Mõte "second attempt" tekkis üsna peatselt peale esimese ebaõnnestumist. Kuigi uut kogemust ja läbielamisi oli kogunenud palju, siis kõhus ikkagi kripeldas, et sai nii kaugele tuldud, aga eesmärk jäi täitmata. Kolisime osa seltskonnaga peale iluund päästjate kaljudelt kogu varustusega 3800m peale. Seal on uni parem ja taastuda mugavam.
Mitusada meetrit allpool paistev kondlite lõpp-peatus, org on mattunud vativaipa
Õhtul kohvikus laua taga istudes hakkas idanema plaan uuesti tippu üritada. Enesetunne oli kõigil hea, keha tundis ennast juba sellel kõrgusel nagu kodus, kõigest mõned tunnid olid möödunud eelmisest ebamugavusmatkast. Ja juba tahaks uuesti üles, kordan ennast- see mäe vaim on ikka müstiline! Kuna mõlemad grupijuhid jäid ülejäänud matkalistega ööbima üles telkidesse, siis väga konkreetseks ei saanud uue tõusu plaaniga minna, aga vägev oli näha tugeva meeskonna tekkimist, kelle silmist oli paista küll aukartust, kuid sihikindlat soovi seda kadalippu uuesti läbida. Mägironimises ei ole tavaline, et ühel nädalal tehakse 2 tipuööd. Tipuöö on organismile väga koormav ja on harvad juhtumid, kui teisel katsel jõutakse esimesest üritusest kõrgemale. Meie, kellel kõhus kripeldas, neid põhitõdesi ei soovinud aktsepteerida. Noorte inimestena olid ambitsioonid suured ja tahtmist küllaga. Müüdid ongi murdmiseks. Kuigi peast käis läbi mõte ka kohe üles edasi jääda, siis otsustasime järgmisel hommikul siiski alla kerge õhu kätte minna, kuna 2 päeva järjest ei ole kindlasti mõtet nii koormavat pingutust teha. Järgmiseks õhtuks oligi juba tekkinud konkreetne punt, kes uuesti ülesmineku plaani tõsiselt võttis ja päriselt ka kaalus uuesti proovimist. Kõigil omad põhjused. Mulle tundus, et enamusele teistele kaasmatkajatest tundus see idee jube ette ebaõnnestumisena. Õhtul saunas grupijuhtidega asja arutades jõudsime otsusele, et hommikul 10 on meeting, kus teeme lõpliku otsuse, kõik sõltub ilmaprognoosist ja heast plaanist. Teised vaatasid meid kahtlase pilguga, stiilis, ega me seal üleval ajukahjustust ei saanud. Mulle tundus pisut veider, et kas tõesti on võimalik leppida nii kergelt asjaoluga, et küll järgmine kord kunagi ka tippu jõuab. No millal sa ikka siia tagasi tuled? Ei tule ju. Meil tuli lahendada ka väike takistus, nimelt üks grupijuht pidi reedel lendama järgmisele mäele ja teine pidi tegelema ülejäänud grupiga. See tähendas, et meil ei ole kogenud grupijuhti, et uuele tõusule minna. Meie uue pundi kuuest noorest mägironijast olid aga vaid kaks varasemalt mäel käinud, kumbalgi grupi juhtimise kogemust polnud.
Kõige kogenum liige oli Tomoko, kelle põhihobiks on kaljuronimine. Ta on käinud mitmel mäel, ületanud ka 6000m piiri. Ta on USAs San Diegos elav rõõmsameelne jaapanlanna, kes tuli Venemaale eestlaste grupiga, see peaks juba ütlema iseloomustuseks kõik.
Tomoko oli kogu Elbruse tripi jooksul tavapäraselt vaoshoitud eestlaste seas kui päike, kes säras koguaeg nägu naeratamas, andes sellega energiat ka teistele! Olen kindel, et kõigil on tänaseni meeles "hydration is the key", mis oli mäel olles tema moto. Tõsi ta on, mägedes peab vedelikku tarbima ja Tomoko ei väsinud seda pidevalt teistele meelde tuletamast. Tomokol oli Elbrusele tulekuga oma lugu- ta oli kaotanud hiljuti ühe oma hea sõbranna, kellega koos ta pidi kuhugi mäe tippu ronima ja nüüd siis Elbruse matk oligi tema jaoks justkui see tipp, kuhu ta oma sõbrannaga oleks roninud. Olen kindel, et esimesel tõusul sadulas katkestamisest teada saades ei olnud Elbruse piirkonnas kurvemat inimest, kui kogu reisi jooksul pidevalt naeratav ja energiast pakatav Tomoko. Tema lugu oli kindlasti üks lisasütikutest teise tõusu plaanide tekkimise loos.
Tomoko oli varasemalt Kunnariga Lõuna-Ameerikas ühe kõrge mäe otsa ronides tuttavaks saanud ja nüüd siis Kunnar kutsus Tomoko Elbrusele kaasa ja kuna Tomokol oli missioon vaja täita, siis ta otsustaski tulla teise maailma otsa oma palverännakut teostama. Meile algajatale oli see väga hea, et Kunnar kutsus ja Tomokol ka missioon oli vaja täita, meil oli pundis vähemalt üks pisutki suurema kogemusega liige! Kuna Tomoko teadis eesti keeles vaid paari sõna ja ülejäänud teadsid inglise keeles paar sõna rohkem, siis oli selge, et juhul, kui me peaksime uuesti üritama minema, siis team spiriti tekkimiseks me järgmistel päevadel eestikeeles ei räägi.
Ka Werkol oli pisut eelnevat mäekogemust, ta oli varem käinud Mont Blancil, mis on küll tunduvalt madalam, kui Elbrus, kuid pidavat olema palju tehnilisem. Werkol seevastu oli väga tugev meeskonna juhtimise kogemus, ta nimelt käivitas Tartus jalgpalliklubi Welko Elekter.
Iga jalgpalliga seotud inimene teab, et amatöörjalgpallis on tema meeskond ühe suurima, aktiivsema ja silmapaistvama fänniklubiga jalgpallimeeskond. Seega meil oli tiimis üks natuke suurema, üks pisut väiksema kogemusega ja neli pooliku Elbruse kogemusega tahtmist täis noort mägironijat. Kõlab ju ideaalse tiimina!
Vahepala lumepimedusest
Eelmises postituses ma ei maininud, et tegelikult esimesel tõusul meie seast siiski üks matkaja saatuse tahtel jõudis ka ikkagi tippu. Kuna kõik asjaolud kuidas see juhtus ei ole minule teada, siis kirjeldan seda seika minule teada oleva info põhjal. Ööpimeduses tiputõusuks valmistudes eraldus mingitel põhjustel grupist üks liige, ta soovis kiiremini liikuda ja hakkas ees minema. Mõne tunni pärast, kui ta gruppi järgi ootas otsustas grupijuht teda enam mitte gruppi tagasi võtta, kuna ta oli hüljanud oma grupi, nii mägedes ei tehta. Nii ta jätkas grupist lahus oma teekonda üksi tipu suunas, vaikselt aga kindlalt edumaad suurendades. Teada oli, et tal on mitme samaväärse tipu kogemus olemas, seega peaks hakkama saama küll. Nii ta ööpimeduses läks ja kadus meie silmapiirilt. Tunde hiljem sadulas olles otsustas grupijuht, et me ei jäta kedagi sellistes halbades tingimustes üksi mäele ja otsustas Werkoga koos üksikule hundile tipu suunas järgi minna. Õnneks meie sõber oli selleks hetkeks juba tipus käinud ja tervena tagasiteel alla, seega me ei pidanud neid väga kaua ootama. Kas saatuse kiuste või mis, aga ilmataat pakkus seekord tipus vaid tihedat udu- ilusad pildid jäid kahjuks sõbral tegemata. Hea inimesena oli meie ainuke tipus käinud sõber laenanud oma varuprillid teisele sõbrale ja loomulikult just siis, kui sul varuprille ei ole, lähevad su ainukesed prillid jäässe. Ta olevat pannud need maksimaalselt tunniks põuetaskusse sooja. Sama päeva õhtul oli tal tugev silmapõletik, silmad olid paistes, jooksid vett ja valu võime vaid ette kujutada. Järgneval päeval liikus ta ringi vaid topelt prillidega ja nokamütsiga, õues väga ei kannatanud üldse olla. Ta lahkuski Elbruse laagrist tänu sellele mõni päev varem, et saada haiglast silmadele abi. Kolm päeva hiljem lennujaamas juba oli tal parem! Aga meile kõigile, ka grupijuhtidele oli see seik väga heaks õppetunniks!
Hommikusel meetingul andis ilmajaam rohelise tule, alustasime koos grupijuhtidega põhjaliku plaaneerimisega ja pisiasjade läbi arutamisega. Kõik olid väga asjalikud ja 100% teemas, sest teadsime, et kui ülesse läheme, siis saame loota vaid iseendi ja üksteise peale, pole suurt venda grupijuhi näol kaasas. Aega meil liialt ei olnud, tagasi mäe suunas pidime liikuma hakkama hiljemalt kella 13st, sest viimane lift läks üles 15.00, seega otsuse tegemisest laagrist lahkumiseni oli napid 2h. Rääkisime detailselt läbi, mis kell kus olema peame, mis plaan käivitub teatud olukorras jne. Samuti oli oluline, et ma peame jõudma hiljemalt järgmise päeva õhtuks tagasi. Loomulikult tegime ka rahalise kalukatsiooni, reisi lõpus ju olid rublad kõigil otsakorral.
Kuna meil oli just värske tipuöö kogemus, siis koti pakkimisega läks kiiresti, teadsime täpselt, mis oli eelmisel korral puudu või üle. Ekspeditsioonile minekul on kõige tähtsam meeskond, muud tegurid mõjutavad tulemust vähem. Oli oluline kuidas lahendatakse erinevaid olukordi alates köie kandmisest, kuni võimalike eriarvamuste lahendamiseni. Grupp ilma pealikuta ei püsi kaua koos, varasemate mäe ja meeskonna juhtimise kogemuse põhjal valisime liidriks Werko, kellel värske Mt Blanci tipu võtmise kogemus, mina sain tema asendaja ametikoha, tänu väidetavale heale füüsilisele vormile, et kui aju ei võta, siis ehk vähemalt jalad veel töötavad. Tarmo sai enda kanda turvaköie, mis oli kaasas erijuhtumite puhuks. Eelmisel tõusul kasutasime seda näiteks sadulast tihedas udus laskumisel. Tomoko ülesanne oli kaasas kanda naeru energiat, õpetada inglise keelt ja hoida meeskonnal vaimu üleval. Alo ja Oskar, mõlemad tublid, julged ja tugevad kutid, olid kui turvamehed juhuks, kui keegi peaks hakkama kuskilt otsast lagunema.
Kotid taksosse ja minekut. Rahakotti vaadates oli teada, et lotopilet mille ostame, maksab umbes 100eur(6400rbl). Arvestasime seda tõusu, kui lotopiletit. Teadsime, et see lugu läheb meile maksma nii palju, kuid me ei pruugi saada seda, mida me kõik loodame. Liiga palju määramatust oli õhus. Enamustel sellist kopikat enam alles ei olnud, plaanis oli tõstuki juures olevast ATM-st rublasi kasseerida. Jõudes õnneks ajalise varuga tõstukite algpunkti, ei jõudnud veel õnneks takso ära sõita, kui selgus et sealne ATM ei taha meile täna raha anda. Tuli sõita tagasi kodukülasse, kus selgus et ka sealne aparaat on lõunal. Õnneks kolmandas lähedalolevas külas õnnestus rutsi saada ja nüüd oli juba kiire-kiire.
Tõstukiga üles sõites hakkas sadama vihma, seda juhtus teistkordselt viimase kahe nädala jooksul, üles jõudes tabas kärgatades PÕMM!!! 30m kaugusel välgutabamus meie seekordset uut kodu. Elekter läinud ja tõstukid seisid. Vedas, et me endiselt tõstukil ei istunud. Tundus nagu jookseks tulekahjul eest ära, samas siiani sujus kõik plaanipäraselt ja ei hakanud üleliia palju tähelepanu nendele pisiasjadele pöörama. Seekord oli kindel soov ööbida botškades, läksime kohaliku pealiku Buchkini juurde läbirääkimistele. Need tõotasid tulla väga põhjalikud, kuna meie venekeele oskus piirdus kahepeale Werkoga paarikümne sõnaga. Sellegi poolest kasutades käsi ja jalgu saime diili 50-60 tehtud ja kuuene botška oli olemas!
Meeskond tunneb ennast koduselt
Seadsime end sisse, tegime kerge õhtusöögi, mille ajal jällegi Werkoga pidasime kohalike mägipoegadega läbirääkimisi oma filigraanses vene keeles öise transpordi osas. Ööbisime 3800m peal ja tipu suunas soovisime hommikul jala startida nii kõrgelt, kui võimalik. Soovisime rentida endale rajatraktori, mis viiks meid nii kõrgele, kui võimalik. Mida kõrgemale soovid, seda rohkem maksad. Lõpuks saime "traktori Ahtaniga" kokkuleppele, et viib ja toob meid 4800 peale 30 tuhande rutsi eest. See oli planeeritust 10 tuhat kallim, aga meil ei olnud muud võimalust. Enne magama minemist kauplesime ka pealiku Buchkiniga traktori hinna üle, aga ta ei suutnud paremat pakkumist teha, seega tundus, et väga palju üle vist ei maksagi. Õhtul 18 ajal magama minnes oli naljakas panna äratuseks 22.50, samuti oli naljaks peale 4h-st "und" süüa hommikusööki kell 23.00 õhtul.
Käes oligi aeg astuda täis varustuses mugavast ja soojast toast välja lumetuisu kätte. Ilmaennustus nimelt lubas kerget lund keskööks ja selginemist ning tuule vaibumist hommikuks. Traktoriga 4800m peale jõudes sai selgeks, et selga lähevad kõik kaasa võetud riided, puhus 20m/s tuulja tuiskas lund, külma kuskil 10-15 kraadi. Samas taevasse vaadates paistsid tähed, seega tegemist oli pinna tuisuga, kahjuks sattus sellele päevale täpselt "dark moon", seega kuu meile valgust ei andnud. Kassid jalas ja riides kui kubujussid soovisime asuda tipu suunas teele, kuid väga raske oli näha rajatähiseid, seega võtsime sihi kõhutunde järgi- mäest ülesse. Meie väikest gruppi hakkas vedama liider ja vist kõige kogenum mägironija Werko, valides kõigile enne kokku lepitud jõukohase "vanamuti" tempo.
Nüüdseks olime juba kõik õppinud, et mäel tuleb liikuda üliaeglaselt tibusammul, et pulss ei läheks üle 120, kui sarnast kõndimist harrastada merepinnal paistaks see väga naljakas välja. Plaan nägi välja iga tunni tagant teha 10min paus, et vajadusel tühjendada paake ja tankida end energia ja uue vedelikuga. Tuisus ülespoole liikudes oli väga raskesti näha rajatähiseid, enne järgmise rajatähise nägemist hakkasid juba peas tekkima mõtted, et ehk oleme rajalt ära kaldunud, tänu värskele lumele ei olnud rada näha ja tuli tähiste järgi liikuda. Eriti kahtlaseks läks asi siis, kui pidime mööda mäe külge (traaversit) liikuma, minu õnneks vedasin selleks hetkeks gruppi mina ja pidi väga hoolikalt jälgima, et rajalt ära ei kalduks. Traaversil vastutuult siiski õnnestus rada korraks ka kaotada, kuid meeskonna tööga leidsime mõne aja pärast uuesti tähise. Vahepeal oli juba kergelt ärev tunne, kuid nagu ikka paanikata tuleb lahendus kiiresti. Kuna alustasime seekord tõusu väga varakult, siis saime tunda teelükkaja rõõmu. Lumi oli tuisanud mitu tundi ja kohati ulatus poolde säärde. Seljataha allapoole vaadates oli näha pimedas kaugel-kaugel jälitajate tulukesi. Usun, et nad olid tänulikud meie poolt pakutavale lumesaha teenusele. Kordamööda Werkoga gruppi vedades hakkas vaikselt valgeks minema, konkreetselt valgeks. Must öö vahetus lumivalge uduga, nagu oleksime olnud must-valges filmis, ainukesed värvilised tegelased olid selles filmis ussina liikuvad kuus noort mägironijat.
Traavers ei üllatanud ka seekord ja tundus ülipikk, nii pikk, et Werko ühe pausi ajal istudes ütles ka kõva häälega välja, et tema on nii väsinud, et jääb siia nüüd magama.
Oli näha, et ta oli ikka täitsa kutu ja endamisi mõtlesin, et tema täna vist kahjuks tippu ei jõua. Samal ajal analüüsisin ka kohe seda, et kes on see teine, kes jääb temaga, üksi ju kedagi ei jäta. Teised tundusid vaprad ja tundus, et kõigil jõudu ja tahtmist endiselt on, see tegi asja veel raskemaks. Putitasime Werko uuesti jalule ja ega ta ei tahtnud nii kergelt alla ka anda, liikusime edasi. Mina muudkui iga tunni järel lubadusi andes, et tund veel ja oleme sadulas ja puhkame, nii iga tunni järel. Kuna olime justkui vati sees, siis puudus igasugune visuaalne ülevaade, kui kaugel tegelikult oleme, jälgisin ainult ajagraafikut, mis kell peame olema sadulas. Hetkeks nii pooleks minutiks korraks ilma selgines, päike andis hetkeks energiboosti ja nägime vaadet. Vaade oli ilus ja samas ka väga kole- mäe otsast on alati võimsad ja ilusad vaated, kuid see, kui kaugel veel sadul paistis oli väga kole. Peale mitut lubamist, et tunni pärast jõuame hindasime visuaalselt ajakuluks veel 1,5h, et jõuda sadulasse. Nagu me teame, siis hõredas õhus on ajaarvestus väga imelik, seega see on minu mälestus ülipikast kulgemisest ja teistele see ei pruukinud üldse sellisena tunduda. Mõne aja pärast väljusime vatist ja nägime pidevalt, kaua veel minna on, ees laius inimtühi mägi. Liikusime hetkel veel Elbruse ida tipu varjus, kuid nägime, et läänetipp on mõnusa sooja päikese lummuses ja sinna me suundume!
Alo vati sees
Lõpuks läks selgeks
Tõusime sadulas täpselt päikese piirile ja see oli koht, kus tuli nautida seda, mida legendid rääkisid.
Seekord oli ilm ilus, soe päike ja minimaalne tuul. Pikali viskamise võistluse võitis ülekaalukalt Werko, ta oli välja teeninud ühe iluune. Endiselt ma kahtlesin tema edasiliikumise võimes ja seda hullem oli mõelda sellele, kes tema paariliseks jääb. Toppisime kõik endale energiat sisse, seekord oli kõigi enesetunne mäehaiguse osas tunduvalt parem. Pea vist ainult kergelt tuikas ja tasakaaluga oli kõik nagu hästi. Peale lubatud 20min, reaalselt 30min puhkepausi ajasime uinuva kaunitari üles. Vahepeal olid meile järgi jõudnud ka teised tippu ronijad ja mida aeg edasi seda tihedamaks elu mäel läks. Poole tunnine uinak oli teinud väsinud sõbraga imesi, tõusis teine ilma pikema jututa püsti ja oli aeg edasi liikuda. Ega me talle väga võimalust mahajäämiseks ei oleks andnud ka, sadula vaadet oli nüüdseks piisavalt nauditud ja tahaks ikka rohkem
ja kõrgemalt!
Sadulast edasi tuleb kohe Elbruse lääne tipu tõusu kõige teravam osa, kus on paigaldatud isegi turvaköis, mida saab vajadusel kasutada julgestuseks. See on ka ainuke koht, kus tuleb julgestuseks koti küljest lahti võtta kirka. Juhul, kui peaks komistama ja kukkuma paremale poole, siis 70 kraadise langusega jäise nõlva peal libisedes saaks sisse hea hoo, mis lõppeks valusalt mõnisada meetrit allpool suurte kivide juures. Kirka ongi selleks, et libisema sattudes saaks hoogu maha pidurdada.
Peale teravat tõusu
Vaade Elbruse ida tipule
Järsust nõlvast üles ja lootes nurga tagant juba tippu näha, pidime pettuma. Järgnes laugem osa väiksemate küngastega, liikusime vaikselt, kuid sihikindlalt, nüüdseks olime veendunud, et täna on see päev! Tarmo oli lausa nii kärsitu, et läks peaaegu joostes lõpu, teised liikusin koos. Polnud kiiret ka, olime ajakavast üle tunni ees.
Nüüd oli aega pikutada küll
Viimane tipp on orienteeruja mõistes konkreetselt tipp, lauge osa peal on välja joonistunud paarikümne meetrine tipuke, kus toimus tohutu fotosessioon. Tarmo juba üleval filmimas, meie vaikselt hanereas ronides jõudsimegi tippu, see tunne oli vägev! Loomulikult ka vaade oli selline, et oleks nagu päriselt ka maailma tipus, pilvedest palju kõrgemal. Seda hetke tuli nautida, olime ju selle nimel palju vaeva näinud. Kõige kiuste olime kohal!
Hanereas tibusammul tipuni!
360 Elbruse tipp
Tipuõlu oli külm
Tundsime ennast üle veerand tunni nagu hiina turistid, kes tahtsid kogu mäe ära pildistada. Õnneks oli tipus piisavalt külm ja tuuline, et keha maha jahtudes oli soov hakata tagasi mugavustsooni poole liikuma. Isegi tipuõluks võetud õlu ei soovinud sellel hetkel välja võtta. Suu kõrvuni, tohutu rahulolu-tänutundega võtsime suuna alla tagasi. Kadestasin natuke, kuid samas ka väga mitte paari üles jõudnud lumelauaga tüüpi, kes olid oma lauad üles vedanud ja nüüd asusid nautima pikka allasõitu. Üleval oli tulnud tagasi tuttav peavalu ja seal ei oleks olnud jäistes tingimustes lumelaua sõit suurim nauding, kuid samas ikkagi oleks saanud kõrge mäe otsast lumelauaga allasõitmise linnukese kirja. Alla minnes oli lahe mööduda üles rühkivatest ronijatest, ei kadestanud neid grammigi. Soovisime neile vaid, good luck! See allaminek oli ikka mõnus, nägu peeretamas peas, sees super tunne liuglesime kiiresti tagasi sooja Venemaa suve suunas.
Traktori mehega oli kokku lepitud, et helistame tund ette, et ta tuleks samasse kohta järgi. Sellega me ei arvestanud, et mingist piirist ülevalpool telefonid väga ei toimi. Seega langesime ja aeg ajalt proovisin kõne teha, kuid see ei õnnestunud. Olime planeeritud ajast ees, kui jõudsime kohtumispaika, seega õnneks meid aeg jalaga veel tagumikku ei tagunud.
Kohtumispaigas võtsid meid vastu vaid kohalikud mootorsaani taksistid, kes oleksid meid heameelega soovinud hea raha eest alla viia. Me aga soovisime oodata oma traktoristist sõpra, raha oli ju talle ette ära makstud. Ja ega meil polnud väga neid rublasi enam alles ka. Ootasime ja ootasime, aga ei midagi. Lasime ka saanitüüpidel kohaliku numbriga oma sõbrale helistada ja tundus, et neil isegi õnnestus ta kätte saada ja väidetavalt pidi juba ülespoole sõitma, lohutus seegi. Meil aga hakkas juba pisut kiireks minema ja otsustasime jala vastu liikuma hakata, mine sa tea neid kohalikke, polnud just kõige usaldusväärsemad tüübid. Laskusime ja laskusime ja traktorit ei kuskil. Aega läks veel ja lõpuks hakkas paistma midagi, kui see meieni jõudis, siis pani meist mööda üles suunal. Me olime päris pahased, ütleme nii. Selgus, et me polnud ainsad, keda ta alla viib, raha on vaja ju teenida. Kõmpisime veel edasi sulavee ja põlvini lörtsi sees, kuni trakats jõudis üleval ära käia ja teise seltskonna veel lisaks peale võtta. Korjas ka tee pealt meid peale, alla jõudes ütlesime talle ka paar krõbedat sõna, aga ega see teda väga ei huvitanud. Mis seal ikka, vähemalt jõudsime ilusti alla mineva suusalifti peale, siis oli juba kindel, et jõuame ka järgmisel hommikul väljuvale bussile, mis meid lennujaama transpordib.
Kondli peal olles tiim muheles ja kõikide nägudest peegeldus tohutu rahulolu, see oli vägev tunne! Pidasime ka plaani, kuidas serveerida oma saavutust all ootavatele sõpradele. Otsustasime olla salapärased kuni viimaseõhtu ühise söömiseni. Alla jõudes käidi pidevalt uurimas, et kuidas siis läks, ei olnud lihtne ennast tagasi hoida ümbernurga juttu ajades. Lõpuks õhtusöögil teisi teavitades ei kukkunud see üllatus kõige paremini välja, oli pisut näha pettunud nägusi, et me sõpradele oma saavutust kohe alla tulles ei jaganud. Saime isegi pisut sõnadega vitsa, et me esimesel võimalusel grupijuhti tippu jõudnisest ei teavitanud, pidavat olema mäe etikett. Me olime ju noored ja tormakad, kes ei teadnud mäe etiketist midagi :D Peale väikset moraali siiski õnnitleti ja tunnustati meid suure saavutuse puhul, eks pisut kindlasti ka kadestati, isegi oleks kadestanud.
Hommikul vara pakkisime kodinad kokku, istusime bussi ja jätsime oma armsaks saanud laagrikülaga ja ilusa valge mäega hüvasti. Lennujaamas jagunes seltskond emotsionaalsete kallistuste saatel laiali erinevate lendude peale. Kaks nädalat on piisav aeg, et inimestega väga heaks sõbraks saada, sellistelt trippidelt leiab endale sarnaste huvidega sõpru terveks ülejäänud eluks.
Eriti tugev side jääb kindlasti meie kuuesel tiimil, kes hoolimata kõikidele vastu tulnud raskustele ühise jõu ja nõuga tipus ära käisid. Meil oli super tiim, kellega kahtlemata läheks järgmisele mägimatkale!
Aitäh Tomoko, Tarmo, Werko, Alo, Oskar, et Teil jagus julgust teine tõus ette võtta ja saavutada läbi tule ja vee eesmärk, mille nimel me olime nii kaugele läinud!
Peale Tartu linnamaratoni olen eelnevatel aastatel jala sirgeks lasknud. See on olnud piisavalt karm pingutus, et spordi tegemise isu mõneks ajaks ära võtta. Sellel aastal aga toimus taastumine uskumatult kiiresti, kolm päeva peale maratoni olid jalad jälle jooksu kõlbulikud ja ka vaim oli täitsa valmis juba uuesti füüsiliseks tööks. Eelnevalt mitmelt sõbralt saaremaa jooksu kohta palju positiivset tagasisidet kuulnuna ja sellel aastal paari sõbra agiteerivatele üleskutsetele alludes otsustasin sügisese Kuressaare oma silmaga üle vaadata, sest see on ikkagi ju kuningas. Kolme päeva jooks koosneb kolmest järjestikusest jooksupäevast, kus kokku joostakse kolme päevaga maratoni jagu kilomeetreid- reedel 10km, laup. 16,195km ja pühap täpselt 16km. Enda jaoks nägin väljakutset just esimese päeva jooksus, kuna puhast kümmet kilomeetrit ma vist ei olegi jooksnud ja tänu heale jooksuvormile nägin võimalust joosta oma isiklik sellel distantsil. Plaanis oligi panna esimesel päeval nii palju, kui torust tuleb ja teised päevad lihtsalt läbi kulgeda, et kogeda omal nahal, mis tunne on kolm päeva järjest keskmisest aktiivsem jooks teha.
Reedel starti minnes oli peas soov joosta tempot 4:10/km, mis oleks teinud lõppajaks pisut alla 42 minuti, tundus esimeseks BP-ks hea küll. Enne starti aga andis treener Erkki karmi käsu rünnata 40 minutit, mis tähendas minu jaoks väga kiiret 4min/km tempot. Olin arvamusel, et praeguse vormi juures on see pisut üle minu võimete, samas, kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Nii ma siis stardis adreka möllates kütsin koos jooksuhulludega minema. Esimesed kilomeetrid on alati enesetunne hea ja tahaks panna, nii ma paningi esimese km 3.50ga ja pulss ei olnudki veel üllatavalt kohe lakke kihutanud. 2-4km suutsin järgida karmi treeneri strateegiat. Roomassaare poole liikudes olid vahepeal üsna vastu-tuulised lõigud, kus peitsin ennast kaaskannatajate selja taha tuulevarju. 5km oli kõige tuulisem ja kuigi veel raske ei olnud, jäi see selle jooksu kõige aeglasemaks kilomeetriks- 4.12. Sellel hetkel vaatasin kella ja tundus, et nii ma küll graafikus ei püsi, pulss ka tugevalt mugavustsoonist juba väljas.
Järgmised 2 km oli tunda kehas laktaadi kuhjumist ja jooks läks järjest raskemaks, samas ajad olid isegi veel talutavad- 4.01 ja 4.03. Kolm kilomeetrit lõpuni ei tundunud selles olukorras väga ahvatlev, pulss 180 ja tempo langustrendis. 40 minuti aja olin juba maha matnud ja ignoreerisin kella vaatamist, sest sealt ei paistnud ühtegi positiivset indikaatorit. Tuli lihtsalt kannatada ja mõtted viia piimhappe käes vaevleva keha juurest mujale.
3km enne lõppu jaksab isegi maast lahti põrgata ja isegi kannale ei taha maanduda
Kaks kilomeetrit lõpuni hakkas puhtalt lõpu paistmisest jooksuisu tagasi tulema, sest selle kannatab ikka kuidagi ära. Natuke tähelepanu mujale juhtimist ja oligi käes see viimane km, mida kannatades kaua olin oodanud, nüüd tuli panna ja paningi finišhi kaare poole nii kiiresti, kui oma vedelaid jalgu suutsin liigutada. Nii see isiklik rekord 40.05 sündis, positiivne üllatus esimesest päevast! Alguses mõtled küll, et 10km lühike jooks, aga ega ta sellepärast lihtne ei ole, sain paari viimase aasta maks pulsi kätte- 189bpm. Jooksu avg 178bpm, mis kevadel tehtud koormustesti järgi peaks olema 3 pügalat üle minu taluvuse läve. Ehk siis enamuse jooksust olin anaeroobses tsoonis, mis tähendab laktaadi kuhjumist. Igatahes Saaremaale tulek oli juba ennast õigustanud ja enam ei olnud oluline mis järgmistel päevadel saab, kuigi agitaatorist treener Erkki järjekordselt survestas ja istutas mulle kuklasse mõtte, et kolme päeva kokkuvõttes on vaja maraton joosta alla 3 tunni. Humorist.
Teine päev
Hommikul olid sääred päris kanged, eriti vasaku jala sääre hüpeka kõõlus. Oli väike mure, et palju ma talle koormust tahan anda, ei taha ju vigastust ka saada. Karm plaan nägi täna ette 16,196km jooksmist ajaga 1h10min, tempoks teeb see 4.19/km. Vaadates tagasi eelmise päeva jooksu, siis tempo iseenesest ei tundunud tappev. Otsustasin jooksu alguses minna vooluga kaasa ja nii ma kulgesin esimesed 5 kilomeetrit jällegi samas pundis umbes 4-4.10min/km tempos. Jalg sai soojaks ja lasi ilusti joosta ja täitsa mugav oli, kuni 5nda km-ni. Pulss justkui lubaks joosta, aga väsimus hakkas kuhjuma, lasin grupil minna ja otsustasin esialgset plaani järgima hakata ehk siis hoida tempot 4.19/km. Kolm km suutsin ka seda teha läbi raskuste, kui olin jõudnud alles jooksu poole peale ja oli juba väga raske enesetunne. See lõhkus minu motivatsiooni. Läbi kannatuste liikusin järgnevad km-d
9km 4.30
10km 4.37
11km 4.45
12km 4.42
Olles piisavalt piinelnud oma valusa väsinud keha sees, ei aidanud kaasa ka mööduvad minust tunduvalt kiiremad kaaskannatajad. Nende hulgas ka Marti ja Margus, soovisin neile vaid head teed ja pomisesin et küll ma kuidagi lõpuni ära kulgen. Eks pisut see motiveeris mind järelikult kiiremini liigutama, sest järgnevad km-d läbisin pisut kiiremini. Viimane kilomeeter nagu ikka vajutasin ennast tühjaks 4.12 ajaga. Õnneks oli see ränk päev läbi ja sai jalad sirgu lasta. Ajaks 1h 10min 46s. Keskmine pulss 173bpm, maks sama mis esimesel päeval 189bpm. Hilisem süvaanalüüs tuvastas, et ju oli raske päeva põhjuseks eelmise päeva hiline söömine ja puudulik karastus Kuresaare lahes peale hommikuvõimlemist. Parandasin eelmise päeva taastumise b vitamiini joogi(saaremaal ö tähega jook) tarbimisega ja varasema söömisega.
Finaal
Kuna suur pinge oli treeneri poolt peale pandud, siis esimest korda elus loobusin võistluseelsel õhtul pikale veninud peost, tuleb proovida erinevaid strateegiaid, ehk toimib. Sääred olid hommikul nii valusad eelmistest päevadest, et ma ei kujutanud ette, kas nendega on võimalik üldse joosta. Nali naljaks, kui Saaremaale tulles oli plaan ainult esimeseks päevaks, siis tänane plaan nägi ette ikka veel täiega jooksmist ajale 1h 9min. Süües kasvab isu ja kui ikka väike kuri treener käsib, siis käsk on täitmiseks. Stardipauk! ja olingi jälle koos jooksuhulludega oma valusate säärtega liikumises. Seekord olin kaval ja ei hakanud alguses kihutama, võtsin oma 4.20 tempo ja jalgade soojenedes oli see täitsa mugav kiirus. Üsna stabiilselt hoidsime oma väikse grupiga seda tempot, kilomeetrid läksid ja võistlejate rivi venis järjest pikemaks.
Avg 170bpm, max 183bpm
Peale poolt distantsi oli endiselt veel mugav joosta, allesjäänud kolmeses grupis oli üks tubli vedurimees, kelle seljal kirjas IAmsterdam, olin teda eelmistel päevadel ka näinud ja tundus kogemusega poiss olevat. Ankurdasin ennast tema tuulde ja nii me kulgesime ilma vahejuhtumiteta. Paar km enne lõppu hakkas ees paistma Marti selg, tuli vaikselt lähemale, sellised asjad motiveerivad ennast lõpuni liigutama. Vähem, kui 1km minna, olingi Martiga kõrvuti ja nii me koos sõbralikult üle lõpujoone jooksime. Sama pikk jooks, kui eile, aga hoopis teistsugune. Tundub, et ühtlase tempo taktika töötab minu puhul paremini. Keskmine kiirus parem, kui teisel päeval, kuid madalama pulsiga, keha hakkas harjuma vist sellise igapäevase jooksujamaga :)
Ajaks 1h 8min 39s.
Kogu maratoni ajaks seega vägev 2:59:26!
Finišhis koos 20-võistluse maailmameistri Marti Soosaarega
Kui eelarvamus oli, et kolme päevaga maratoni joosta tundub justkui kergem, siis ma ei ole sellega üldse nõus. Jagades maraton kolmeks, tähendab see kolme rasket jooksu. Põhjuseks tempo, lühemaid distantse paugutad mugavustsoonist väljas oleva kiirusega, mis lõhub ja kurnab keha tunduvalt rohkem. Sa pead alustama kolm korda jooksu, st mootorit käivitama/soojendama kolm korda. Raskeks teeb selle aga kolmekordne kannatamine distantsi 4/5-ku peal, kus vaatamata distantsile on alati mingil hetkel raske.
Kokkuvõtvalt oli väga tore arendav üritus ja kindlasti jooksusõpradele soovitan, hea seltskond, superilus sügisilm, mida sa veel ühelt sporti täis nädalavahetuselt oskad oodata!
Jooksumaraton, jah. Kolmas puhas maratoni jooks minu rahvasportlase "karjääri" jooksul. Olen seda distantsi läbinud küll erinevate võistluste käigus mitmeid kordi, kuid puhast maratoni distantsi olen nüüd jooksnud kolm korda samas kohas, täpselt kahe aastaste vahedega. Miks nii? Lihtsalt selliseks on mu saatus kujunenud. Kui ma mingil põhjusel kunagi otsustasin oma esimest puhast maratoni joosta, siis arvasin, et võtan ette ja jooksen ära, linnuke kirjas ja enam ei pea tegema. Tagant järgi tore nali :)
Tookord 14ndal aastal olin võtnud sihiks 3:30, see oli minu elu teine tõsisem spordiaasta, kui kogumahuks tuli rekordilised 285h liikumist aastas, millest 87h(645km) jooksu. Eelnevatel aastatel olin mänginud enamus sporditundidest jalgpalli, mis annab küll kiirust, kuid mitte piisavas mahus vastupidavust maratoni jooksmiseks. Enne esimest maratoni paar aastat vastupidavust tõstvate aladega tegelenuna tekkis ühel hetkel mõte, et prooviks.
Paari sõnaga kirjeldan oma kolme väga erinevat sooritust.
2014 aeg 3:33:14
Ikkagi elu esimene, stardis oli ootusärevus suur. Hoidsin 3:30 tempomeistri ligidale esimestel kilomeetritel, kuid mingil põhjusel libisesin varsti pundil vaikselt eest ära, eks alguse adrekas möllas. Kitsastes kohtades tundus pundiga jooks liiga trügimisena. Leidsin peagi ennast ühe uue sõbraga samas tempos, nii me kulgesime kahekesi jutustades vaikselt, 25ndaks kilomeetriks oli grupiga pea 5 minutiline edu. Saabus lõivu maksmise aeg, jalad hakkasid andma märku, et on juba pisut joostud. 30ndal oli vaja juba ennast kergelt sundida ja mõte, et lõpuni on veel minna ei teinud asja kergemaks. Tempo langes 33ndaks ikka päris märgatavalt, kui vajusin läbi 5min/km, mis tähendas, et grupp läheneb. Käes oli kannatuste aeg ja tuli tegeleda enda tõsise piitsutamisega. Iga järgneva kilomeetriga suurenes soov endale lubada jooksu vahele paar kõnnisammu, teised ju tegid!
Mälu järgi ma alla ei andnud, aga vahest mälu kustutab ka mõned ebameeldivad asjad, mida ei soovi mäletada :)
Igatahes tõsiasi oli see, et 36ndal km-l möödus minust 3:30 grupp nagu postist, hambad ristis proovisin küll sabast kinni saada, aga "vanamuti" sammul liikudes tuli loobumine kiiresti. Sain selgeks, et eesmärk jääb täitmata, kohe tuli joogi/söögipunkt, kus lasin jala sirgeks, jäin seisma, sõin mitu banaani ja jõin, mida siin ikka enam teha, see rong oli läinud... Mis kõige hullem, sellel raskel hetkel tuli ka teadmine, et ma pean järgmisel aastal siia uuesti kannatama tulema, valus. Peale söömist proovisin kuidagi lõpuni ära loivata, oi kui kange jooks see oli ja siis muidugi lõpus see Toomemäe lõpu koll- magus! Lõpuspurt on mul alati motiveerivalt kiire, tahaks ju kiiresti istuma.
Aga peale jooksu olin puruks, mis puruks, vaevu suutsin liikuda, krambid jne. Ausalt ei kujutanud ette, et maratoni jooks võib olla nii raske, noh kui võtta kohe korralik eesmärk. Olin üsna veendunud, et enam seda ei tee. Peale väikest suppi asjad kokku ja kiiresti Tallinnasse pulma, vot see oli kino. Minust väga tantsumeest ei olnud ja keldri korrusele WC-sse minek oli huumor omaette.
Mis kilomeetrist hakkas maraton?
2016 aeg 3:33:19
Kopeerin siia osaliselt varasemalt kirjutatud jutu, mida pisut täiendan. "Läksin korduvale katsele alistama 3:30, mida olin proovinud ka 2 aastat tagasi, kui lõpetasin ajaga 3:33:14. Seekord oli kindlasti üldmahus suurem aasta seljataga, kuid jooksus oli vähem(-15%) kilomeetreid läbitud, kui 2014. Jooks oli enesetunde järgi ok kuni 33nda km-ni, siis tuli tugevalt ennast sundida grupis püsima. HR graafikut jälgides hakkas tegelikult pulss juba 25km peal vaikselt sama tempo juures üles kruttima. 10km-ga suutsin pulsi viia 165bps pealt 180bps peale, mis minu puhul on tsoon, kus ma kaua vastu ei pea. Minna oli veel 7km, otsustasin grupil minna lasta, sain aru, et täna ei ole järjekordselt 3:30 päev, midagi ei olnud teha see rong oli jälle läinud. Tiksusin "vanamuti" tempos lõpuni ära, sain ajaks 3:33:19. Nii naljakas, kui see ka pole kaotasin eelmisele ajale maratoni distantsil 5 sekundit. Sain selgeks, et maratoni läbimiseks peab tegema ikkagi mõned pikad jooksuotsad enne, vana rasv saab 25km peal otsa. Jooksen 3:30 siis mõni teine kord :)"
Oma teise maratoni plaan oli hoida tempomestri tuulde, seekord kulgesingi kuni 36nda kilomeetrini grupiga. 33ndal kilomeetril veel imestasin, et eelmine kord surin seal, et seekord on täitsa hea tunne veel. See oli vaikus enne tormi. Tabelist on näha, et surm tuli hiljem, aga ega ta tulemata ei jäänud. Kahe viimase aasta mahutrennist oli kasu järelikult. Kuigi taktika oli teine, olin ma puruks ka seekord. Õnneks ei pidanud pulma minema :)
Mis kilomeetrist hakkas seekord maraton?
2018 aeg 3:24:13
Nüüd juba üsna enesekindla maratoonarina(nali) olin järjekordselt stardis. Erkki vana pätt oli aasta tagasi mu parima aja üle jooksnud kahe minutiga ja ega mul väga valikuid ei olnud, pidin enesekindlalt peale minema. Sellel aastal väga trenni polegi teinud, ainult üks-kaks võistlust nädalas. Tulemused näitavad, et võistllused on parimad trennid, enamustel suutsin teha BP(personal best). Ja just see minu enesekindluse allikas oligi. Allolevas tabelis on tumeroheline orienteerumine, kuhu alla lähevad ka seiklusspordi võistlused, kus suuremas osas liigutakse mingi liikumisvahendiga, seega jooksu võis olla all suurusjärk 500km enne maratoni.
Jooks/seiklussport maht km
Vana hea spordisõbra Ivo Stolfotiga hakkasime peale stardipauku kulgema tempos 4:50/km. Kilomeetrid vaikselt läksid, 3:30 õhupallid jäid selja taha, mõni km tuli isegi 4:30 lähedale. Varsti leidsime ka Margus Maidla rajalt ja liikusime koos edasi. Lisaks olid haakinud punti veel mõned uued sõbrad, mis oli hea, kuna osad lõigud olid päris tugeva vastutuulega ja saime tiimitööga kordamööda tuult teha. Tundus hirmuäratav joosta sellise tempoga, oli kahtlus, kaua kestan. Emajõe kaldale tagasi jõudes 30ndal kilomeetril oli juba punt pisut lagunenud, kahjuks Ivo oli seekord pundist välja kukkunud, kuid kannatajaid veel jagus, nii 6 meest oli alles. Jalas oli jooksu tunda, aga üldfüüsiline oli täitsa ok minul veel. Kaarsilla juurde jõudes jõudsin just Margusele öelda, et see trepp on olnud alati kuradima raske ja seekord tundub jalg olema veel päris heas seisus. Peale seda ma enam Margust ei näinud, olime jäänud pundist alles ühe uue sõbraga kahekesi. Ees ootas vana hea killer- 36s kilomeeter. Viimases minu jaoks tavaliselt banaani söömise punktis tegin paar kõnni sammu, rabasin soola ja vett ja panin edasi. Sõber kõnnisamme ei teinud ja oli nüüd minust paarkümmend meetrit eespool. Jalad olid nüüdseks otsustanud, et väga kaua enam ei viitsi. Raske oli, aga kella vaadates teadsin, et täna on see päev, kui ma jooksen kaua oodatud tulemuse ära, kasvõi käte peal. 3:30 pundiga oli selleks ajaks vahe sees nii 6-7min, olin kindel, et täna nad mind nahka ei pista. Lauluväljaku tõusu peal jooksis kõrvale värske Alo, kellega käisin aasta tagasi Elbruse tipus. Küsis, et kas juba väsind? Poetasin moka otsast, et hetkel ei ole väga lobisemise meeleolu, et lõpus räägime. Kui ma ütlesin, et mul 38s km käsil, siis ta mõistis ja lidus oma poolikut maratoni kiiremas tempos edasi. Sees oli super hea tunne, palju ei olnud enam jäänud ja kohe-kohe on sündimas minu kaua oodanud eesmärgi täitmine, mitte sekunditega vaid minutitega. Toomemäe tõus vaja veel ära kannatada, lõdvestuseks allajooks ja täiega lõpuspurt, tehtud! Rekordi parandus 9 minutit!!!
Lõpus kannatas veel näpudki püsti ajada!
Mida kõike ühe alkovaba õlu nimel tehakse
Ei olnud soovi isegi istuda, enesetunne oli hea! Margus jõudis ka kohale, sai õlu ja juttu jätkus kauemaks!
Mõne aasta pärast enam ei jõuagi maraton alata!
Elu kergeim ja kiireim maraton kasvatas isu veelkord tulevikus rajale minna. Äkki järgmisel aastal mõni välismaa jooks?
Vaatamata sellele, et seiklusest on üle poole aasta möödas, on mälestused endiselt eredalt meeles, allolev postitus valminud osaliselt rongis, all baaslaagris, mäel 4200m kõrgusel telgis, ka lennukis, kuid suurem osa on kirja pandud järelmeenutusena mugavustsoonis merepinnal.
Olen proovinud igal aastal plaanid sättida nii, et igav ei hakkaks ja oleks motivatsiooni aasta alguses püstitatud eesmärkide nimel ennast pidevalt tegevuses hoida. 2017 aasta alguses komistasin suure venna FB relkaami otsa, kus härra Karu kuulutas oma järjekordset Elbrusele minekut. Tegelikult tean küll, et see ei olnud komistamine, vaid kindlasti osavalt suunatud reklaamitrikk, kuid las ta oli, huvi oli minus tekitatud, ju siis oli õige aeg käes. Tegu ei olnud mitte tavalise Elbruse tripiga, vaid lubati sobivate tingimuste korral mõlema tipu võtmist. Mida iganes see tähendas, sellel hetkel ma veel ei tajunud mägede võtmise ilusi ja valusi. Kui pakutakse võimalust osaleda milleski, mis pole päris tavaline ettevõtmine, vaid pisut teistsugusem ja raskem, siis see kes mind tunneb, teab, et ma olen alati sellistes ettevõtmistes käsi.
Aastaid on mind lumelaua reisidel käies ilusad ja võimsad mäetipud ahvatlenud ja sisimas on kogu aeg olnud soov lähedal asuvatele tippudele ronida. Lauaga olen palju roninud kommertsradadelt eemale, kus puutumatu ja nn rikkumata mägi. Seal tekib mäega hoopis teine "touch", oled ainult sina ja mägi, see on tunne, mida mulle meeldib kogeda.
Teine oluline faktor olid härra Karu pildid, mida ta aeg ajalt oma tipu ekspeditsioonidelt postitab. Iga kord neid nähes olen mõelnud, et huvitav, mis tunne seal olla on, kui hõre see õhk seal on ja kas ikka on nii raske nagu räägitakse? Ja mis asi see mäehaigus on? Kas ja millal see minul tekib ja kuidas see väljendub?
Seni minu kõrgeimaks kõrguseks on jäänud 3600m üle merepinna asuv El Teide Tenerifel, tõsi sinna tõusin ma kiiresti auto ja tõstukiga ja seal ei olnud mul mitte midagi tunda, veetsin seal ju ainult tunnikese. Huvitav, kui kõrgel tuleb minu piir?
Palju küsimusi, millele ei saa minu eest keegi teine vastata, tunned ennast nagu väike laps, kes peab ikka ja jälle ise kõik järgi proovima, et saada ENDA isiklik kogemus.
Tegelikult oli üks põhjus veel, miks just Elbrus. Selle üle on palju vaieldud, kas ta ikka on Euroopa kõrgeim tipp, sest asub ju Venemaal, Euroopa ja Aasia mõttelisel piiril ja mõne arvates see pole enam Euroopa. Minu arvates on ta Euroopa katus ja minna Euroopa katusele ja Venemaale korraga tundus nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Rongiga läbi Venemaa oli lisaks nagu kirss tordil, see on seiklus, mida olen tahtnud teha aastaid! Seega põhjusi oli piisavalt, peas oli mineku otsus tehtud, kuid meeskonna mängijana oli mul veel üks väga oluline komponent puudu- hea reisikaaslane, kes oleks valmis minuga 2 nädalat telki jagama. Tarmoga oleme käinud läbi tule ja vee ja ega tal peale kaasa kutsumist väga kaua otsuse tegemiseks aega ei läinudki, super!
Sellel hetkel me veel ei teadnud, millega ennast sidusime, ekstreemsetel matkadel ja mägedes olime käinud korduvalt, kuid kumbki polnud PÄRIS mäel käinud, ärevus oli suur. Sellest hoolimata olime enesekindlad, sest teadsime, et kui väga midagi soovime, siis meeskonnana selle ka saame!
Peale nimede registreerimist hakkasid korraldajad väikeste vahedega "wannabe" mägironijatele asjakohast infot saatma. Teemad millel ennast harima peaksime, millist varustust peaksime hankima, kuidas füüsiliselt ette valmistuda, dokumendimajandus jne. Järgneva poole aasta jooksul oli palju ettevalmistavat tegevust.
Peatun siinkohal täpsemalt vaid varustuse teemal, kuna see oli minu jaoks kõige uuem ja huvitavam/harivam. Mägironimise mõistes tavainimesena mõtlesin, et mis mul ikka lisaks vaja läheb, mägedes ja matkadel käidud küll, enamus varustust peaks olemas olema. Üsna kiiresti sain aru, et päris nii lihtne see pole. Palju aitasid sõpradest mägimatkajad ja loomulikult Matkaspordi meeldiv personal, kust ma leidsin enamuse oma puuduolevast varustusest.
Peale vajaliku varustuse nimekirja nägemist sai selgeks, et mäele minekuks kõlbab olemasolevast väga vähene. Merepinnal elades ei oska ette kujutada, millisteks tingimusteks peab mäele minnes valmis olema. Oluline on arvestada, et sa ei lähe sinna järelkäruga autoga, kui kaalul ja mahul pole tähtsust. Mäele minnes peab valmis olema kõige hullemaks, kui sa üldse oskad ette kujutada. See tähendab, et sul peab kaasas olema palju asju, mis peavad kotti ära mahtuma ja mida sa jaksad ka ise seljas kaasas kanda. Jättes välja kirka ja kassid, mida plaanisin rentida, oli esimene kõige tähtsam varustuse komponent- mägisaapad. Saapaid käisin proovimas 4 kuud erinevates poodides enne, kui sobivad leidsin. Jõudsin neid isegi enne mäele minekut Elamusmaratonil 25km sisse kanda(teise poole läbisin jalgade tervise huvides tossudes). Järgmised komponendid olid kerged CoreTex püksid ja jope, mis kaitseks tuule ja vihma eest, külma kaitseks kapuutsiga sulekas. Proovisin vist sellel hetkel kõik Eesti turul olevad mudelid ära. Sulekindad tundusid esialgu ülearused, igaks juhuks siiski õnneks soetasin, hiljem kõrgustes olid kasutuses igapäevaselt. Mitu paari merino villast sokke, üks paar termosokke, näo mask, soe pesu, pea lamp jne jne. Üks väga oluline komponent, millest ma alguses samuti aru ei saanud oli 4 kategooria päikese prillid. Ma ei teadnud enne, et prillidel on kategooriad. Nüüd tean. Mäel on tänu lumele ja hõredale õhule valgus nii ere, et tavaline päikeseprill ei kaitse silmi piisavalt ja võib tekkida lumepimedus, sellest täpsemalt hiljem. Dilemma oli mul ka selles, kas olemas olev 60L matkakott on piisav, soovitatav oli 120L. Üldiselt on mäel reegliks, et kogu varustus peab mahtuma kotti, kuid Elbrusele lubati minna ka väiksema kotiga, kus osa varustusest võis rippuda kotist väljas, seal on laagrid tihedamalt ja saab osa varustust jätta vajadusel alumisse laagrisse. Muidu sellist lahendust mägironimises ei praktiseerita, sest on oht, et kotist väljas asuvad asjad hakkavad pudenema ja keegi ei taha neid mäel olles püüdma hakata, eriti veel, kui tugev tuul need kaugele ära viib. Magamise varustusest- soetasin nelja aastaaja lumepõlledega Ferrino Manaslu 2 telgi, üleliia palju ruumi ei olnud, kuid tulime seal kaks nädalat kitsastes tingimustes elades ilusti toime. Talvine magamiskott ja täispuhutav madrats oli mul juba õnneks olemas. Eelarveliselt ma ei olnud arvestanud, et varustuse peale kulub teine samapalju, kui reis ise maksab, õnneks aitas minu eelarve auku täita Eesti üks armastatuim kiisu Nurr :)
Peale 5 kuist uurimustööd suutsin vajaliku varustuse 2 nädalat enne väljasõitu komplekteerida. Seda, kas see(+ mäesöök ja toiduvarustus) kotti ka ära mahuvad ei julgenud ennem viimast õhtut proovida.
Õnneks suutsin jõuga kõik peale magamiskoti, telgi ja kirka kotti ära suruda, sh ka suured saapad!
Laupäevasel päeval veel viimane varustuse nimekirja kontroll ja kella 15st asusin koduväravast omaste joovastavate suudluste ja kallistuste saatel teele!
Ees ootas 48h rongisõit Valingu - Saue(Tarmo tuli peale) - Tallinn - St Peterburg - Moskva - Mineralnõje Vodõ. Mis võib olla veel vägevam, kui kodu ukse eest rongiga otse Elbruse jalamile!? :)
Balti jaama turul varustasime ennast erineva värske kraamiga- herned, kurgid, maasikad, persikud(jah!) jne, ei teadnud ju mida rongi restoranis pakutakse, seega las olla pigem rohkem, küll ära kulub.
Moskva rongile astudes oli väikeseks uudiseks, et rongi kupeedes on mehed-naised segamini. Sattusidki meie neljasesse kupeesse kaks vene naisterahvast, saime oma esimese vene keele praktika kohe rongis. Meil oli kaasas väike eesti-vene sõnaraamat, mis leidis korralikult kasutust!
Näksides kaasa võetud värsket kraami olime jõudnud Eesti-Vene piirile, lihtne passide kontroll ja edasi. Tundus, kuidagi väga lihtne riiki sisenemine ja oligi, ei mingit kottide või muude dokumentide ette näitamist. Esimene positiivne kogemus oli juba olemas. Edasi kulgedes nägime aknast järjest rohkem karu putke meresi, venemaal keegi nendega tegeleda ei viitsi ja nii nad vohavad sadade kilomeetrite kaupa raudtee ääres kogu ülejäänud rongireisi jooksul. Kibelesime kurikuulsat restorani vagunit vaatama, meeles olid sõprade poolt kuuldud jutud, kuidas seal tohutu melu käib. Restorani jõudes oli seal suhteliselt vaikne, mõni inimene peale meie ka.
Degusteerisime mõned vene õlud ja sõime õhtusöögi. Pikalt ei olnud, hakkasime peatselt Peterburi jõudma. Kuna seal oli 1,5h peatus, siis otsustasime korra ka linnapeale minna. Üks meie kupeekaaslastest väljus seal rongist ja oli nõus meile õige suuna linnapeal kätte näitama, et peamise lähedalasuva vaatamisväärsuse(äritänav) ära näeksime. Esimesed muljed venemaast olid ägedad, kuigi Peterburg oli täitsa läänelik, oli seal ikkagi tunda nn "vene" aurat, tänaval kõik sildid kirillitsas ja ringi sõitis omajagu tuunitud Ladasi. Ostsime suveniiriks kohaliku linna mängukardid ja suundusime tagasi rongi. Edasi jätkus sõit läbi pimeda öise Venemaa Moskvani, kuhu jõudsime hommikul kell 9.
Olime esialgu natuke segaduses, kas ajavahe eestiga on olemas või mitte. Minu Garmini GPS kell näitaski terve ülejäänud reisi tund aega valet kella, kuna arvas, et Venemaa on Eestist tund aega ees.
Moskvas oli väike plaan teha kiire ekskursioon ka linna peal, meil oli aega 4h. Tahtsime suured matkakotid jätta rongijaama hoiulaekasse, kuid kuuldes hinda(30eur) otsustasime hängida vaksali ümbruses. Seal kohvikuid jagus, hommikusöök läks alla vanakooli Ziguli õluga.
Aeg lendas ja varsti suundusimegi järgmisele rongile. Vagunisse trügides tegime nalja kahe sülelapsega ema üle, et täna kindlasti lotoga veab ja saame nad enda kõrval-kupeesse. 5min hiljem võitsime hoopis Jackpoti, nad olid meie kupees! Kupeed ei ole väga suured, siiski saime ennast kuidagi ära mahutatud- meie oma suurte seljakottidega ja 2 ema oma sülelaste ja sinna juurde kuuluva varustusega. Seekord ei hakanud vene keelt praktsiseerima ja suundusime varakult restorani. Biivot kulus rohkem, kui eelmises rongis ja juttu jätkus kauemaks. Tagasi kupeesse hiilisime ööpimeduses, kui alumine korrus juba magas.
Rongidest veel niipalju, et need on mugavad, puhtad ja kaasaegsed, igas vagunis on oma vagunisaatja, kellel on ka väike "kohvik", kust saad sooja jooki ja küpsist osta, inimesed on väga vaiksed ja viisakad. Venemaa järjest üllatas, see polnud üldse selline nagu meile Eestis üritatakse kuvada.
Järgmise päeva 17ks Mineralnõi Vodasse jõudes olime kokku leppinud juba seal oleva kolme eestlasega, et nad tulevad meile rongile vastu. Nad olid sinna jõudnud eelmisel õhtul ja tundsid end juba nagu kodus, kohtudes oli neil meile kohalikust elust juba palju-palju rääkida.
Koos liikusime edasi lennujaama, kuhu pidi jõudma paari tunni pärast kogu ülejäänud "mägironijate" seltskond. Väikeses kohalikus lennujaamas oodates saime turisti hindadega mekkida venepärast gurmeed, polnud viga.
Hetke pärast oligi eemal näha kampa seljakottidega matkaselle, liikusime ligi ja tutvusime uute sõpradega. Mahutasime ennast kahte bussi ja suundusime 180km eemal asuvasse Terskoli külasse. Kuna sõit pidi kestma 4h, siis külastasime enne ka suurt kaubanduskeskust, et teel suu kuivama ei hakkaks. Esimene osa teest läks kiiresti, kuid mida lähemale mäele jõudma hakkasime, seda aeglasemaks läks kiirus. Bussis jagati oma eelnevaid mägede ja matkade kogemusi. Selgus, et me Tarmoga polegi ainsad algajad, enamus olid esmakordselt sellistel kõrgustel.
Meie tulevane uus kodu- Terskoli küla asus Elbruse jalamil, 2100m kõrgusel merepinnast, sinna oli meil plaanitud baaslaager. Nagu lubatud, nelja tunni pärast kottpimedas olimegi oma uues kodus. Lambid pähe ja läks kiireks telklaagri püstitamiseks.
Mugavamad ja kiiremad inimesed majutasid ennast kõrval olevasse nõukaaegsesse hotelli. Meil Tarmoga oli kokkulepe, et katsetame kuidas telgis on 2 nädalat järjest elada ja hotelli välistasime. Telgid püsti, läksime küla peale jalutama, ehk leiab mõne avatud kohviku veel, ikkagi esmaspäeva õhtu. Pimedus ja vaikus oli ainuke, mida nägime, siiski lõpuks leidsime ühe kohe suletava baari, saime mõned bivod kaasa osta vähemalt. Tiksusime veel natuke ja kahe nädalane telgielu võis alata! Telklaager oli kohe mägijõe kõrval, mis tegi korralikult kohisedes müra(nagu ülemisest videost taustal kuulda) ja oli esimestel päevadel päris harjumatu, kuid inimene harjub lõpuks kõigega.
Uinutav liustikuvesi
Esimene aklimatsioonimatk
Hommikul telgist väljudes vaatasid otsa vägevad mäemassiivid oma lumiste tippudega, see tunne on tänaseni hästi meeles. Elbruse kumbki tipp Terskoli ei paista, seega õhus oli ikka veel salapära, mis näoga meile lähipäevil suureks sõbraks saav mäemürakas on? Peale hommikusööki oli kohe plaanis esimene suvine aklimatsiooni matk kõrval asuvale observatooriumi mäele. Mõnus suvises kliimas 5h tiksumine. Uued matkasaapad jalga, kepid kätte, harjumiseks natuke raskust ka seljakotti ja hakkasime kogu pundiga baaslaagrist rahulikult kulgema. Enne veel magazinist läbi, et ikka head paremat kohalikku kraami ka kaasa haarata. Külast mäe peale keerates peatas meid isehakanud(paistis sedamoodi) rahvuspargivalvur, eesmärgiks loomulikult turistidelt raha kasseerimine. Täpset summat ei mäleta, aga see võis olla suurusjärgus 10eur. Siksakitades mööda mägiteed edasi liikudes hakkasid tekkima erineva tempoga väiksemad grupid, esialgu metsavahel hiljem metsapiirist kõrgemal. Saime tutvuda mitme uue matkasõbraga. See oligi nagu tutvumise jalutuskäik, mida saatsid perimeetris miljonivaated. Pooleteise tunni pärast tegime esimese pikniku, kamba peale saime gigades pildimaterjali.
Tunnike veel ja jõudsime ilusa mägikoseni, väljanägemise järgi hüüdmine saanud "patsike", vähemalt eestlaste jaoks. Ilm oli mõnusalt soe ja higi lahmas, siis oli õige aeg ennast värskendada jaheda liustikuveega ja täita vahepeal tühjaks saanud pudelid.
"Patsike"
Nostalgia
Enne patsikese kose juurde jõudmist nägime päris kummalist olukorda- kas pere või siis isa lastega oli tulnud teisipäeva mäele veetma. Veider oli aga see, et isa nägi välja nagu üks õige mägedepoeg, vanad head vene kirsad jalas ja igaks juhuks vintrelv käe otsas rippumas. Kõrval jalutas väike poiss ja selle mäe kõige silmapaistvam tütarlaps sädeleva minikliediga ja põhimõtteliselt kontsakingadega, nagu oleks justkui otse peolt tulnud. Kaasas ei ühtki pagasit, kus võiks midagi söögi või joogipoolist olla. Kahjuks ei julgenud pilti teha, kui me neist möödusime, aga siiani on lahtine, mis värk nendega oli. Võimalik, et isal oli lihtsalt püss igaksjuhuks kaasas, juhuks, kui keegi tahab ta tütart ära lohistada. Patsikese juurest lahkudes ei läinud enam kaua, kui avanes esmakordselt vaade kahele ilusale valgele tipule, see oli koht, kus lihtsalt pidi ühe klõpsu tegema.
Tissid
Kuigi lõuna poolt vaadates tundub parempoolne, ehk ida tipp kõrgem, on ta tegelikult lääne tipust 20m madalam. Nii mõnigi algaja mägironija on Elbrusel ära käinud ja alles hiljem alla jõudes teada saanud, et ta käis madalamas tipus, karm nali, aga tõsi. Järgneva tunni jooksul saime järjepidevalt imetleda kahte võimast ja ilusat kuplit. Peas oli mõtteainet küll, mäemassiivil olles sa tajud, kui väike ja nõrk sa oled, tekib aukartus ja respect endast suurema ja vägevama vastu. Sellises kohas saad väga hästi aru, miks mägironijad ei lähe kunagi ühtegi tippu vallutama, nad teavad, et üleoleva suhtumisega võidab alati suurem ja tugevam. Me küll võisime ette kujutada, kuidas me seal üleval lumisel nõlval kulgeme, aga tagantjärgi mõeldes ei olnud meil õrna aimugi tegelikkusest :)
Kui ma talviti olen käinud mägedes, siis ilusa ilmaga on seal alati olnud tohutu vaikus, nii vaikne, kui vaiksena sa üldse vaikust ette võid kujutada. Elbrusel olles aga oli teistmoodi, vaikust polnud üldse, see mägi elas. Kui üks liustiku kohisev jõgi hakkas kaduma künka taha, siis teiselt poolt hakkas kostuma juba uus. Külmumispiirist ülevalpool olles võiks vaikus ehk isegi võimalik olla, kuid hiljem meie ülevaloleku ajal oli kuulda vaid valju tuule ulgumist.
Ei läinud enam kaua, kui olime jõudnud 1km vertikaalis oma baaslaagrist kosmose poole 3000m kõrgusele.
Aklimati mõttes istusime pea tunnikese veel üleval, kõlgutasime jalgu kuristiku äärel ja lasime kehal harjuda hõredama õhuga. Alla minekul valisime Tarmoga üles tulekust erineva tee, tahtsime saabast testida pisut äkilisemates tingimustes. Siksaki asemel võtsime suuna mäest alla nii otse, kui võimalik. Sellel teel sattusime mitmesse põnevasse kohta, mis tavarajal liikujatele nägemata jäid. Alla jõudes olid jalatallad pidurdamisest järsakutel täitsa hellad, saapad üllatasid oma hea pidamisega, tundus, et nad tegid isegi minu seiklusspordi Salemon Speedcross3 tossudele ära.
Elbruse kohin
Leia postkaardilt Tarmo
Nagu ikka peale 5 ja poole tunnist matka on mõnus jalad külma mägijõkke pista ja lasta 5642 nimelisel õlul likvideerida päeva jooksul tekkinud b-vitamiini defitsiiti. Õhtuti oli vaba aega piisavalt, peale riidepesu telklaagri kõrval asuvas vannitoas(pildil), sai tegeleda endale meelepäraste tegevustega, mängitud kaarte, käidud ühiselt söömas, loetud raamatut jne.
Vannituba
Ideaalne tipumüts naturaalsest villast
Teine aklimatsioonimatk Tšerekist
Järgmisel hommikul läksime tegema uut aklimatti teisel pool orgu, Gruusia piiri äärde. Saime esimese sõidu venestiilis suusaliftiga. Alt kahese istmega tõstukiga ja ümberistumisega ühese peale, kumbki ei paistnud välja just kõige uuemad, tõusime kiiresti 3100m peale.
Sealt oli esialgse plaani järgi mõte tõusta jalgsi veel edasi 3500m peale, kuid hiljutised intsidendid Abhaasias olid nihutanud piiritsooni laiemaks ja püssimehed suunasid meid üsna varakult tagasi. Sellest hoolimata veetsime päeva lõbusalt hõredas õhus, kus praktiseerisime kassidega jalutamist lumel ja jääl ning järsakul libisema sattudes kirka kasutamist. Mõnus chill päev oli, veetsime üleval umbes 3h, pikniku ajal tegime ka tutvustus ringi, kus saime kogu kambaga tuttavaks- 2 grupijuhti, paar kogenumat abilist ja 20 wannabe mägironijat. Õhtul külastasime ka sauna, kus kerist ei aetud kuumaks mitte puiduga vaid hoopis gaasiga. Tahtsid kuuma juurde, keerasid kraani rohkem lahti!
Tarmole see meeldis
Nurr ja Juseppe tutvusid kassidega
Eurostandardi tooltõstuk
Number 7ga mägi, Venemaa ja Gruusia piir
Vasakul grupijuht Golja(Kalle) ja paremal Karu(Kunnar) räägivad algajatele mägipikniku põhikomponentidest(Golja käes)
Andrusel täna õhtul potikas ei vea, ehk veab milleski muus?
Kraaniga reguleeritav gaasikeris
Kolmas aklimatsioonimatk juba pisut kõrgemale
Ega aega ole raisata, keha on juba madalamatel kõrgustel olnud küll, lähme vaatame kõrgemale. Hommikul taksobussid ees ja kõiksemees koos kogu varustusega peale. Sõidutati 2-300m baaslaagrist kõrgemale asuvasse Azai külla, kus lõppebki autotee ja kõrgemale edasi saab suusaliftiga. Seal asub ka Elbruse suusakuurort, talvel on Azai suusanõlvade lõpppeatus. Suusanõlvad on kõrgusevahemikus 2350-4050m, kõrguste vahe muljetavaldav 1700m. Esimesed kaks tõstukit on gondlid, üleval ühene stagna aegne kriuksuv tool ja lõpuks veel paar ankrut. Just see üleval asuv ühene kiire vanakooli tooltõstuk oli see, mida paljud eelneval ööl unes olid näinud. Nimelt juttude järgi pidavat olema suur väljakutse 30kg-se matkakotiga kihutavale toolile istuma saada, ka youtubes oli nii mõnigi meist eeltööna sellest katsumusest koomilisi videosi vaadanud. Tüdrukud olid lotopiletiga võitnud võimaluse, kus soovi korral asetati varustus eraldi toolile. Poiste silmis oli näha aga teataval määral keskendumist, et mitte sattuda halba olukorda, kus lendstart võiks ebaõnnestuda. Isegi olin nagu võistluse stardis, kus peale stardipauku oli vaja paari kiire sammuga liikuvale toolile hüpata. Et mahtuda istuma oli vaja kott võtta sülle. Kui pealeminek õnnestus, siis oli ju vaja selle suure kandamiga üleval ka maha saada. Seal mu matkasaapad takerdusid logiseva tooli all ja korraks oli tunne, et nüüd on minek uuesti alla, jalgupidi rippudes. Õnneks järgmisel murdosa sekundil siiski leidsin ennast endiselt püsti ja eemaldusin kiiresti sellest ohtlikust masinast. Olime jõudnud 3800m peale, mis oli suurem osa matkajate jaoks isiklik uus rekord. Ilm oli super, pea sama soe, kui all oma 20+ kraadiga. Vahe oli selles, et lumi oli maas, see oli küll väga süldi moodi, kuid valgust peegeldas sellegi poolest väga hästi. Pähe kästi panna prillid, endast targemaid tuleb kuulata.
Esialgu oli matkajuhtide suur soov majutuda meid botškades (tsisterni sisse ehitatud 6 inimese elamu), kuid kahjuks olid need kõik juba hõivatud ja pidime leppima kõrval oleva majutusasutusega, kus häid lambaid mahtus ühte väiksesse naridega tuppa 6-10.
Botškad
Karul oli midagi, mis tüdrukuid ligi meelitas
Õnnelikud ja roosad alpinistid
Samas majas asus selle piirkonna kõrgeim kohvik, kus oli ka köök, mida me saime söögi tegemiseks kasutada. Pealelõunal tegime aja tapmiseks väikse jalutuskäigu ümbruskonnas, liikusime paarsada meetrit ülespoole. Esmakordselt grupijuhi eestvedamisel saime aimu mägironimise tempost. Meile Tarmoga tundus see tigude võidujooksuna, kus tibu sammul hanereas siksakitades tõusu võtsime, see liikumise kiirus tundus esialgu täitsa koomiline. No ok oli tunda küll hõredat õhku, aga hirmus harjumatu oli see esialgu. Peale paari tunnist jalutuskäiku premeerisime ennast kohalikus kohvikus mõne kohaliku joogiga, õhtu möödus kaardipõrgus. Valgusega on seal üleval kehvasti, õues on kottpime, majas õnneks oli täitsa elekter olemas. Kui päeval valges on võimalus külastada miljonivaatega peldikut, siis pimedas ilma lambita on see eluohtlik tegevus, võid lõpetada kümned või sajad meetrid merele lähemal, hommikuste pruunide karupoegade maandumispaigas.
Karutapu tuba
Kohvik-köök
Öö möödus esmakordselt sellisel kõrgusel üsna ebameeldivalt katkendliku unega, lisaks loomulikule hõredale õhule oli väikses toas liiga mitu selle vähesegi hapniku tarbijat ja reostajat, küll oli palav ja siis jälle külm.
Enne ja...
...15min pärast
Edasi kõrgemale!
Järgmisel päeval tõusime peale maitsvat hommikusööki(tatra pudru), varustus seljas 400m esimesest päevast kõrgemale ehk 4200m peale. Umbes pooled küll viilisid füüsilisest tööst ja palkasid enda üles vedamiseks mäetraktori, kuid endale tundus mõistlikum tõusu võtta rahulikumas tempos, keha harjub ehk paremini ja väike trenn kulub ka vahepeal keset seda suurt vedelemist marjaks ära. Suurele osale grupist oli see järjekordne kõrguse rekord.
Ideaalne telkimisala või mis? :)
Päästjate kaljude "küla" lörtsisajus
Kui ilm halveneb, siis tuleb mängu CoreTex
Veevõtu koht
Järgneb logi, mis kirjutatud mäel olles-
Eile 3800m peal olles külastasid paljusi matkaselle kerged kõrgmäestiku nähud- peavalu, uimasus jne, kuid kellelgi ei ilmnenud suuremaid tervisehädasi. Täna 4200m peale jõudes olid mõnel matkasellil esimesel suuremad ilmingud, mis sundisid tagasi madalamale laskuma. Ilm on olnud siiani super, nüüd telklaagrisse jõudes keeras esimest korda hullemaks, hakkas lund tuiskama. Telgid paigutasime üsna kivisele pinnasele päästjate kaljudele, kutsutakse neid sellepärast nii, et see on kõige kõrgem koht Elbrusel, kus on abistajad olemas, kui peaks midagi halvasti minema. Kõrgemalt peab juba ise abi saamiseks siiani laskuma.
Enesetunne on suures plaanis hea olnud, 3800 peal ööbides hakkas öösel kergelt pea valutama ja uni oli väga katkendlik. Koos varustusega mäkke ronimine on füüsiliselt raske, on tunda hõredat õhku. Tänane 400m tõus võttis aega 2h ja oli pikk 4km. Ehitasime endale ajaviiteks päästjate kaljudel saadaoleva materjaliga välikohviku, valmistasime süüa ja nautisime tuulist- esialgu vihma, hiljem lörtsi-lume segust ilma. Oli tunda temperatuuri langemist.
Uus öö tõi uue tunde, öö läbi võitlesin kuuma ja külmahoogudega, samuti kõhus keeras pisut. Tuul tundus ka väljas päris vali, telk igatahes rappus ja paukus tuule käes. Uni oli väga katkendlik ja koosnes paari sekundilistest fläshidest, väga häiriv. Äratus oli õnneks 5.30, 6st pidime liikuma hakkama ilma varustuseta veel üles poole. Hommikul söögiisu puudus ja söögilõhna ei tahtnud üldse tunda. Võitlesin, et mitte kohalikke linde toita. Oli küsimärk, palju täna üldse suudan ennast liigutada, plaanis oli tõusta 5k peale.
Halva enesetundega otsustasin siiski kaasa liikuda, liikumine teeb tavaliselt head. Peale tunni liikumist suutsin juba ühe apelsini sisse suruda, parandas märgatavalt enesetunnet. Peavalu tuikas endiselt edasi. Tõusime läbi tuule 4800 peale, ilm oli tegelikult super, ainult külm tuul, tegime palju ilusaid pilte.
Siksakitades ülespoole
Aeg ajalt tuli kiisusi tuulutada
Kui sõbral on janu
Tiheda liiklusega päev, tipust laskujad
Peale piknikut laskusime tagasi laagriplatsile, pakkisime asjad ja laskusime jala 3800m peale, et suusatõstukitega alla baaslaagrisse taastuma sõita. Teadmine, et varsti saad laskuda mugavustsooni kõrgusele tagasi aitas olla positiivne, ilma selleta oleks olnud vaimselt väga raske.
Tagumikukelgul alla
Jõudes alla oli väga selgelt aru saada, miks meile meeldib madalamatel kõrgustel elada. Elu aeg merepinnal elanud inimese jaoks on see harjumuspärane ja iga hetkega oli tunda enesetunde paranemist. Paar tundi hiljem 2100 peal hea isuga süües oli juba peavalu ja kõhus keeramine unustatud, turvaline ja hea tunne oli. Kuigi tavaelukeskkonnast olime endiselt 2km kõrgemal, see oli saanud juba meie argipäevaks.
Suvises kodukülas oli hea kodune tunne
Teadmine, et paari päeva pärast tuleb üles tagasi minek uuesti ette võtta ei tundunud üldsegi meeldiv, eelmisest korrast veel 800m kõrgemalegi. Vanad kalad aga lohutasid enda kogemustest lähtuvalt, et selleks aklimatsioon ongi, et tõusupäeval oleks keha juba altituudiga harjunud ja oleks parem enesetunne. Puhkepäeval tegelesime sõna otseses mõttes vedelemisega, sai sooja päikese käes raamatut lugeda ja lihtsalt olla ilma igasuguste kohustusteta. Toimus ka tiimi miiting, kus grupijuhid andsid teda, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, plaan a ja b ja kuidas reageerida erinevates olukordades jne jne.
Business plan
Õhtul jalutasime 4km eemal Narzan mineraalvee allikateni, maa seest tuli konkreetselt mineraalvett. Täitsime kõik kaasa võetud pudelid ja läksime kõrval asuvasse külasse sööma.
Narzani küla pealiku auto vist
Põhi söögiks on siin lambaliha sašlõkk, aga kuna seekord oli tegemist forelli püügi kohaga, siis läksid õnged vette ja püüdsime ise endale värske kala. Forellid on siin pisikesed 300g aga selle eest väga maitsvad. Kogu õhtusöök läks maksma 10eur. Mainimist väärt on asjaolu, et ainult üks meist ostis toidu kõrvale alkohoolse joogi, ju siis kõigil oli veel hästi meeles mäe pohmakas ja teadmine, et järgmisel päeval on uuesti kõrgustesse minek, hoidis matkaselle selles osas väga vaoshoituna. Tagasi jalutades eraldusime Tarmoga seltskonnast ja tutvusime teele jäävate vaatamisväärsustega. Kohtusime ka tee ääres askeldava kohaliku mäginastikuga.
Landscape
Kergliiklusteed jõuavad siia mõnekümne aasta pärast
Baaslaagris askeldasid igapäevaselt Venemaa tulevased judomeistrid
Õhtul väike anektootide ring ja varakult põhku ära. Viimased 2 ööd all mugaval kõrgusel möödusid super unega, isegi kärestikuline mürisev jõgi ei häirinud enam. Tundub, et keha hakkas ebamugava telgieluga harjuma.
Tipu tõus
Järgmise päeva hommikul oli aega, baaslaagrist liikuma pidime hakkama alles 12st, et jõuda viimase tõstukiga üles. Hommikul korralik söök, praeguseks oli lähedal asuv pood/kohvik juba igapäevaseks sööklaks saanud. Mitmekäiguline hommikusöök 2eur, lõunasöök 3eur, maitselt suurepärased kodused söögid, mis meenutasid vana head nõuka aega! Tänasel varustuse pakkimisel oli laagris näha keskendumist, kõik pakkisid vaikselt omaette nohisedes, peades liikusid tõenäoliselt mõtted ainult homse varahommikuse tõusu teemadel.
Asjade pakkimine täpselt õiges järjekorras, väga hoolikalt läbi mõeldes, mida võtta, mida jätta. Korralik lõunasöök ja minek juba tuttavasse ebamugavasse kõrgusesse. Üleval tooltõstuki peal tundsid kõik ennast juba vanade kaladena, ei ühtki vahejuhtumit. Laisemad istusid rajatraktori peale, vähem laisemad saatsid ainult oma raske seljakoti teistega kaasa.
Mitte kõige odavam tramm
Lipp on heisatud ja laager püsti! Nurr!
Enda laisad kehad otsustasime väiksema pundiga siiski ise 4200m peale vedada. Võrreldes eelmise sama tõusuga, kui varustus oli seljas, olime seekord kui lumehelbekesed, kes mööda järsakut üles hõljusid. Seekord kulus päästjate kaljudele jõudmiseks aega 30min vähem. Vaatamata asjaolule, et parimad telgikohad kivistel kaljudel olid juba meie "laiskade" sõprade poolt võetud, leidsime endale ikkagi enam-vähem koha, heiskasime lipu ja telgi. Ehitasime seekord ka korraliku kivimüüri tuulekaitseks ette, ehk saab parema une. Kella 20st oli pime, mis seal ikka enam passida, põhku ära, vaja ju öösel 1st juba üles tõusta, et 2st tipu poole jalutama hakata.
Tõotas head ilma ööseks
Varustus valmis, ootusärevus oli suur
Enesetunne oli seekord sellel kõrgusel super, magamine on nagu ta on sellisel kõrgusel ja veel enne nii tähtsat sündmust. Hommikul(öösel kell 1) oli olemine endiselt väga ok, sõime ilusti kõhud täis ja hakkasime kahe grupina ööpimeduses liikuma.
Ilm oli ideaalne, tähistaevas ja isegi vana kuu oli kergelt valgustamas. Meie grupp liikus ees pisut kiiremate tibusammudega. Tunnise jalutuse pärast kihutasid meist mööda esimesed matkajaid täis mäetraktorid. Mõtlesin endamisi, et vaid nõrgad lähevad sedamoodi ennast pettes tippu. Nad viidi 4700 peale, kust alustasid jalgsi matka edasi tipu poole. Pole hullu, ega meil kiiret ei ole, ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi. Paar tundi stardist möödas, hakkas kergelt valgemaks minema, see oli üks lahedamaid hetki selle päeva jooksul.
Näed kuidas valgus tuleb, hakkad nägema järjest kaugemale, kuni lõpuks poeb päike mäe tagant välja ja annab tohutus koguses energiat, see oli vägev! Matk oli selleks hetkeks kestnud 3,5h ja tõusnud olime 4900m peale. Minna oli veel rohkem. Endiselt oli enesetunne super ja oleks hirmsasti tahtnud kiiremini liikuda. Tegime iga tunnise jalutuse järel 10min peatuse, tankisime enda keha vedeliku ja energiaga. Ilm oli ilus selge, isegi tuul ei olnud üleliia külm ja tugev.
Inimeseloomale on see soendav päike ikka hirmvajalik
Still good!
Mõne aja pärast jõudsime traaversile, see on koht, kus keeratakse suund pisut vasakule, liikudes diagonaalis ülespoole. Kõnnime ja kõnnime ja paus, kõnnime ja kõnnime ja paus ja uuesti ja uuesti see minek tundus üli pikana. Kõik mõtted peas olid ära mõeldud ja kohe igav oli. Mingil hetkel küsisin teistelt, et kas neile tundub ka nagu liiguksime üliaeglaselt. Keegi väga midagi ei vastanud, tegelesid vist iseendaga. Ise mõtlesin endamisi, et see on halb enne, kui sulle tundub, et enesetunne on väga hea ja tahaks panna. Pikematelt võistlustelt on teada, et tavaliselt siis ei lähe enam kaua, kui oma olemisega musta auku kukud. Ega seekordki erand olnud. Natukese aja pärast olin enda jaoks täiesti uues olukorras, tundus nagu oleks pisut napsine. Tekkis kerge peapööritus ja pidin keskenduma, et tasakaalu hoida. Õnneks olid käes käimiskepid, millega sai oma igapäevast tasakaaluelundit püstihoidmisel toetada. Endamisi mõtlesin ainult, et kui peaksin kukkuma, siis ainult paremale poole, sinna, kuhu poole tõusis mägi. Teisele poole kukkudes oleks saanud harjutada järsust mäest alla libisedes kirkaga pidurdamise tehnikat. Natuke oli huvitav ka, kuna oluline oli oma tähelepanu kontsentreeruda tasakaalu hoidmisele, vähemalt oli midagi, millega tegeleda. Füüsiliselt polnud sellises tempos liikumine minu jaoks väga suur pingutus, aga vaimuga pidi pidevalt tegelema, ei tohtinud kaotada tähelepanu. Lõpuks hakkas paistma tunneli lõpus valgus, kui kaugelt-kaugelt oli näha sadulat.
Kuigi paistab lähedal, kulub sadulasse jõudmiseks veel ca 1h
See oli kaugel, aga vähemalt nüüd oli eesmärk silme ees, nii on alati parem liikuda, kui sa tead palju veel minna on. Usun, et kõigil oli hea näha, et kaua oodatud vahepunkt on käe-jala ulatuses. Vanemad kalad rääkisid oma varasematest kogemustest, kuidas nad sadulas on pool tunnikest iluund teinud sooja päikese käes, söönud-joonud, enne lõpuspurti tippu. Kujutasime seda endale just niimodi ette, peale selleks hetkeks kestnud 8h tööpäeva tundus väga ahvatlev väike puhkus sooja päikese käes pikutades.
Jõudsimegi kohale!
Pea kogu kamp kukkus pikali ja nautis viivuks olukorda, mida oli pikalt oodatud. Tõsi, mõned üksikud meie grupist siiski olid juba varem tagasi pööranud, kõigil ei olnudki eesmärk tippu jõuda. Igaühel olid omad eesmärgid keha ja vaimu piiride katsetamiseks. Kahjuks kujunes aga sadulasse jõudnutel puhkepaus hoopis teistsuguseks, kui eelneva päeva jooksul oli ette kujutatud. Ilm muutus kiiresti, mägi kattus pilvega ja nähtavus kadus. Ka külm tuul oli seekord 90 kraadi teisest suunast, täpselt kahe tipu vahele. Puhates ja istudes ei läinud kaua aega, kui külm näpistama hakkas. Vaatamata sellele, et täidetud olid kõik tingimused negatiivsete mõtete tekkimiseks, sundisin ennast mõtlema positiivselt. Tankisin ennast energiaga ja sooja teega ning sundisin ka teisi seda tegema. Teadsin, et edasi liikumiseks peab grupp uuesti jalad alla saama, proovisin teisi motiveerida positiivsete mõtetega, samuti sundisin energiat sisse suruma. Enda olukorda hinnates mõtlesin isegi korra mägihaiguse vastase tableti võtmise peale, kuid grupijuht Karu suutis mind siiski ümber veenda. Tablett pidavat kõik andurid kehas ära nullima ja võib hiljem suuremaid probleeme tekitada just siis, kui enesetunne peaks kriitiliseks muutuma, ei ole sa enam ise pädev seda tunnetama. Energia tarbimine mõjus mulle hästi, enesetunne paranes ringi sebides tunduvalt.
Kaua oodatud puhkus tuules
Pildi pealt paistab lõbus olevat, hästi oskame näidelda
Järgmisel hetkel on pisut kehvem nähtavus
Ilm aga oli poole tunnise "puhkuse" ajal veel kehvemaks muutunud, külm tuul oli tugev, pilve sees oli nähtavus alla 50m. See pilt ei olnud paljulubav. Kohale jõudis teine meie grupp, kelle näod ei olnud ka just väga energiast pakatavad. Hinnates tekkinud olukorda, hakkas sisimas vaikselt kohale jõudma, et täna me selle kambaga sellistes tingimustes edasi ei lähe. Alguses ei tahtnud seda kuidagi tunnistada, olukord oli kuramuse masendav. Ei läinud enam palju aega, kui grupijuhid ütlesid selle ka kõva häälega välja. See valus hetk on siiani värskelt meeles, tõsine masendus, kurbus, viha ja kõik muud emotsioonid tahtsid kogu jõuga võimust võtta. Tunnistan, et ka korraks tuli isegi pisar silma.
Sa oled selle ootusäreva teadmisega viimased pool aastat elanud, kulutanud palju aega ja energiat, rännanud Venemaa teise otsa, roninud terve päeva ebameeldiva enesetundega võideldes ja nüüd, kui on nii vähe minna, kukub kogu kaardimaja kokku. Maratoni joostes lõpusirgel katkestamine oleks arvatavasti lihtsam... Suur pettumus paistis ka kaaslaste silmades.
Tagantjärgi sellele olukorrale mõeldes usun, et grupijuhid tegid õige otsuse. Kogu meie kamp ei olnud kindlasti sellel hetkel sellistes tingimustes võimeline edasi minema. Samas kas ei oleks olnud võimalik komplekteerida tugevamatest väiksem grupp, kes oleks saanud jätkata? See küsimus jääb kindlasti paljudele aastateks kuklasse kummitama.
Raske otsuse tegemist kergendas asjaolu, et meil olid tekkinud vahepeal kaks uut sõpra Koreast, kellel oli sadulasse jõudes päris hullus staadiumis mägihaigus. Nad ei olnud meiega enam väga suhtus altid, see on ilmselge indikaator, et seis on halb. Sõbrad olid paar päeva tagasi jala hakkanud alt tipu suunas jalutama ja jõudsid meiega samal ajal sadulasse. Kõigepealt tuli üks sõpradest meile selg(pm seisis rajal) ees vastu, tema samm oli väga tönts. Sellel hetkel veel ei suhelnud temaga, teine sõber jõudis meiega koos sadulasse, istus maha ja seal ta istus samas asendis kogu meie sealoleku aja. Kuna tundus kahtlane, siis meie grupijuhid läksid juurde olukorda hindama. Poiss vaatas lihtsate küsimuste küsimisel suurte tühjade silmadega midagi vastamata otsa, oli selge, et need poisid tuleb kiiresti alla toimetada. Egas midagi, kõiksemees ja naine haneritta, julgestuseks kõiki ühendav köis kätte, tugevamad võtsid Korea poisid ka kaenlasse ja hakkasime ettevaatlikult laskuma. Sellises faasis mägihaigus halvab mõistuse ja paneb keha alateadlikult säästureziimile, sest energiat ja hapnikku tuleb säästa tähtsate organite tööks. Üksi sellisesse olukorda sattudes on surm üsna kindel, jäädki istuma kuni vaikselt külmud.
Positiivse poole pealt vaadates oligi võibolla hoopis meie matka eesmärk päästa 2 elu...
Allapoole liikumine on lausa lust. Ok füüsiliselt annab ta kindlasti hea koormuse, kuid vaimselt on selline taassünni tunne. Sa elad teadmisega, et raske osa on läbi ja kohe-kohe saab jalad varna visata. Samuti läheb iga sammuga enesetunne ja ka ilm paremaks. Samas tähelepanu peab hoidma, sest pika päevaga pehmeks muutunud lihased ja laskumise uljus põhjustavad mäel olles enamuse õnnetusi. Laskumisel on liikumise kiirus tunduvalt suurem ja oli palju paremini tunda "juuatäis" tunnet, katus sõitis endiselt ja see oli naljakas.
30min peale laskumist on ilm juba täitsa ilus
1h laskumise algusest peetakse juba pikniku
Meie küla org on laheda pilvega kaetud, hea, et oleme ülevalpool
Esimene suurem kivi päästis karutapja suure mure
Jõudes tagasi telklaagrisse, kukuti konkreetselt telki pikali. "All" 4200 peal oli super ilm, päike soojendas, tuul minimaalne. Peale paari tunnist iluund otsustasime väiksema seltskonnaga, et ei soovi järjekordset ööd tuules paukuvas telgis veeta, pakkisime varustuse ja liikusime 400m veel allapoole, kus majutusime vanas heas väikses ja umbses toas, aga vähemalt vaikuses. Õhtul sees kripeldas endiselt, see tipuvärk. Kohvikus kaarte mängides ja kõrvale 5642 nimelist õlut juues läks lõpuks pea kohal "tuli" põlema- meil on ju veel 3 päeva, teoreetiliselt oleks ju võimalus uus katse teha...?
Igatahes seeme oli mulda pandud nii mõnegi kaaslase mõtteis, ööseks järjekordselt mõtteainet jagus. Jälle oli naljakas mõelda, et ei olnud väga palju möödas hetkest, mil olime üleval ebameeldivas keskkonnas ja mõtlesime, et miks me seda teeme. Ja nüüd 6-7h hiljem mõtiskled juba selle üle, et läheks tagasi... Mägede vaim on ikka vägev!
Lippe oli kohviku seintel palju, aga seni mitte ühtegi kassi pildiga
Hommik algas tuttava vene räpiga- Vene mäesuusa noortekoondis oli Elbrusel treeninglaagris ja nad olid väga varakult mäel. Noored ei saa ilma muusikata, lasid seljakoti subwooferist tümmi ka mäest alla lastes. Mõned lood olid ka head. Peale hommikusööki jõudsid ka teised alla, kõigil kotid selga ja tõstukiga baaslaagrisse tagasi!
3800m peal oli hommikul juba täitsa mõnus Eesti suvi
Head aega mägi
Nostalgiline kondel
Road to Azay
Poisid pead püsti!
All oli korralik suvi oma 30+ kraadiga, jalad külma mägijõkke ja keha päikese kätte sooja, super! Õhtul ootas ka kuum saun!
Ka Werkol oli pisut eelnevat mäekogemust, ta oli varem käinud Mont Blancil, mis on küll tunduvalt madalam, kui Elbrus, kuid pidavat olema palju tehnilisem. Werkol seevastu oli väga tugev meeskonna juhtimise kogemus, ta nimelt käivitas Tartus jalgpalliklubi Welko Elekter.
Hommikusel meetingul andis ilmajaam rohelise tule, alustasime koos grupijuhtidega põhjaliku plaaneerimisega ja pisiasjade läbi arutamisega. Kõik olid väga asjalikud ja 100% teemas, sest teadsime, et kui ülesse läheme, siis saame loota vaid iseendi ja üksteise peale, pole suurt venda grupijuhi näol kaasas. Aega meil liialt ei olnud, tagasi mäe suunas pidime liikuma hakkama hiljemalt kella 13st, sest viimane lift läks üles 15.00, seega otsuse tegemisest laagrist lahkumiseni oli napid 2h. Rääkisime detailselt läbi, mis kell kus olema peame, mis plaan käivitub teatud olukorras jne. Samuti oli oluline, et ma peame jõudma hiljemalt järgmise päeva õhtuks tagasi. Loomulikult tegime ka rahalise kalukatsiooni, reisi lõpus ju olid rublad kõigil otsakorral.
Tõusime sadulas täpselt päikese piirile ja see oli koht, kus tuli nautida seda, mida legendid rääkisid. 
