" seltskond. Väikeses kohalikus lennujaamas oodates saime turisti hindadega mekkida venepärast gurmeed, polnud viga.
Hetke pärast oligi eemal näha kampa seljakottidega matkaselle, liikusime ligi ja tutvusime uute sõpradega. Mahutasime ennast kahte bussi ja suundusime 180km eemal asuvasse Terskoli külasse. Kuna sõit pidi kestma 4h, siis külastasime enne ka suurt kaubanduskeskust, et teel suu kuivama ei hakkaks. Esimene osa teest läks kiiresti, kuid mida lähemale mäele jõudma hakkasime, seda aeglasemaks läks kiirus. Bussis jagati oma eelnevaid mägede ja matkade kogemusi. Selgus, et me Tarmoga polegi ainsad algajad, enamus olid esmakordselt sellistel kõrgustel.
Meie tulevane uus kodu- Terskoli küla asus Elbruse jalamil, 2100m kõrgusel merepinnast, sinna oli meil plaanitud baaslaager. Nagu lubatud, nelja tunni pärast kottpimedas olimegi oma uues kodus. Lambid pähe ja läks kiireks telklaagri püstitamiseks.
Mugavamad ja kiiremad inimesed majutasid ennast kõrval olevasse nõukaaegsesse hotelli. Meil Tarmoga oli kokkulepe, et katsetame kuidas telgis on 2 nädalat järjest elada ja hotelli välistasime. Telgid püsti, läksime küla peale jalutama, ehk leiab mõne avatud kohviku veel, ikkagi esmaspäeva õhtu. Pimedus ja vaikus oli ainuke, mida nägime, siiski lõpuks leidsime ühe kohe suletava baari, saime mõned bivod kaasa osta vähemalt. Tiksusime veel natuke ja kahe nädalane telgielu võis alata! Telklaager oli kohe mägijõe kõrval, mis tegi korralikult kohisedes müra(nagu ülemisest videost taustal kuulda) ja oli esimestel päevadel päris harjumatu, kuid inimene harjub lõpuks kõigega.
Esimene aklimatsioonimatk
Hommikul telgist väljudes vaatasid otsa vägevad mäemassiivid oma lumiste tippudega, see tunne on tänaseni hästi meeles. Elbruse kumbki tipp Terskoli ei paista, seega õhus oli ikka veel salapära, mis näoga meile lähipäevil suureks sõbraks saav mäemürakas on? Peale hommikusööki oli kohe plaanis esimene suvine aklimatsiooni matk kõrval asuvale observatooriumi mäele. Mõnus suvises kliimas 5h tiksumine. Uued matkasaapad jalga, kepid kätte, harjumiseks natuke raskust ka seljakotti ja hakkasime kogu pundiga baaslaagrist rahulikult kulgema. Enne veel magazinist läbi, et ikka head paremat kohalikku kraami ka kaasa haarata. Külast mäe peale keerates peatas meid isehakanud(paistis sedamoodi) rahvuspargivalvur, eesmärgiks loomulikult turistidelt raha kasseerimine. Täpset summat ei mäleta, aga see võis olla suurusjärgus 10eur. Siksakitades mööda mägiteed edasi liikudes hakkasid tekkima erineva tempoga väiksemad grupid, esialgu metsavahel hiljem metsapiirist kõrgemal. Saime tutvuda mitme uue matkasõbraga. See oligi nagu tutvumise jalutuskäik, mida saatsid perimeetris miljonivaated. Pooleteise tunni pärast tegime esimese pikniku, kamba peale saime gigades pildimaterjali.
Tunnike veel ja jõudsime ilusa mägikoseni, väljanägemise järgi hüüdmine saanud "patsike", vähemalt eestlaste jaoks. Ilm oli mõnusalt soe ja higi lahmas, siis oli õige aeg ennast värskendada jaheda liustikuveega ja täita vahepeal tühjaks saanud pudelid.
Enne patsikese kose juurde jõudmist nägime päris kummalist olukorda- kas pere või siis isa lastega oli tulnud teisipäeva mäele veetma. Veider oli aga see, et isa nägi välja nagu üks õige mägedepoeg, vanad head vene kirsad jalas ja igaks juhuks vintrelv käe otsas rippumas. Kõrval jalutas väike poiss ja selle mäe kõige silmapaistvam tütarlaps sädeleva minikliediga ja põhimõtteliselt kontsakingadega, nagu oleks justkui otse peolt tulnud. Kaasas ei ühtki pagasit, kus võiks midagi söögi või joogipoolist olla. Kahjuks ei julgenud pilti teha, kui me neist möödusime, aga siiani on lahtine, mis värk nendega oli. Võimalik, et isal oli lihtsalt püss igaksjuhuks kaasas, juhuks, kui keegi tahab ta tütart ära lohistada. Patsikese juurest lahkudes ei läinud enam kaua, kui avanes esmakordselt vaade kahele ilusale valgele tipule, see oli koht, kus lihtsalt pidi ühe klõpsu tegema.
Kuigi lõuna poolt vaadates tundub parempoolne, ehk ida tipp kõrgem, on ta tegelikult lääne tipust 20m madalam. Nii mõnigi algaja mägironija on Elbrusel ära käinud ja alles hiljem alla jõudes teada saanud, et ta käis madalamas tipus, karm nali, aga tõsi. Järgneva tunni jooksul saime järjepidevalt imetleda kahte võimast ja ilusat kuplit. Peas oli mõtteainet küll, mäemassiivil olles sa tajud, kui väike ja nõrk sa oled, tekib aukartus ja respect endast suurema ja vägevama vastu. Sellises kohas saad väga hästi aru, miks mägironijad ei lähe kunagi ühtegi tippu vallutama, nad teavad, et üleoleva suhtumisega võidab alati suurem ja tugevam. Me küll võisime ette kujutada, kuidas me seal üleval lumisel nõlval kulgeme, aga tagantjärgi mõeldes ei olnud meil õrna aimugi tegelikkusest :)
Kui ma talviti olen käinud mägedes, siis ilusa ilmaga on seal alati olnud tohutu vaikus, nii vaikne, kui vaiksena sa üldse vaikust ette võid kujutada. Elbrusel olles aga oli teistmoodi, vaikust polnud üldse, see mägi elas. Kui üks liustiku kohisev jõgi hakkas kaduma künka taha, siis teiselt poolt hakkas kostuma juba uus. Külmumispiirist ülevalpool olles võiks vaikus ehk isegi võimalik olla, kuid hiljem meie ülevaloleku ajal oli kuulda vaid valju tuule ulgumist.
Ei läinud enam kaua, kui olime jõudnud 1km vertikaalis oma baaslaagrist kosmose poole 3000m kõrgusele.
Aklimati mõttes istusime pea tunnikese veel üleval, kõlgutasime jalgu kuristiku äärel ja lasime kehal harjuda hõredama õhuga. Alla minekul valisime Tarmoga üles tulekust erineva tee, tahtsime saabast testida pisut äkilisemates tingimustes. Siksaki asemel võtsime suuna mäest alla nii otse, kui võimalik. Sellel teel sattusime mitmesse põnevasse kohta, mis tavarajal liikujatele nägemata jäid. Alla jõudes olid jalatallad pidurdamisest järsakutel täitsa hellad, saapad üllatasid oma hea pidamisega, tundus, et nad tegid isegi minu seiklusspordi Salemon Speedcross3 tossudele ära.
Nagu ikka peale 5 ja poole tunnist matka on mõnus jalad külma mägijõkke pista ja lasta 5642 nimelisel õlul likvideerida päeva jooksul tekkinud b-vitamiini defitsiiti. Õhtuti oli vaba aega piisavalt, peale riidepesu telklaagri kõrval asuvas vannitoas(pildil), sai tegeleda endale meelepäraste tegevustega, mängitud kaarte, käidud ühiselt söömas, loetud raamatut jne.
Teine aklimatsioonimatk Tšerekist
Järgmisel hommikul läksime tegema uut aklimatti teisel pool orgu, Gruusia piiri äärde. Saime esimese sõidu venestiilis suusaliftiga. Alt kahese istmega tõstukiga ja ümberistumisega ühese peale, kumbki ei paistnud välja just kõige uuemad, tõusime kiiresti 3100m peale.
Sealt oli esialgse plaani järgi mõte tõusta jalgsi veel edasi 3500m peale, kuid hiljutised intsidendid Abhaasias olid nihutanud piiritsooni laiemaks ja püssimehed suunasid meid üsna varakult tagasi. Sellest hoolimata veetsime päeva lõbusalt hõredas õhus, kus praktiseerisime kassidega jalutamist lumel ja jääl ning järsakul libisema sattudes kirka kasutamist. Mõnus chill päev oli, veetsime üleval umbes 3h, pikniku ajal tegime ka tutvustus ringi, kus saime kogu kambaga tuttavaks- 2 grupijuhti, paar kogenumat abilist ja 20 wannabe mägironijat. Õhtul külastasime ka sauna, kus kerist ei aetud kuumaks mitte puiduga vaid hoopis gaasiga. Tahtsid kuuma juurde, keerasid kraani rohkem lahti!
Kolmas aklimatsioonimatk juba pisut kõrgemale
Ega aega ole raisata, keha on juba madalamatel kõrgustel olnud küll, lähme vaatame kõrgemale. Hommikul taksobussid ees ja kõiksemees koos kogu varustusega peale. Sõidutati 2-300m baaslaagrist kõrgemale asuvasse Azai külla, kus lõppebki autotee ja kõrgemale edasi saab suusaliftiga. Seal asub ka Elbruse suusakuurort, talvel on Azai suusanõlvade lõpppeatus. Suusanõlvad on kõrgusevahemikus 2350-4050m, kõrguste vahe muljetavaldav 1700m. Esimesed kaks tõstukit on gondlid, üleval ühene stagna aegne kriuksuv tool ja lõpuks veel paar ankrut. Just see üleval asuv ühene kiire vanakooli tooltõstuk oli see, mida paljud eelneval ööl unes olid näinud. Nimelt juttude järgi pidavat olema suur väljakutse 30kg-se matkakotiga kihutavale toolile istuma saada, ka youtubes oli nii mõnigi meist eeltööna sellest katsumusest koomilisi videosi vaadanud. Tüdrukud olid lotopiletiga võitnud võimaluse, kus soovi korral asetati varustus eraldi toolile. Poiste silmis oli näha aga teataval määral keskendumist, et mitte sattuda halba olukorda, kus lendstart võiks ebaõnnestuda. Isegi olin nagu võistluse stardis, kus peale stardipauku oli vaja paari kiire sammuga liikuvale toolile hüpata. Et mahtuda istuma oli vaja kott võtta sülle. Kui pealeminek õnnestus, siis oli ju vaja selle suure kandamiga üleval ka maha saada. Seal mu matkasaapad takerdusid logiseva tooli all ja korraks oli tunne, et nüüd on minek uuesti alla, jalgupidi rippudes. Õnneks järgmisel murdosa sekundil siiski leidsin ennast endiselt püsti ja eemaldusin kiiresti sellest ohtlikust masinast. Olime jõudnud 3800m peale, mis oli suurem osa matkajate jaoks isiklik uus rekord. Ilm oli super, pea sama soe, kui all oma 20+ kraadiga. Vahe oli selles, et lumi oli maas, see oli küll väga süldi moodi, kuid valgust peegeldas sellegi poolest väga hästi. Pähe kästi panna prillid, endast targemaid tuleb kuulata.
Esialgu oli matkajuhtide suur soov majutuda meid botškades (tsisterni sisse ehitatud 6 inimese elamu), kuid kahjuks olid need kõik juba hõivatud ja pidime leppima kõrval oleva majutusasutusega, kus häid lambaid mahtus ühte väiksesse naridega tuppa 6-10.
Samas majas asus selle piirkonna kõrgeim kohvik, kus oli ka köök, mida me saime söögi tegemiseks kasutada. Pealelõunal tegime aja tapmiseks väikse jalutuskäigu ümbruskonnas, liikusime paarsada meetrit ülespoole. Esmakordselt grupijuhi eestvedamisel saime aimu mägironimise tempost. Meile Tarmoga tundus see tigude võidujooksuna, kus tibu sammul hanereas siksakitades tõusu võtsime, see liikumise kiirus tundus esialgu täitsa koomiline. No ok oli tunda küll hõredat õhku, aga hirmus harjumatu oli see esialgu. Peale paari tunnist jalutuskäiku premeerisime ennast kohalikus kohvikus mõne kohaliku joogiga, õhtu möödus kaardipõrgus. Valgusega on seal üleval kehvasti, õues on kottpime, majas õnneks oli täitsa elekter olemas. Kui päeval valges on võimalus külastada miljonivaatega peldikut, siis pimedas ilma lambita on see eluohtlik tegevus, võid lõpetada kümned või sajad meetrid merele lähemal, hommikuste pruunide karupoegade maandumispaigas.
Öö möödus esmakordselt sellisel kõrgusel üsna ebameeldivalt katkendliku unega, lisaks loomulikule hõredale õhule oli väikses toas liiga mitu selle vähesegi hapniku tarbijat ja reostajat, küll oli palav ja siis jälle külm.
Järgmisel päeval tõusime peale maitsvat hommikusööki(tatra pudru), varustus seljas 400m esimesest päevast kõrgemale ehk 4200m peale. Umbes pooled küll viilisid füüsilisest tööst ja palkasid enda üles vedamiseks mäetraktori, kuid endale tundus mõistlikum tõusu võtta rahulikumas tempos, keha harjub ehk paremini ja väike trenn kulub ka vahepeal keset seda suurt vedelemist marjaks ära. Suurele osale grupist oli see järjekordne kõrguse rekord.
Järgneb logi, mis kirjutatud mäel olles-
Eile 3800m peal olles külastasid paljusi matkaselle kerged kõrgmäestiku nähud- peavalu, uimasus jne, kuid kellelgi ei ilmnenud suuremaid tervisehädasi. Täna 4200m peale jõudes olid mõnel matkasellil esimesel suuremad ilmingud, mis sundisid tagasi madalamale laskuma. Ilm on olnud siiani super, nüüd telklaagrisse jõudes keeras esimest korda hullemaks, hakkas lund tuiskama. Telgid paigutasime üsna kivisele pinnasele päästjate kaljudele, kutsutakse neid sellepärast nii, et see on kõige kõrgem koht Elbrusel, kus on abistajad olemas, kui peaks midagi halvasti minema. Kõrgemalt peab juba ise abi saamiseks siiani laskuma.
Olen proovinud igal aastal plaanid sättida nii, et igav ei hakkaks ja oleks motivatsiooni aasta alguses püstitatud eesmärkide nimel ennast pidevalt tegevuses hoida. 2017 aasta alguses komistasin suure venna FB relkaami otsa, kus härra Karu kuulutas oma järjekordset Elbrusele minekut. Tegelikult tean küll, et see ei olnud komistamine, vaid kindlasti osavalt suunatud reklaamitrikk, kuid las ta oli, huvi oli minus tekitatud, ju siis oli õige aeg käes. Tegu ei olnud mitte tavalise Elbruse tripiga, vaid lubati sobivate tingimuste korral mõlema tipu võtmist. Mida iganes see tähendas, sellel hetkel ma veel ei tajunud mägede võtmise ilusi ja valusi. Kui pakutakse võimalust osaleda milleski, mis pole päris tavaline ettevõtmine, vaid pisut teistsugusem ja raskem, siis see kes mind tunneb, teab, et ma olen alati sellistes ettevõtmistes käsi.Aastaid on mind lumelaua reisidel käies ilusad ja võimsad mäetipud ahvatlenud ja sisimas on kogu aeg olnud soov lähedal asuvatele tippudele ronida. Lauaga olen palju roninud kommertsradadelt eemale, kus puutumatu ja nn rikkumata mägi. Seal tekib mäega hoopis teine "touch", oled ainult sina ja mägi, see on tunne, mida mulle meeldib kogeda.
Teine oluline faktor olid härra Karu pildid, mida ta aeg ajalt oma tipu ekspeditsioonidelt postitab. Iga kord neid nähes olen mõelnud, et huvitav, mis tunne seal olla on, kui hõre see õhk seal on ja kas ikka on nii raske nagu räägitakse? Ja mis asi see mäehaigus on? Kas ja millal see minul tekib ja kuidas see väljendub?
Seni minu kõrgeimaks kõrguseks on jäänud 3600m üle merepinna asuv El Teide Tenerifel, tõsi sinna tõusin ma kiiresti auto ja tõstukiga ja seal ei olnud mul mitte midagi tunda, veetsin seal ju ainult tunnikese. Huvitav, kui kõrgel tuleb minu piir?
Palju küsimusi, millele ei saa minu eest keegi teine vastata, tunned ennast nagu väike laps, kes peab ikka ja jälle ise kõik järgi proovima, et saada ENDA isiklik kogemus.
Tegelikult oli üks põhjus veel, miks just Elbrus. Selle üle on palju vaieldud, kas ta ikka on Euroopa kõrgeim tipp, sest asub ju Venemaal, Euroopa ja Aasia mõttelisel piiril ja mõne arvates see pole enam Euroopa. Minu arvates on ta Euroopa katus ja minna Euroopa katusele ja Venemaale korraga tundus nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Rongiga läbi Venemaa oli lisaks nagu kirss tordil, see on seiklus, mida olen tahtnud teha aastaid! Seega põhjusi oli piisavalt, peas oli mineku otsus tehtud, kuid meeskonna mängijana oli mul veel üks väga oluline komponent puudu- hea reisikaaslane, kes oleks valmis minuga 2 nädalat telki jagama.
Tarmoga oleme käinud läbi tule ja vee ja ega tal peale kaasa kutsumist väga kaua otsuse tegemiseks aega ei läinudki, super!Sellel hetkel me veel ei teadnud, millega ennast sidusime, ekstreemsetel matkadel ja mägedes olime käinud korduvalt, kuid kumbki polnud PÄRIS mäel käinud, ärevus oli suur. Sellest hoolimata olime enesekindlad, sest teadsime, et kui väga midagi soovime, siis meeskonnana selle ka saame!
Peale nimede registreerimist hakkasid korraldajad väikeste vahedega "wannabe" mägironijatele asjakohast infot saatma. Teemad millel ennast harima peaksime, millist varustust peaksime hankima, kuidas füüsiliselt ette valmistuda, dokumendimajandus jne. Järgneva poole aasta jooksul oli palju ettevalmistavat tegevust.
Peatun siinkohal täpsemalt vaid varustuse teemal, kuna see oli minu jaoks kõige uuem ja huvitavam/harivam. Mägironimise mõistes tavainimesena mõtlesin, et mis mul ikka lisaks vaja läheb, mägedes ja matkadel käidud küll, enamus varustust peaks olemas olema. Üsna kiiresti sain aru, et päris nii lihtne see pole. Palju aitasid sõpradest mägimatkajad ja loomulikult Matkaspordi meeldiv personal, kust ma leidsin enamuse oma puuduolevast varustusest.
Peale 5 kuist uurimustööd suutsin vajaliku varustuse 2 nädalat enne väljasõitu komplekteerida. Seda, kas see(+ mäesöök ja toiduvarustus) kotti ka ära mahuvad ei julgenud ennem viimast õhtut proovida.
Laupäevasel päeval veel viimane varustuse nimekirja kontroll ja kella 15st asusin koduväravast omaste joovastavate suudluste ja kallistuste saatel teele!
Ees ootas 48h rongisõit Valingu - Saue(Tarmo tuli peale) - Tallinn - St Peterburg - Moskva - Mineralnõje Vodõ. Mis võib olla veel vägevam, kui kodu ukse eest rongiga otse Elbruse jalamile!? :)
Balti jaama turul varustasime ennast erineva värske kraamiga- herned, kurgid, maasikad, persikud(jah!) jne, ei teadnud ju mida rongi restoranis pakutakse, seega las olla pigem rohkem, küll ära kulub.
Moskva rongile astudes oli väikeseks uudiseks, et rongi kupeedes on mehed-naised segamini. Sattusidki meie neljasesse kupeesse kaks vene naisterahvast, saime oma esimese vene keele praktika kohe rongis. Meil oli kaasas väike eesti-vene sõnaraamat, mis leidis korralikult kasutust!
Näksides kaasa võetud värsket kraami olime jõudnud Eesti-Vene piirile, lihtne passide kontroll ja edasi. Tundus, kuidagi väga lihtne riiki sisenemine ja oligi, ei mingit kottide või muude dokumentide ette näitamist. Esimene positiivne kogemus oli juba olemas. Edasi kulgedes nägime aknast järjest rohkem karu putke meresi, venemaal keegi nendega tegeleda ei viitsi ja nii nad vohavad sadade kilomeetrite kaupa raudtee ääres kogu ülejäänud rongireisi jooksul. Kibelesime kurikuulsat restorani vagunit vaatama, meeles olid sõprade poolt kuuldud jutud, kuidas seal tohutu melu käib. Restorani jõudes oli seal suhteliselt vaikne, mõni inimene peale meie ka.Degusteerisime mõned vene õlud ja sõime õhtusöögi. Pikalt ei olnud, hakkasime peatselt Peterburi jõudma. Kuna seal oli 1,5h peatus, siis otsustasime korra ka linnapeale minna. Üks meie kupeekaaslastest väljus seal rongist ja oli nõus meile õige suuna linnapeal kätte näitama, et peamise lähedalasuva vaatamisväärsuse(äritänav) ära näeksime. Esimesed muljed venemaast olid ägedad, kuigi Peterburg oli täitsa läänelik, oli seal ikkagi tunda nn "vene" aurat, tänaval kõik sildid kirillitsas ja ringi sõitis omajagu tuunitud Ladasi. Ostsime suveniiriks kohaliku linna mängukardid ja suundusime tagasi rongi. Edasi jätkus sõit läbi pimeda öise Venemaa Moskvani, kuhu jõudsime hommikul kell 9.
Moskvas oli väike plaan teha kiire ekskursioon ka linna peal, meil oli aega 4h. Tahtsime suured matkakotid jätta rongijaama hoiulaekasse, kuid kuuldes hinda(30eur) otsustasime hängida vaksali ümbruses. Seal kohvikuid jagus, hommikusöök läks alla vanakooli Ziguli õluga.
Aeg lendas ja varsti suundusimegi järgmisele rongile. Vagunisse trügides tegime nalja kahe sülelapsega ema üle, et täna kindlasti lotoga veab ja saame nad enda kõrval-kupeesse. 5min hiljem võitsime hoopis Jackpoti, nad olid meie kupees!
Kupeed ei ole väga suured, siiski saime ennast kuidagi ära mahutatud- meie oma suurte seljakottidega ja 2 ema oma sülelaste ja sinna juurde kuuluva varustusega. Seekord ei hakanud vene keelt praktsiseerima ja suundusime varakult restorani. Biivot kulus rohkem, kui eelmises rongis ja juttu jätkus kauemaks. Tagasi kupeesse hiilisime ööpimeduses, kui alumine korrus juba magas.
Rongidest veel niipalju, et need on mugavad, puhtad ja kaasaegsed, igas vagunis on oma vagunisaatja, kellel on ka väike "kohvik", kust saad sooja jooki ja küpsist osta, inimesed on väga vaiksed ja viisakad. Venemaa järjest üllatas, see polnud üldse selline nagu meile Eestis üritatakse kuvada.
Järgmise päeva 17ks Mineralnõi Vodasse jõudes olime kokku leppinud juba seal oleva kolme eestlasega, et nad tulevad meile rongile vastu. Nad olid sinna jõudnud eelmisel õhtul ja tundsid end juba nagu kodus, kohtudes oli neil meile kohalikust elust juba palju-palju rääkida.Koos liikusime edasi lennujaama, kuhu pidi jõudma paari tunni pärast kogu ülejäänud "mägironijate" seltskond. Väikeses kohalikus lennujaamas oodates saime turisti hindadega mekkida venepärast gurmeed, polnud viga.
Hetke pärast oligi eemal näha kampa seljakottidega matkaselle, liikusime ligi ja tutvusime uute sõpradega. Mahutasime ennast kahte bussi ja suundusime 180km eemal asuvasse Terskoli külasse. Kuna sõit pidi kestma 4h, siis külastasime enne ka suurt kaubanduskeskust, et teel suu kuivama ei hakkaks. Esimene osa teest läks kiiresti, kuid mida lähemale mäele jõudma hakkasime, seda aeglasemaks läks kiirus. Bussis jagati oma eelnevaid mägede ja matkade kogemusi. Selgus, et me Tarmoga polegi ainsad algajad, enamus olid esmakordselt sellistel kõrgustel.
Meie tulevane uus kodu- Terskoli küla asus Elbruse jalamil, 2100m kõrgusel merepinnast, sinna oli meil plaanitud baaslaager. Nagu lubatud, nelja tunni pärast kottpimedas olimegi oma uues kodus. Lambid pähe ja läks kiireks telklaagri püstitamiseks.
Mugavamad ja kiiremad inimesed majutasid ennast kõrval olevasse nõukaaegsesse hotelli. Meil Tarmoga oli kokkulepe, et katsetame kuidas telgis on 2 nädalat järjest elada ja hotelli välistasime. Telgid püsti, läksime küla peale jalutama, ehk leiab mõne avatud kohviku veel, ikkagi esmaspäeva õhtu. Pimedus ja vaikus oli ainuke, mida nägime, siiski lõpuks leidsime ühe kohe suletava baari, saime mõned bivod kaasa osta vähemalt. Tiksusime veel natuke ja kahe nädalane telgielu võis alata! Telklaager oli kohe mägijõe kõrval, mis tegi korralikult kohisedes müra(nagu ülemisest videost taustal kuulda) ja oli esimestel päevadel päris harjumatu, kuid inimene harjub lõpuks kõigega.
Uinutav liustikuvesi
Hommikul telgist väljudes vaatasid otsa vägevad mäemassiivid oma lumiste tippudega, see tunne on tänaseni hästi meeles. Elbruse kumbki tipp Terskoli ei paista, seega õhus oli ikka veel salapära, mis näoga meile lähipäevil suureks sõbraks saav mäemürakas on? Peale hommikusööki oli kohe plaanis esimene suvine aklimatsiooni matk kõrval asuvale observatooriumi mäele. Mõnus suvises kliimas 5h tiksumine. Uued matkasaapad jalga, kepid kätte, harjumiseks natuke raskust ka seljakotti ja hakkasime kogu pundiga baaslaagrist rahulikult kulgema. Enne veel magazinist läbi, et ikka head paremat kohalikku kraami ka kaasa haarata. Külast mäe peale keerates peatas meid isehakanud(paistis sedamoodi) rahvuspargivalvur, eesmärgiks loomulikult turistidelt raha kasseerimine. Täpset summat ei mäleta, aga see võis olla suurusjärgus 10eur. Siksakitades mööda mägiteed edasi liikudes hakkasid tekkima erineva tempoga väiksemad grupid, esialgu metsavahel hiljem metsapiirist kõrgemal. Saime tutvuda mitme uue matkasõbraga. See oligi nagu tutvumise jalutuskäik, mida saatsid perimeetris miljonivaated. Pooleteise tunni pärast tegime esimese pikniku, kamba peale saime gigades pildimaterjali.
"Patsike"
Nostalgia
Tissid
Kui ma talviti olen käinud mägedes, siis ilusa ilmaga on seal alati olnud tohutu vaikus, nii vaikne, kui vaiksena sa üldse vaikust ette võid kujutada. Elbrusel olles aga oli teistmoodi, vaikust polnud üldse, see mägi elas. Kui üks liustiku kohisev jõgi hakkas kaduma künka taha, siis teiselt poolt hakkas kostuma juba uus. Külmumispiirist ülevalpool olles võiks vaikus ehk isegi võimalik olla, kuid hiljem meie ülevaloleku ajal oli kuulda vaid valju tuule ulgumist.
Ei läinud enam kaua, kui olime jõudnud 1km vertikaalis oma baaslaagrist kosmose poole 3000m kõrgusele.
Elbruse kohin
Leia postkaardilt Tarmo
Nagu ikka peale 5 ja poole tunnist matka on mõnus jalad külma mägijõkke pista ja lasta 5642 nimelisel õlul likvideerida päeva jooksul tekkinud b-vitamiini defitsiiti. Õhtuti oli vaba aega piisavalt, peale riidepesu telklaagri kõrval asuvas vannitoas(pildil), sai tegeleda endale meelepäraste tegevustega, mängitud kaarte, käidud ühiselt söömas, loetud raamatut jne.
Vannituba
Ideaalne tipumüts naturaalsest villast
Teine aklimatsioonimatk Tšerekist
Järgmisel hommikul läksime tegema uut aklimatti teisel pool orgu, Gruusia piiri äärde. Saime esimese sõidu venestiilis suusaliftiga. Alt kahese istmega tõstukiga ja ümberistumisega ühese peale, kumbki ei paistnud välja just kõige uuemad, tõusime kiiresti 3100m peale.
Sealt oli esialgse plaani järgi mõte tõusta jalgsi veel edasi 3500m peale, kuid hiljutised intsidendid Abhaasias olid nihutanud piiritsooni laiemaks ja püssimehed suunasid meid üsna varakult tagasi. Sellest hoolimata veetsime päeva lõbusalt hõredas õhus, kus praktiseerisime kassidega jalutamist lumel ja jääl ning järsakul libisema sattudes kirka kasutamist. Mõnus chill päev oli, veetsime üleval umbes 3h, pikniku ajal tegime ka tutvustus ringi, kus saime kogu kambaga tuttavaks- 2 grupijuhti, paar kogenumat abilist ja 20 wannabe mägironijat. Õhtul külastasime ka sauna, kus kerist ei aetud kuumaks mitte puiduga vaid hoopis gaasiga. Tahtsid kuuma juurde, keerasid kraani rohkem lahti!
Tarmole see meeldis
Nurr ja Juseppe tutvusid kassidega
Eurostandardi tooltõstuk
Number 7ga mägi, Venemaa ja Gruusia piir
Vasakul grupijuht Golja(Kalle) ja paremal Karu(Kunnar) räägivad algajatele mägipikniku põhikomponentidest(Golja käes)
Andrusel täna õhtul potikas ei vea, ehk veab milleski muus?
Kraaniga reguleeritav gaasikeris
Kolmas aklimatsioonimatk juba pisut kõrgemale
Ega aega ole raisata, keha on juba madalamatel kõrgustel olnud küll, lähme vaatame kõrgemale. Hommikul taksobussid ees ja kõiksemees koos kogu varustusega peale. Sõidutati 2-300m baaslaagrist kõrgemale asuvasse Azai külla, kus lõppebki autotee ja kõrgemale edasi saab suusaliftiga. Seal asub ka Elbruse suusakuurort, talvel on Azai suusanõlvade lõpppeatus. Suusanõlvad on kõrgusevahemikus 2350-4050m, kõrguste vahe muljetavaldav 1700m. Esimesed kaks tõstukit on gondlid, üleval ühene stagna aegne kriuksuv tool ja lõpuks veel paar ankrut. Just see üleval asuv ühene kiire vanakooli tooltõstuk oli see, mida paljud eelneval ööl unes olid näinud. Nimelt juttude järgi pidavat olema suur väljakutse 30kg-se matkakotiga kihutavale toolile istuma saada, ka youtubes oli nii mõnigi meist eeltööna sellest katsumusest koomilisi videosi vaadanud. Tüdrukud olid lotopiletiga võitnud võimaluse, kus soovi korral asetati varustus eraldi toolile. Poiste silmis oli näha aga teataval määral keskendumist, et mitte sattuda halba olukorda, kus lendstart võiks ebaõnnestuda. Isegi olin nagu võistluse stardis, kus peale stardipauku oli vaja paari kiire sammuga liikuvale toolile hüpata. Et mahtuda istuma oli vaja kott võtta sülle. Kui pealeminek õnnestus, siis oli ju vaja selle suure kandamiga üleval ka maha saada. Seal mu matkasaapad takerdusid logiseva tooli all ja korraks oli tunne, et nüüd on minek uuesti alla, jalgupidi rippudes. Õnneks järgmisel murdosa sekundil siiski leidsin ennast endiselt püsti ja eemaldusin kiiresti sellest ohtlikust masinast. Olime jõudnud 3800m peale, mis oli suurem osa matkajate jaoks isiklik uus rekord. Ilm oli super, pea sama soe, kui all oma 20+ kraadiga. Vahe oli selles, et lumi oli maas, see oli küll väga süldi moodi, kuid valgust peegeldas sellegi poolest väga hästi. Pähe kästi panna prillid, endast targemaid tuleb kuulata.
Esialgu oli matkajuhtide suur soov majutuda meid botškades (tsisterni sisse ehitatud 6 inimese elamu), kuid kahjuks olid need kõik juba hõivatud ja pidime leppima kõrval oleva majutusasutusega, kus häid lambaid mahtus ühte väiksesse naridega tuppa 6-10.
Botškad
Karul oli midagi, mis tüdrukuid ligi meelitas
Õnnelikud ja roosad alpinistid
Samas majas asus selle piirkonna kõrgeim kohvik, kus oli ka köök, mida me saime söögi tegemiseks kasutada. Pealelõunal tegime aja tapmiseks väikse jalutuskäigu ümbruskonnas, liikusime paarsada meetrit ülespoole. Esmakordselt grupijuhi eestvedamisel saime aimu mägironimise tempost. Meile Tarmoga tundus see tigude võidujooksuna, kus tibu sammul hanereas siksakitades tõusu võtsime, see liikumise kiirus tundus esialgu täitsa koomiline. No ok oli tunda küll hõredat õhku, aga hirmus harjumatu oli see esialgu. Peale paari tunnist jalutuskäiku premeerisime ennast kohalikus kohvikus mõne kohaliku joogiga, õhtu möödus kaardipõrgus. Valgusega on seal üleval kehvasti, õues on kottpime, majas õnneks oli täitsa elekter olemas. Kui päeval valges on võimalus külastada miljonivaatega peldikut, siis pimedas ilma lambita on see eluohtlik tegevus, võid lõpetada kümned või sajad meetrid merele lähemal, hommikuste pruunide karupoegade maandumispaigas.
Karutapu tuba
Kohvik-köök
Enne ja...
...15min pärast
Edasi kõrgemale!
Järgmisel päeval tõusime peale maitsvat hommikusööki(tatra pudru), varustus seljas 400m esimesest päevast kõrgemale ehk 4200m peale. Umbes pooled küll viilisid füüsilisest tööst ja palkasid enda üles vedamiseks mäetraktori, kuid endale tundus mõistlikum tõusu võtta rahulikumas tempos, keha harjub ehk paremini ja väike trenn kulub ka vahepeal keset seda suurt vedelemist marjaks ära. Suurele osale grupist oli see järjekordne kõrguse rekord.
Ideaalne telkimisala või mis? :)
Päästjate kaljude "küla" lörtsisajus
Kui ilm halveneb, siis tuleb mängu CoreTex
Veevõtu koht
Järgneb logi, mis kirjutatud mäel olles-
Eile 3800m peal olles külastasid paljusi matkaselle kerged kõrgmäestiku nähud- peavalu, uimasus jne, kuid kellelgi ei ilmnenud suuremaid tervisehädasi. Täna 4200m peale jõudes olid mõnel matkasellil esimesel suuremad ilmingud, mis sundisid tagasi madalamale laskuma. Ilm on olnud siiani super, nüüd telklaagrisse jõudes keeras esimest korda hullemaks, hakkas lund tuiskama. Telgid paigutasime üsna kivisele pinnasele päästjate kaljudele, kutsutakse neid sellepärast nii, et see on kõige kõrgem koht Elbrusel, kus on abistajad olemas, kui peaks midagi halvasti minema. Kõrgemalt peab juba ise abi saamiseks siiani laskuma.
Enesetunne on suures plaanis hea olnud, 3800 peal ööbides hakkas öösel kergelt pea valutama ja uni oli väga katkendlik. Koos varustusega mäkke ronimine on füüsiliselt raske, on tunda hõredat õhku. Tänane 400m tõus võttis aega 2h ja oli pikk 4km. Ehitasime endale ajaviiteks päästjate kaljudel saadaoleva materjaliga välikohviku, valmistasime süüa ja nautisime tuulist- esialgu vihma, hiljem lörtsi-lume segust ilma. Oli tunda temperatuuri langemist.
Uus öö tõi uue tunde, öö läbi võitlesin kuuma ja külmahoogudega, samuti kõhus keeras pisut. Tuul tundus ka väljas päris vali, telk igatahes rappus ja paukus tuule käes. Uni oli väga katkendlik ja koosnes paari sekundilistest fläshidest, väga häiriv. Äratus oli õnneks 5.30, 6st pidime liikuma hakkama ilma varustuseta veel üles poole. Hommikul söögiisu puudus ja söögilõhna ei tahtnud üldse tunda. Võitlesin, et mitte kohalikke linde toita. Oli küsimärk, palju täna üldse suudan ennast liigutada, plaanis oli tõusta 5k peale.
Halva enesetundega otsustasin siiski kaasa liikuda, liikumine teeb tavaliselt head. Peale tunni liikumist suutsin juba ühe apelsini sisse suruda, parandas märgatavalt enesetunnet. Peavalu tuikas endiselt edasi. Tõusime läbi tuule 4800 peale, ilm oli tegelikult super, ainult külm tuul, tegime palju ilusaid pilte.
Peale piknikut laskusime tagasi laagriplatsile, pakkisime asjad ja laskusime jala 3800m peale, et suusatõstukitega alla baaslaagrisse taastuma sõita. Teadmine, et varsti saad laskuda mugavustsooni kõrgusele tagasi aitas olla positiivne, ilma selleta oleks olnud vaimselt väga raske.
Jõudes alla oli väga selgelt aru saada, miks meile meeldib madalamatel kõrgustel elada. Elu aeg merepinnal elanud inimese jaoks on see harjumuspärane ja iga hetkega oli tunda enesetunde paranemist. Paar tundi hiljem 2100 peal hea isuga süües oli juba peavalu ja kõhus keeramine unustatud, turvaline ja hea tunne oli. Kuigi tavaelukeskkonnast olime endiselt 2km kõrgemal, see oli saanud juba meie argipäevaks.
Teadmine, et paari päeva pärast tuleb üles tagasi minek uuesti ette võtta ei tundunud üldsegi meeldiv, eelmisest korrast veel 800m kõrgemalegi. Vanad kalad aga lohutasid enda kogemustest lähtuvalt, et selleks aklimatsioon ongi, et tõusupäeval oleks keha juba altituudiga harjunud ja oleks parem enesetunne. Puhkepäeval tegelesime sõna otseses mõttes vedelemisega, sai sooja päikese käes raamatut lugeda ja lihtsalt olla ilma igasuguste kohustusteta. Toimus ka tiimi miiting, kus grupijuhid andsid teda, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, plaan a ja b ja kuidas reageerida erinevates olukordades jne jne.
Õhtul jalutasime 4km eemal Narzan mineraalvee allikateni, maa seest tuli konkreetselt mineraalvett. Täitsime kõik kaasa võetud pudelid ja läksime kõrval asuvasse külasse sööma.
Põhi söögiks on siin lambaliha sašlõkk, aga kuna seekord oli tegemist forelli püügi kohaga, siis läksid õnged vette ja püüdsime ise endale värske kala. Forellid on siin pisikesed 300g aga selle eest väga maitsvad. Kogu õhtusöök läks maksma 10eur. Mainimist väärt on asjaolu, et ainult üks meist ostis toidu kõrvale alkohoolse joogi, ju siis kõigil oli veel hästi meeles mäe pohmakas ja teadmine, et järgmisel päeval on uuesti kõrgustesse minek, hoidis matkaselle selles osas väga vaoshoituna. Tagasi jalutades eraldusime Tarmoga seltskonnast ja tutvusime teele jäävate vaatamisväärsustega. Kohtusime ka tee ääres askeldava kohaliku mäginastikuga.
Õhtul väike anektootide ring ja varakult põhku ära. Viimased 2 ööd all mugaval kõrgusel möödusid super unega, isegi kärestikuline mürisev jõgi ei häirinud enam. Tundub, et keha hakkas ebamugava telgieluga harjuma.
Halva enesetundega otsustasin siiski kaasa liikuda, liikumine teeb tavaliselt head. Peale tunni liikumist suutsin juba ühe apelsini sisse suruda, parandas märgatavalt enesetunnet. Peavalu tuikas endiselt edasi. Tõusime läbi tuule 4800 peale, ilm oli tegelikult super, ainult külm tuul, tegime palju ilusaid pilte.
Siksakitades ülespoole
Aeg ajalt tuli kiisusi tuulutada
Kui sõbral on janu
Tiheda liiklusega päev, tipust laskujad
Peale piknikut laskusime tagasi laagriplatsile, pakkisime asjad ja laskusime jala 3800m peale, et suusatõstukitega alla baaslaagrisse taastuma sõita. Teadmine, et varsti saad laskuda mugavustsooni kõrgusele tagasi aitas olla positiivne, ilma selleta oleks olnud vaimselt väga raske.
Tagumikukelgul alla
Jõudes alla oli väga selgelt aru saada, miks meile meeldib madalamatel kõrgustel elada. Elu aeg merepinnal elanud inimese jaoks on see harjumuspärane ja iga hetkega oli tunda enesetunde paranemist. Paar tundi hiljem 2100 peal hea isuga süües oli juba peavalu ja kõhus keeramine unustatud, turvaline ja hea tunne oli. Kuigi tavaelukeskkonnast olime endiselt 2km kõrgemal, see oli saanud juba meie argipäevaks.
Suvises kodukülas oli hea kodune tunne
Teadmine, et paari päeva pärast tuleb üles tagasi minek uuesti ette võtta ei tundunud üldsegi meeldiv, eelmisest korrast veel 800m kõrgemalegi. Vanad kalad aga lohutasid enda kogemustest lähtuvalt, et selleks aklimatsioon ongi, et tõusupäeval oleks keha juba altituudiga harjunud ja oleks parem enesetunne. Puhkepäeval tegelesime sõna otseses mõttes vedelemisega, sai sooja päikese käes raamatut lugeda ja lihtsalt olla ilma igasuguste kohustusteta. Toimus ka tiimi miiting, kus grupijuhid andsid teda, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, plaan a ja b ja kuidas reageerida erinevates olukordades jne jne.
Business plan
Õhtul jalutasime 4km eemal Narzan mineraalvee allikateni, maa seest tuli konkreetselt mineraalvett. Täitsime kõik kaasa võetud pudelid ja läksime kõrval asuvasse külasse sööma.
Narzani küla pealiku auto vist
Põhi söögiks on siin lambaliha sašlõkk, aga kuna seekord oli tegemist forelli püügi kohaga, siis läksid õnged vette ja püüdsime ise endale värske kala. Forellid on siin pisikesed 300g aga selle eest väga maitsvad. Kogu õhtusöök läks maksma 10eur. Mainimist väärt on asjaolu, et ainult üks meist ostis toidu kõrvale alkohoolse joogi, ju siis kõigil oli veel hästi meeles mäe pohmakas ja teadmine, et järgmisel päeval on uuesti kõrgustesse minek, hoidis matkaselle selles osas väga vaoshoituna. Tagasi jalutades eraldusime Tarmoga seltskonnast ja tutvusime teele jäävate vaatamisväärsustega. Kohtusime ka tee ääres askeldava kohaliku mäginastikuga.
Landscape
Kergliiklusteed jõuavad siia mõnekümne aasta pärast
Baaslaagris askeldasid igapäevaselt Venemaa tulevased judomeistrid
Õhtul väike anektootide ring ja varakult põhku ära. Viimased 2 ööd all mugaval kõrgusel möödusid super unega, isegi kärestikuline mürisev jõgi ei häirinud enam. Tundub, et keha hakkas ebamugava telgieluga harjuma.
Tipu tõus
Järgmise päeva hommikul oli aega, baaslaagrist liikuma pidime hakkama alles 12st, et jõuda viimase tõstukiga üles. Hommikul korralik söök, praeguseks oli lähedal asuv pood/kohvik juba igapäevaseks sööklaks saanud. Mitmekäiguline hommikusöök 2eur, lõunasöök 3eur, maitselt suurepärased kodused söögid, mis meenutasid vana head nõuka aega! Tänasel varustuse pakkimisel oli laagris näha keskendumist, kõik pakkisid vaikselt omaette nohisedes, peades liikusid tõenäoliselt mõtted ainult homse varahommikuse tõusu teemadel.
Asjade pakkimine täpselt õiges järjekorras, väga hoolikalt läbi mõeldes, mida võtta, mida jätta. Korralik lõunasöök ja minek juba tuttavasse ebamugavasse kõrgusesse. Üleval tooltõstuki peal tundsid kõik ennast juba vanade kaladena, ei ühtki vahejuhtumit. Laisemad istusid rajatraktori peale, vähem laisemad saatsid ainult oma raske seljakoti teistega kaasa.
Mitte kõige odavam tramm
Lipp on heisatud ja laager püsti! Nurr!
Enda laisad kehad otsustasime väiksema pundiga siiski ise 4200m peale vedada. Võrreldes eelmise sama tõusuga, kui varustus oli seljas, olime seekord kui lumehelbekesed, kes mööda järsakut üles hõljusid. Seekord kulus päästjate kaljudele jõudmiseks aega 30min vähem. Vaatamata asjaolule, et parimad telgikohad kivistel kaljudel olid juba meie "laiskade" sõprade poolt võetud, leidsime endale ikkagi enam-vähem koha, heiskasime lipu ja telgi. Ehitasime seekord ka korraliku kivimüüri tuulekaitseks ette, ehk saab parema une. Kella 20st oli pime, mis seal ikka enam passida, põhku ära, vaja ju öösel 1st juba üles tõusta, et 2st tipu poole jalutama hakata.
Tõotas head ilma ööseks
Varustus valmis, ootusärevus oli suur
Enesetunne oli seekord sellel kõrgusel super, magamine on nagu ta on sellisel kõrgusel ja veel enne nii tähtsat sündmust. Hommikul(öösel kell 1) oli olemine endiselt väga ok, sõime ilusti kõhud täis ja hakkasime kahe grupina ööpimeduses liikuma.
Ilm oli ideaalne, tähistaevas ja isegi vana kuu oli kergelt valgustamas. Meie grupp liikus ees pisut kiiremate tibusammudega. Tunnise jalutuse pärast kihutasid meist mööda esimesed matkajaid täis mäetraktorid. Mõtlesin endamisi, et vaid nõrgad lähevad sedamoodi ennast pettes tippu. Nad viidi 4700 peale, kust alustasid jalgsi matka edasi tipu poole. Pole hullu, ega meil kiiret ei ole, ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi. Paar tundi stardist möödas, hakkas kergelt valgemaks minema, see oli üks lahedamaid hetki selle päeva jooksul.
Näed kuidas valgus tuleb, hakkad nägema järjest kaugemale, kuni lõpuks poeb päike mäe tagant välja ja annab tohutus koguses energiat, see oli vägev! Matk oli selleks hetkeks kestnud 3,5h ja tõusnud olime 4900m peale. Minna oli veel rohkem. Endiselt oli enesetunne super ja oleks hirmsasti tahtnud kiiremini liikuda. Tegime iga tunnise jalutuse järel 10min peatuse, tankisime enda keha vedeliku ja energiaga. Ilm oli ilus selge, isegi tuul ei olnud üleliia külm ja tugev.
Inimeseloomale on see soendav päike ikka hirmvajalik
Still good!
Mõne aja pärast jõudsime traaversile, see on koht, kus keeratakse suund pisut vasakule, liikudes diagonaalis ülespoole. Kõnnime ja kõnnime ja paus, kõnnime ja kõnnime ja paus ja uuesti ja uuesti see minek tundus üli pikana. Kõik mõtted peas olid ära mõeldud ja kohe igav oli. Mingil hetkel küsisin teistelt, et kas neile tundub ka nagu liiguksime üliaeglaselt. Keegi väga midagi ei vastanud, tegelesid vist iseendaga. Ise mõtlesin endamisi, et see on halb enne, kui sulle tundub, et enesetunne on väga hea ja tahaks panna. Pikematelt võistlustelt on teada, et tavaliselt siis ei lähe enam kaua, kui oma olemisega musta auku kukud. Ega seekordki erand olnud. Natukese aja pärast olin enda jaoks täiesti uues olukorras, tundus nagu oleks pisut napsine. Tekkis kerge peapööritus ja pidin keskenduma, et tasakaalu hoida. Õnneks olid käes käimiskepid, millega sai oma igapäevast tasakaaluelundit püstihoidmisel toetada. Endamisi mõtlesin ainult, et kui peaksin kukkuma, siis ainult paremale poole, sinna, kuhu poole tõusis mägi. Teisele poole kukkudes oleks saanud harjutada järsust mäest alla libisedes kirkaga pidurdamise tehnikat. Natuke oli huvitav ka, kuna oluline oli oma tähelepanu kontsentreeruda tasakaalu hoidmisele, vähemalt oli midagi, millega tegeleda. Füüsiliselt polnud sellises tempos liikumine minu jaoks väga suur pingutus, aga vaimuga pidi pidevalt tegelema, ei tohtinud kaotada tähelepanu. Lõpuks hakkas paistma tunneli lõpus valgus, kui kaugelt-kaugelt oli näha sadulat.
Kuigi paistab lähedal, kulub sadulasse jõudmiseks veel ca 1h
See oli kaugel, aga vähemalt nüüd oli eesmärk silme ees, nii on alati parem liikuda, kui sa tead palju veel minna on. Usun, et kõigil oli hea näha, et kaua oodatud vahepunkt on käe-jala ulatuses. Vanemad kalad rääkisid oma varasematest kogemustest, kuidas nad sadulas on pool tunnikest iluund teinud sooja päikese käes, söönud-joonud, enne lõpuspurti tippu. Kujutasime seda endale just niimodi ette, peale selleks hetkeks kestnud 8h tööpäeva tundus väga ahvatlev väike puhkus sooja päikese käes pikutades.
Jõudsimegi kohale!
Pea kogu kamp kukkus pikali ja nautis viivuks olukorda, mida oli pikalt oodatud. Tõsi, mõned üksikud meie grupist siiski olid juba varem tagasi pööranud, kõigil ei olnudki eesmärk tippu jõuda. Igaühel olid omad eesmärgid keha ja vaimu piiride katsetamiseks. Kahjuks kujunes aga sadulasse jõudnutel puhkepaus hoopis teistsuguseks, kui eelneva päeva jooksul oli ette kujutatud. Ilm muutus kiiresti, mägi kattus pilvega ja nähtavus kadus. Ka külm tuul oli seekord 90 kraadi teisest suunast, täpselt kahe tipu vahele. Puhates ja istudes ei läinud kaua aega, kui külm näpistama hakkas. Vaatamata sellele, et täidetud olid kõik tingimused negatiivsete mõtete tekkimiseks, sundisin ennast mõtlema positiivselt. Tankisin ennast energiaga ja sooja teega ning sundisin ka teisi seda tegema. Teadsin, et edasi liikumiseks peab grupp uuesti jalad alla saama, proovisin teisi motiveerida positiivsete mõtetega, samuti sundisin energiat sisse suruma. Enda olukorda hinnates mõtlesin isegi korra mägihaiguse vastase tableti võtmise peale, kuid grupijuht Karu suutis mind siiski ümber veenda. Tablett pidavat kõik andurid kehas ära nullima ja võib hiljem suuremaid probleeme tekitada just siis, kui enesetunne peaks kriitiliseks muutuma, ei ole sa enam ise pädev seda tunnetama. Energia tarbimine mõjus mulle hästi, enesetunne paranes ringi sebides tunduvalt.
Kaua oodatud puhkus tuules
Pildi pealt paistab lõbus olevat, hästi oskame näidelda
Järgmisel hetkel on pisut kehvem nähtavus
Ilm aga oli poole tunnise "puhkuse" ajal veel kehvemaks muutunud, külm tuul oli tugev, pilve sees oli nähtavus alla 50m. See pilt ei olnud paljulubav. Kohale jõudis teine meie grupp, kelle näod ei olnud ka just väga energiast pakatavad. Hinnates tekkinud olukorda, hakkas sisimas vaikselt kohale jõudma, et täna me selle kambaga sellistes tingimustes edasi ei lähe. Alguses ei tahtnud seda kuidagi tunnistada, olukord oli kuramuse masendav. Ei läinud enam palju aega, kui grupijuhid ütlesid selle ka kõva häälega välja. See valus hetk on siiani värskelt meeles, tõsine masendus, kurbus, viha ja kõik muud emotsioonid tahtsid kogu jõuga võimust võtta. Tunnistan, et ka korraks tuli isegi pisar silma.
Sa oled selle ootusäreva teadmisega viimased pool aastat elanud, kulutanud palju aega ja energiat, rännanud Venemaa teise otsa, roninud terve päeva ebameeldiva enesetundega võideldes ja nüüd, kui on nii vähe minna, kukub kogu kaardimaja kokku. Maratoni joostes lõpusirgel katkestamine oleks arvatavasti lihtsam... Suur pettumus paistis ka kaaslaste silmades.
Tagantjärgi sellele olukorrale mõeldes usun, et grupijuhid tegid õige otsuse. Kogu meie kamp ei olnud kindlasti sellel hetkel sellistes tingimustes võimeline edasi minema. Samas kas ei oleks olnud võimalik komplekteerida tugevamatest väiksem grupp, kes oleks saanud jätkata? See küsimus jääb kindlasti paljudele aastateks kuklasse kummitama.
Raske otsuse tegemist kergendas asjaolu, et meil olid tekkinud vahepeal kaks uut sõpra Koreast, kellel oli sadulasse jõudes päris hullus staadiumis mägihaigus. Nad ei olnud meiega enam väga suhtus altid, see on ilmselge indikaator, et seis on halb. Sõbrad olid paar päeva tagasi jala hakkanud alt tipu suunas jalutama ja jõudsid meiega samal ajal sadulasse. Kõigepealt tuli üks sõpradest meile selg(pm seisis rajal) ees vastu, tema samm oli väga tönts. Sellel hetkel veel ei suhelnud temaga, teine sõber jõudis meiega koos sadulasse, istus maha ja seal ta istus samas asendis kogu meie sealoleku aja. Kuna tundus kahtlane, siis meie grupijuhid läksid juurde olukorda hindama. Poiss vaatas lihtsate küsimuste küsimisel suurte tühjade silmadega midagi vastamata otsa, oli selge, et need poisid tuleb kiiresti alla toimetada. Egas midagi, kõiksemees ja naine haneritta, julgestuseks kõiki ühendav köis kätte, tugevamad võtsid Korea poisid ka kaenlasse ja hakkasime ettevaatlikult laskuma. Sellises faasis mägihaigus halvab mõistuse ja paneb keha alateadlikult säästureziimile, sest energiat ja hapnikku tuleb säästa tähtsate organite tööks. Üksi sellisesse olukorda sattudes on surm üsna kindel, jäädki istuma kuni vaikselt külmud.
Positiivse poole pealt vaadates oligi võibolla hoopis meie matka eesmärk päästa 2 elu...
Allapoole liikumine on lausa lust. Ok füüsiliselt annab ta kindlasti hea koormuse, kuid vaimselt on selline taassünni tunne. Sa elad teadmisega, et raske osa on läbi ja kohe-kohe saab jalad varna visata. Samuti läheb iga sammuga enesetunne ja ka ilm paremaks. Samas tähelepanu peab hoidma, sest pika päevaga pehmeks muutunud lihased ja laskumise uljus põhjustavad mäel olles enamuse õnnetusi. Laskumisel on liikumise kiirus tunduvalt suurem ja oli palju paremini tunda "juuatäis" tunnet, katus sõitis endiselt ja see oli naljakas.
30min peale laskumist on ilm juba täitsa ilus
1h laskumise algusest peetakse juba pikniku
Meie küla org on laheda pilvega kaetud, hea, et oleme ülevalpool
Esimene suurem kivi päästis karutapja suure mure
Jõudes tagasi telklaagrisse, kukuti konkreetselt telki pikali. "All" 4200 peal oli super ilm, päike soojendas, tuul minimaalne. Peale paari tunnist iluund otsustasime väiksema seltskonnaga, et ei soovi järjekordset ööd tuules paukuvas telgis veeta, pakkisime varustuse ja liikusime 400m veel allapoole, kus majutusime vanas heas väikses ja umbses toas, aga vähemalt vaikuses. Õhtul sees kripeldas endiselt, see tipuvärk. Kohvikus kaarte mängides ja kõrvale 5642 nimelist õlut juues läks lõpuks pea kohal "tuli" põlema- meil on ju veel 3 päeva, teoreetiliselt oleks ju võimalus uus katse teha...?
Igatahes seeme oli mulda pandud nii mõnegi kaaslase mõtteis, ööseks järjekordselt mõtteainet jagus. Jälle oli naljakas mõelda, et ei olnud väga palju möödas hetkest, mil olime üleval ebameeldivas keskkonnas ja mõtlesime, et miks me seda teeme. Ja nüüd 6-7h hiljem mõtiskled juba selle üle, et läheks tagasi... Mägede vaim on ikka vägev!
Lippe oli kohviku seintel palju, aga seni mitte ühtegi kassi pildiga
Hommik algas tuttava vene räpiga- Vene mäesuusa noortekoondis oli Elbrusel treeninglaagris ja nad olid väga varakult mäel. Noored ei saa ilma muusikata, lasid seljakoti subwooferist tümmi ka mäest alla lastes. Mõned lood olid ka head. Peale hommikusööki jõudsid ka teised alla, kõigil kotid selga ja tõstukiga baaslaagrisse tagasi!
3800m peal oli hommikul juba täitsa mõnus Eesti suvi
Head aega mägi
Nostalgiline kondel
Road to Azay
Poisid pead püsti!
To be continued...
No comments:
Post a Comment