Võimatu10

Juba kevadel kuulutasid sõbrad Firmaspordist, et neil on plaanis sügisel teha üks eesti mõistes vähe teistsugune katsumus. Tookord vaatasin kalendrisse ja seal osalemine tundus ebatõenäoline, kuna samal nädalavahetusel oli juba teine võistlus(XT Bingo rogain) ees. Lisaks tavaliselt ma peale Tartu linnamaratoni oktoobri alguses ei viitsi enam jooksusamme teha ja loen hooaja lõppenuks, Bingo on tavaliselt selline FUN hooaja lõpuüritus. Aasta jooksul tiksus info kilde juurde ja nagu ka võistluse nimi Võimatu10 ütleb, siis see peaks justkui võimatud 10km olema. Minu arvates ei eksisteeri võimatuid asju, kõik on võimalik, tuleb lihtsalt leida lahendus. Seega mida aeg edasi, seda huvitavamaks läks, et mis võimatuid elamusi nad seal ikkagi plaanivad pakkuda..? Tänu väiksele põlve ülekoormusele, mille sain SEB poolikut trenni mõttes joostes jäi mul sellel aastal Tartu Linnamaraton vahele ja kuna oktoobri lõpuks oli põlv justkui jälle rajale minekuks valmis, leidsingi oma nime stardiprotokollist. Eelmisel päeval toimunud Bingo rogaini otsustasime läbida rattaga, et mitte koormata põlve kahel päeval järjest. Loomulikult ilm mängis ilusti selleks nädalavahetuseks esimese lume ja 4h ratta peal tasakaalu hoides "süvalihaseid" treenides jättis oma jälje ka järgmiseks päevaks, mil olin Võimatu10 stardis. Enne võistluse kulgemise kirjeldamist pean mainima, et terve nädala jooksul oli kehas tunda ootusärevust, pulss tõusis märgatavalt hetkel, kui lugesin värskelt avaldatud rajal ootavate takistuste kirjeldusi.

Järgnevateks öödeks olid seikluslikud unenäod ja katkendlik uni garanteeritud. Samal nädalal andis lisa indu veel juurde mind ründav külmetusele sarnanev viirus. Oli selge, et pean kiiremas korras selle võitluse võitma, muidu on pühapäeval toimuv seiklus minu jaoks suure küsimärgi all. Kolme päevaga sain viimasel ajal õpitud erinevate kavalate võtetega tilkuva nina, kõditava kurgu ja kahtlase enesetunde põhjused likvideeritud. Ees ootas puhast FUNi täis nädalavahetus! Laupäeva hommikul pakkisin kogu oma jooksu ja rattavarustuse autosse ja minek. Bingo rogainil sõitsime Brittiga ratastega lumel 4h 11min jooksul 41km, finishis tundus, et ehk oleks saanud joostes kiiremini? Aga ratta tehnika paranes selle nelja tunniga märgatavalt. Kiire pesu ja edasi Kääriku poole.

Õhtul käisime poistega ka rada piilumas, saime öisteks unenägudeks veel kuhjaga materjali juurde!
Hommikul riided selga ja ega enam taganemise teed ei olnud. Mis ei tapa teeb tugevamaks, suurim hirm ei olnud mitte jääkülmade veetakistuste ees vaid hoopis külmadele kätele suunatud köiest üles ronimise harjutus ja enne finishit olev Salomoni ronimismaailm. Teada oli, et külmad käed ei paku väga head haaret ja võistluse reeglid nägid ette tulemuse tühistamist, kui mõnda takistust ei soorita. Kõlas stardipauk ja rajal ma olingi, esimese hooga olid ees minu kõrgused seinad, mille ületamine suurt pingutust ei nõudnud, siis väike tasakaalu jooks, mida sooritades jälgisin silma nurgast sõbra Erkki seintest üle ronimist, oli kokkulepe, et häda korral lähen sõbrale appi. Teisel võistluse minutil sai juba kasta ennast jäisesse vette. Tark inimene jääkülma vette ei hüppa, võimalusel tuleb vältida pea märjaks tegemist, sealt väljub enamus soojusest.

Harjutus "Vesiroosid kaasale", kahjuks vesiroosid enam ei õitsenud

Esimeses vaatemängulisemas võimatus katses ei olnud tegelikult midagi võimatut, edasi. Järgnes kilomeetrine jooks erinevate väiksemate takistustega- palkidel tasakaalu hoidmine ja traditsiooniline heinapallide ületus, paar tõusu ja olingi tagasi suusastaadionil, kus oli teada, et saab jälle pisut vees solberdada. Kõigepealt juba peaaegu soojaks saanud jalad kraavis maha jahutada, siis vedelas mudas roomata ja viisakal kombel ennast tiigis puhtaks pesta.

"Viikingi kiirkursus", minuteada Viikingid sõitsid paatidega?

Endiselt oli meeles, et vette rahulikult ja vees tuleb liikuda võimalikult kiiresti krooli ujumist imiteerides. Eelnevalt veetakistusi kõrvalt vaadates tundus, et osadel kangelastel kiilus aju külmas vees pisut kinni, kes hakkas koera ujuma, kes lihtsalt ohkis ja puhkis jne. Veest välja tulles oli imeline tunne, õigemini väga midagi ei tundnud peale üle keha torkivate nõelatorgete. Järgneva ülesande sooritamisel oli sellest kasu, pidi roomama rekka alt läbi kruusatee peal. Keha neid kive seal maas igatahes ei tundnud. 

Rekkamees Erkki parandab kardaani

Meil, kui profisportlastel oli raja kõrval ka toetav personal, kes jagas peale roomamist uued kuivad kindad pihku. Õnneks olen kahe lapse peal harjutanud sõrmikute kätte panemist, oli raske sokutada külmi tundetuid sõrmi õigetesse sõrmikutesse, ajas keset jooksu naerma lausa!

Nüüd sai nats joosta, pugeda läbi autokummide(kus uued kindad kohe märjaks said), heita 32kg sangpommi, kuni kurvi tagant ilmus nähtavale minu suurim ootus- Tarzani maailm. 

Lasin kohe jooksu pealt käte ringid käima, et sõrmedesse pisut sooja verd pumbata. Kohale jõudes andis kohtuniku neiu teada, et osad olevat siinkohal võistluse juba lõpetanud, motivatsiooniks hea küll. Viimati sai köiel ronitud vist põhikoolis, üle 20 aasta tagasi ja seda soojas saalis. Ütleme nii, et teoorias oleks pidanud kuidagi sellest köest ka jalgadega kinni hoidma, ma sellele nipile väga pihta ei saanud ja poole peale tõmbasin puhtalt kätega üles, siis hakkasin mingil põhjusel vaikselt allapoole tagasi libisema. Ma ei tea, mis kehaosadega ma selle köie küljes rippusin, sellel hetkel mõtlesin, et krt ma ei lähe siit praegu alla ja pingutasin kogu jõuga ennast kuidagi üles ära, alla tulin juba nagu tuletõrjujad filmis suure hooga. 

Nüüd oli kergendus, küll kuidagi lõpuni kulgeb. Staadionil tegin kiire ringi päkapiku stiilis kingikotiga, mis oli täidetud kinkide asemel liivaga ja edasi mägede poole. Ees ootas mitu käredat tõusu Seinamäe erinevate nõlvade peal. Seal tuli ohtralt kaaskannatajaid selg ees vastu, ju siis mul oli veel Elbruse tagajalga natuke alles. Meeldejäävaim koht sellel mäel oli Seinamäe kelgunõlv, kus lisaülesanne nimega Everest 2. Korraldajatelt saime hoiatuse, et just laskumisel tasub olla ettevaatlik, et endale viga ei teeks. 

Jah nõlv oli kaetud korraldajate poolt kenasti lörtsi ja muda seguga ja allaminek tahtis kole nobedalt minna. Kuigi mulle muidu kiirus meeldib, siis täna ma tulin ikkagi loodust nautima ja haarasin hoo pidurdamiseks mitu noort puud kaasa, vabandust. Vähemalt korra sai jalga puhata tagumiku peal alla liueldes. All ots ringi ja üles tagasi, hea, et mul olid korraliku pidamisega botased jalas. Mõned jõnksud veel alla ja üles ja juba kostuski staadionilt kommentaatori möla. Oli teada, et enne lõppu "sukeldumiskursusel" hüppetornist vette hüpates saab liumäel mudaseks saanud tagumiku ilusti puhtaks loputada.  

Kaaskannataja harrastab sukeldumist 2 kraadisesse vette

Ronisin pukki ja enne jahutavat sukeldumist taastasin mõned korrad jooksust kiireks läinud hingamist. Kartsin, et ehk on ebamugav, kui külmast veest vee all hinge kinni tõmbab. Sulps ja tundsin, kui ebameeldiv tunne see on, kui sul pea on jääkülmas vees. Kiiresti välja ja edasi, peanahk oli täitsa imelik külmast. Finishi poole lidudes suunati meid korraks veel teelt kõrvale järve poole, mõtlesin, et ohoh kas saab korra veel kuuma keha jahutada. Pidin pettuma, järve ääres ootasid hoopis paar toru, kust enda läbi vedamine ei vajanud erilisi oskusi. Trepijooks ja olingi jõudnud lõpusirgele. Lõpp oli nii lähedal, aga enne tuli läbida veel ronimismaailm. Õhtul sai ju korra proovitud, pumpasin jälle käteringidega natuke sõrmedesse soojust ja "kogenud" ronijana haarasin redelil sarvist. Üks-kaks ja leidsin ennast pikali maast, lödinäpp keskendu nüüd! Õnneks sai samast kohast jätkata, kolm-neli ja jälle maas. Ikka tundus lõpp nii lähedal, aga ikkagi päris kaugel. Neljanda katsega vist läbisin selle harjutuse hindele kaks ja võisin joosta finishi kaare alt läbi ajaga 1.03, koht noorte pensionäride M30 klassis 4. Lubatud 10 kiltsa asemel näitas kell 9,2km, ausõna ei lõiganud kuskilt, kuigi võimalusi oli küllaga. Jooksu ajal mõtlesin endamisi- minu teine nimi on Võimalik10! Sain lehte ka!

Võimalik10 õnnelik lõpetaja

Pühendan selle loo samal päeval meie hulgast lahkunud Tarmo Leht'le. R.I.P. 

To Elbrus with Nurr & ...

Hoia tegemistel silma peal siit!

Nurr ja Gjuseppe

Vasaloppet

Peale ööd laevas ja tervet päeva bussis jõudsime oma sportliku rahvusvahelise seltskonnaga Säleni lähistele majutusse. Vahepeal küll tegime peatuse ka finishi linnas Moras, kust saime kätte stardimaterjalid. Paras 2 kordne maja 30le inimesele, meenutab nooruspõlve spordilaagreid, kui naridega 12ses toas ööbitud sai. Spordijuttu/nalju alla - ja peale sööki. Hommikul oli vaja vaatama minna, kus stardikoridorid asuvad ja kuidas rada kulgeb. Kuna värsket lund sadas ja järgmiseks päevaks lubas kardinaalselt teistsugust ilma, olin kahevahel, kas üldse minna suuska proovima. Tavaliselt ma selline peenutseja ei ole, aga kuna kõik see mees oli "äksi" täis, siis läksin vooluga kaasa. Räägiti raja alguses olevast tõusust hirmulugusi, et kuidas ja kust oleks kaval alguses massiga koos minna, et ilma kadudeta jõuda üle esimese mäe. Lendasin peale, rahulikult, ei tahtnud ennast higiseks ajada, rahulikult kulgesin ülespoole vahepeal peatudes.
Tõepoolest oli muljet avaldav tõus, tervelt 2km järjest tõusis erineva kaldenurgaga, ootasin juba seda alla libisemise rõõmu. 20min rühkimist ja olingi 540m kõrgusel merepinnast, kurikuulus tõus nähtud ja proovitud, mis ma ikka edasi sõidan. Keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi alla laskuma. Järsemates kohtades sai hea hoo sisse, pidi vaatama, et üles rühkivatele inimestele otsa ei sõida. Olin juba täitsa all viimases kurvis ja pidurdades võttis vaalus ilusti kinni ja hops üle tugijala "peakat" languse poole. Polnud täna see päev, mil peaks lotopiletit ostma, üks karbonist suusanina oli ära murdunud. Tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju teistega :D Mis siin parata, tuli mõtlema hakata plaan B peale, ma nii hull suusavend ei ole, et kotis 5 paari suuski oleks ja võtaks järgmise. Käisin läbi kõik lähedalolevad ski serviced, kuid kõikides raputati olukorra peale pead ja anti mõista, et seda ei saa parandada. Olin valmis ka juba uued suusad ostma, kuid õnneks ei olnud minu mõõtu suuska poes olemas. Hea reisikaaslane Emeri pakkus lõpuks abi ja lubas enda varusuusad mulle järgmise päeva suusasõiduks. Pole hullu, eksprompt tekkinud väljakutsed ongi need kõige õigemad, läbi sõidan ma selle 90km igatahes, küsimus lihtsalt mis hinnaga :)

Hommikul 4.00 äratus, energia käimasaamiseks kiired harjutused ja külm dush. Ööseks ligunema pandud täistera kareahelbed pliidil soojaks, riided selga, varustuse kontroll ja 5:15 start stardipaika. Varasema kogemusega käiad juba teadsid, et ees ootavad ummikud võtavad aega. Nõks peale 6-te olime parkinud bussi ja kõik jooksid oma suuskadega stardikoridoride poole. Asi selles, et mida varem sa oma suusad stardikoridori asetad, seda parema positsiooni enda koridoris saad. Mina sain eelmise nädala Tartu maratoni tulemuse järgi 4 koridori, ehk siis sain asuda rajale 4-5 tuhandenda võistlejana. Koridori sisse saamiseks oli vaja oodata pool tunnikest elavas järjekorras, ka teised olid kavalad ja tulid varem kohale. Siinkohal võib öelda, et kui Arno suuskadega stardikoridori sisenes, olid paremad kohad juba võetud ja sain oma suusad asetada üsna koridori lõppu. Esialgu tahtsin teha pätti ja suruda suusad juba maas olevate suuskade ette, kuid valvsad rajavalvurid tulid korrale kutsuma :) Sisenemist oodates sain teada, et lõpetades ei saa mälestuseks medaleid mitte kõik osalejad, vaid ainult need, kes suudava lõpetada võitjale kaotades vähem, kui 50% võitja ajast. Tavapäraselt võidetakse see võistlus umbes 4h-ga. Ennem seda teadmist mõlkus mul mõttes, et 7h-ga võiks ikka selle matka ära kulgeda, nüüd aga pidin tegema oma mõtlemises pisut korrektuure, lõpetada tuli 1h kiiremini, ehk siis keskmine kiirus kogu distantsi vältel 13km/h vs 15km/h. Kogemusest tegin järeldused, et kui ma Tartu maratoni pole kunagi läbinud keskmise kiirusega üle 14km/h, siis ega tänast üritust enam väga matkamiseks ei saa nimetada.
Suusad paigas, nüüd oli vaja veel mõned asjatoimetused teha ja 15min enne starti leidsin ennast endiselt WC järjekorrast, kõlaritest kostus hääl, et osalejatel oleks viimane aeg stardialasse liikuda. Järjekordades seismine oli külma kontidesse lasknud, paras oli sörgiga starti liikuda. 5min enne starti otsisin oma suuski, õigemini neid suuski, millega ma kunagi enne sõitnud ei olnud. 
Lõpuks leidsin tuhandete suusapaaride seast oma uued sõbrad, milledega ma kohe alustasin oma elu pikimat suusasõitu. Vasaloppetil ei anta stardipauku, lihtsalt tõstetakse võistlejate eest lint ja kõik pistavad uhama. Hakkasime siis liikuma, kõige tähtsam oli saada kadudeta läbi eesootavast 3km pikkusest tõusust, kus eeldatavasti tekivad korralikud massi rüselused.

Ei pidanud kaua ootama, juba 200m pärast tuli vastu esimene vana katkise kepiga. Oi seda purunenud varustustuse juppe ikka jagus hiljem palju igale tõusule ja laskumisele. Tõusu läbimine oli paras naljanumber, rohkem seismist, kui edasi liikumist, kolme km läbimiseks kulus üle 30 minuti, kell näitas keskmist kiirust 5,..km/h. Ei tundunud väga tõenäoline, et ma selle 15km/h peale suudan kruvida, aga kui ei proovi, siis ei saa teada ka ja andsin niipalju kuuma, kui võimalik oli selle massi sees. Raja profiil on langevas trendis, ehk siis enamus rajast on langustrendiga, poolel maal on ainult üks pikem tõus ja siis lõpuni alla jälle. Üks mainimist vääriv asi selle maratoni juures oli veel see, et kuna ma esimese hooga läksin nautima suusa laulupidu ja mitte aega taga ajama, siis otsustasin loobuda rajale igasuguse energia ja toidukeemia kaasavõtmisest.

Kerge touch Vasa meeleolust

Plaan oli nautida igas toitlustuspunktis rootsi bufeelauda. Esimesse punkti jõudes pakuti ainult jooki - vett ja spordijooki. Varasemast pikkade võistluste kogemusest on teada, et vedeliku pidev tarbimine on alates stardist väga oluline, võtsin hoo maha jõin ilusti mitu topsi sooja jooki, süüa ei pakutud midagi, no ju siis rootsimaal veel ei olegi kombeks esimeses punktis kohe õgima hakata. Järgmises punktis sama menüü, ainult joogimenüü, no ju siis rootslased söövad enne võistlust korralikult alati kõhu täis ja rajal söövad alles hiljem, täiskäik edasi. Kolmandas punktis nähes sama joogivalikut hakkasin juba kahtlema, et rootslased on nii dieedi inimesed, et äkki nad ei söö üldsegi... Õnneks ulatati mulle uutsorti jooki - puljongit, väga hea saab soolavarusi taastada! 46km nüüd juba joogipunktiks nimetatavas kohas küsisin kohe "salty drink please", ei saanud küsimata jätta ka "where is food, banana"??? Selle peale ulatati väike kuiv kuklike, no mis sa sõja ajal teed, toppisin selle vägisi sisse - poolenisti ära lämbudes - ei tahtnud kuidagi see kuiv puru alla minna. Ohh - suusahooldus, peab proovima, sest pidamine oli juba ära kulunud ja paaristõuke (olematu)lihas andis märku, et ära piina mind. Selleks ajaks olin ajanud oma keskmise kiiruse 13,3km/h ja konstateerisin fakti, et täna pole medalisaju päev. Sellest ka siis suusahoolduse külastuse otsus. Sah-sah pidamine all ja minekut, alati peale seisma jäämist on väga raske liikuma saada ja oma rütm leida. See on igal võistlusel nii - kõikidel aladel. Kamoon üle poole juba mindud naudi nüüd suusatamist(sisestasin endale), see aasta rohkem ei saa, keskendu positiivsele! Nii ongi, see millele tähelepanu pöörad võimendub- kui mõtled, et kõik kohad on juba väsinud ja väga valusad, siis seda valusamaks sa nad mõtled, kui aga vaatad, et kui ilus ilm on ja vaatad atmosfääri-meeleolu enda ümber, siis tuleb naeratus näole ja väsimus ununeb!

PS. pilt on illustratiivne :)

Kilomeetrid mööduvad sahisedes ja mida aeg edasi seda väiksemateks tükkideks ma järelejäänud distantsi tükeldan. Ei vaata finishit vaid võtan väiksema tüki, näiteks järgmise punkti ja sinna jõudes võtan järgmise ampsu mida närida. Tavaliselt on nii, et kui energia hakkab otsa saama, siis hakkab külm, seekord oli lõpus seda tunda küll, lisaks tühjale kõhule. Sooja saamiseks oli kaks moodust, joogipunktis juua sooja puljongit ja liikuda edasi intensiivsemalt, see küll kulutas ka rohkem energiat, aga andis sooja ja lõpp tuli ka kiiremini vastu :) Ainult 2h lõpuni, sah sah, ohh juba ainult tund aega veel- kilomeetrid vähenesid. Paaristõuke lihas oli täiesti sodi, no ei jaksa lihtsalt ennast edasi lükata, 150km eelnevat suusatamist ei olnud vist lihast toonusesse ajanud. Edasi liikumise taktika oli viimasel 15km-l selline- iga väiksemgi nurk tõusu tegin vahelduvat, kuna Sparta interventti oli andnud mu kerelihastele uskumatu pastupidavuse, lauskmaal punnitasin paaristõukega. Lauskmaal poisid möödusid minust, tõusudel võtsin paaristõuke poistelt nahad.
Viimased 3km oli suht lauge ja minu triitsepsid olid tööpäeva lõpetanud. Ei teagi mis lihastega ma ennast edasi lükkasin, aga kuidagi üle finishijoone veeresin - ajaga 6h33min. Nüüd ei olnud muud, kui kiiresti sööma, sest seda lubati kindlasti lõpus anda, korralik rootsi laua pilt oli silme ees!







Suusad jalast kiire mälestuspilt ja kapates bussi peale, mis toimetas meid eemale pesemis ja toitlustus paika. Peale pesu nn rootsi laua juurde jõudes pandi mulle taldriku plärts mingi "ollus" küsimuse peale "is thats all?" anti lisaks ka veel sarnane kukkel, nagu rajal. Mis toimub??? Tõsiselt ka naersin südamest kõva häälega, ei suutnud uskuda.

Mis siin ikka, mis ei tapa teeb tugevaks, õnneks olin finishisse saadetavasse kotti pannud paar õlut, sain taastata mõned vajalikud vitamiinid :)
Üks asi veel, mida ei soovita kodus järgi proovida- viisin asjad bussi ja läksin võtsin statikast kabanossi.

Kokkuvõtvalt ootused olid suuremad, kui hilisem emotsioon, kuid kuigi see oli minu elu pikim suusasõit(olematu kilometraazi pealt), siis võib öelda, et üks lihtsamaid maratone. Hiljem õhtusöögi laua taga lappasime Worldloppeti ajakirja, kust jäid meelde nii mõnedki huvitavad suusamaratonid, mida võiks kunagi proovida. Seda ka veel, et rootslased võiks Tartusse tulla seda korralduse värki pisut õppima. :)
Mis siin ikka viriseda, ilus ilm, palju lund, suurepärane massiatmosfäär, väsinud kondid - meeldejääv kogemus!

Eesmärgistamine

Aasta juba käib, viimane aeg sportlikud eesmärgid kirja panna. Arvan, et eesmärkide välja ütlemine, veel parem kirja panemine, aitab neid paremini saavutada. Minu puhul on nii, et kui ma olen endale mingi eesmärgi pähe võtnud, siis ma pean selle ära tegema. Saagu mis saab - kõik takistused, mis ette tulevad, muudavad selle ainult ihaldusväärsemaks. Et oleks veel suurem motivatsioon asi ära teha, on seda mõistlik lisaks endale lubada ka teistele, kas siis kõva häälega välja öeldes või veel parem mustvalgelt kirja panna. Seda ma nüüd teengi.

1. Vasaloppeti läbimine - jah läbimine, mingit ajalist eesmärki mul pole. Samuti nagu ma 12a. tagasi läksin esmakordselt elu esimesele Tartu maratonile. Praeguseks olen läbinud Tartu maratoni 6 korda ja jõudnud olukorda, kus võistlen igal aastal oma eelmise aasta ajaga. Eks paistab, kuidas läheb Vasaloppetiga, kas see saab olema ka minu iga aastane "must go" start.
2. Tartu jooksumaratoni 23km läbimine alla 1h45min. 2015a. hävisin sama aja löömisel üle 2min, sellel aastal panen rohkem rõhku jooksule ja usun, et see on saavutatav. See võistlus on hea kevadine mõõdupuu vormi hindamiseks.
3. Euroopa firmaspordi suvemängudel Belgias tulla orienteerumises medalile. Kuna esimest korda on seal võisltuskavas minu lemmik orienteerumine, siis hea jooksuvormi korral võiks ehk midagi tulla. Mul puudub absoluutselt teadmine, mis tasemel see võistlus seal tuleb, sellest hoolimata tuleb kõrged eesmärgid püstitada.
4. Xdreami etapilt medal, hooaja kokkuvõttes poodiumil DH tiimide arvestuses. See eesmärk on juba kaua oodanud täitmist ja selle saavutamine on minu jaoks ehk kõige tähtsamgi. Kogemust juba pisut on, natuke õnne ja usun, et saavutatav.

5. Euroopa katusele Elbrusele tõusmine - aastate jooksul olen käinud palju mägedes, lumelauaga alla sõitmas. Vahest on lauatrippidel ka ette tulnud väiksemaid matku puutumatutele nõlvadele, kuid kunagi ei ole raatsinud raisata mäepäeva mõne lähedaloleva tipu vallutamiseks. Sellel aastal otsustasin loobuda talvisest lauareisist ja minna mägedesse teistmoodi, alla kihutamise asemel hoopis üles ronima ajal, mil jalamil peaks olema mõnus suveilm. Seda sündmust kajastan kindlasti ka pisut rohkem alates ettevalmistustest, kuni tagasi koju jõudmiseni.
6. Maratoni läbimine 3h29min. Ei jäta jonni, vanarahvas on ju öelnud, et ega 2 ilma kolmandata ei jää. Annan endast parima, et kolmandal katsel see eesmärk täita. Lisamotivatsiooniks on Erkki lubadus joosta 3h30min, millest ma pean kiirem olema. :)
7. Kaitsta Parima rahvasportlase tiitlit. Kuigi eelmise aasta suur motivaator Ivo Stolfot liikus ära vanameistrite klassi, siis usun, et lisaks teistele vanadele konkurentidele tuleb uusi tugevaid tegijaid, kellel tuleb silm peal hoida. PRS tiitli kaitsmine tähendab terve aasta kestvat pingutust, ei saa lihtne olema ja lihtsalt ma midagi ära ei anna.
8. Osalemine väljaspool Eestit toimuval seiklusspordi võistlusel. Eestis Xdreami kogemust tänaseks piisavalt kogunenud ja tahaks hirmsasti näha, kuidas väljaspool sarnast asja korraldatakse, võõras maastik annab kindlasti vürtsi kogemustepagasisse.

Kokkuvõtteks - minu eesmärgid on nüüd kõvasti välja hõigatud ja taganeda ma neist enam ei saa. Nüüd on sinu kord oma eesmärgid paika panna ja seda ka teistele välja öelda, sest aastas on ainult kaks päeva, kui midagi ei saa teha, neid kutsutakse eilseks ja homseks. Täna on õige päev alustada oma unistuste täitmist!

Spordiaasta 2016 kokkuvõte

Meenutades täna eelmist spordiaastat, siis esimesed märksõnad, mis meelde tulevad- Traithlon Estonia raudmehe triatloni läbimine, Parima Rahvasportlase tiitel, Tartu jooksumaraton, Rummu Xdream, vihmane Firmaspordi suvespartakiaad, minu esimene Tartu rattaralli...
Kõige positiivsemana võiks välja tuua täiesti vigastustevaba hooaega, eelnevate aastatega võrreldes on see erakordne!

Esialgu panen kirja aasta alguses pandud eesmärgid ja siis kirjeldan lühidalt igat võistlust, lõppu statistika.

1. Xdream- isiklik soov oleks olnud lõpetada mõnel etapil poodiumil, koondarvestus positioneerida eelmisest aastast kõrgemal kohal. Tänu suurenenud konkurentsile sega tiimide seas ei õnnestunud saavutada kumbagi eesmärki. Tulemuseks 6.koht sega tiimide seas ja üldarvestuses sama nagu eelmise aastal 18.koht.

2. Täispika triatloni ehk raudmehe esmakordne läbimine, ideaalis alla 11h. Tehtud, kuigi ajaga 11h43min.

3. Parima rahvasportlase tiitel, pika hooaja lõpuks õnnestus kätte saada. Kokku osales minu klassis 381 meest. 38 osavõistlusest koosnenud sari, millest osa võtsin 30 alalt. Realiseerisin ennast maksimaalselt, parimad tulemused trumpaladelt- orienteerumine, kardisõit, õhupüstoli laskmine, jooksu ja rattamaratonid, triatlon, murdmaa suusatamine. Heale tulemusele andis vürtsi juurde konkurent-sõbra Ivo Stolfoti läbi hooaja hea vorm. Terve aasta

4. Tartu rattaralli(esimene) läbida kadudeta- kuigi oli hirmus ja mitu ohtliku olukorda, pääsesin tervena finishisse, hetkel küsimärgi all, kas tulevikus tahan hooaja alguses sellist riski uuesti võtta.

5. Vähendada võistluste arvu, keskenduda olulistematele.

6. Polnud küll eesmärgiks võetud, kuid tõsise ponnistuse tulemusel saavutasime HoneyPower tiimiga XT rogaini karikas aasta kokkuvõttes segatiimide hulgas suurepärase 2. koha! Tiimis olid Kairi, Andra, Gert ja Jano. Super!

Kokku osalesin 24 võistlusel, võistlustega alustasin alles märtsi alguses, aasta alguses olin Tais "spordi laagris", kus sain päris mitu head pikka treeningut. Veebruaris jäi ära Tartu suusamaraton. Võrreldes 2015 aastaga, kui tegin 29 võistluse starti ja tundsin hooaja lõpus küllastust ja väsimust, siis eesmärk vähendada startide arvu sai täidetud. Vaatamata sellele oli peale jooksumaratoni spordist isu täis päris pikaks ajaks ja praktiliselt aasta lõpuni chillisin niisama. Kui suvekuudel oli keskmiseks nädala treeningkoormuseks 9,2h, siis aasta viimastel kuudel oli see ainult 3,3h. Kogusin talveks pekki(5kg!), et oleks, mida jaanuarist uuesti põletama hakata!

Märts
1. Firmaspordi talispartakiaad- 3 päeva täis sporti, erinevad suusaalad, talirogain, lestadega mäkketõus, taliujumine jne.
2. Euroopa ettevõtete talimängud Cortina'd Amprezos(Itaalia)- osalesin lumalauaaladel- suurslaalomis noppisin 1.koha ja teisel päeval ülisuurslaalomil 3nda koha.

3. XT sport talirogain 4h Haabersti- hea testvõistlus tiimi töö ja vormi jaoks. Sega tiimide seas 6. koht
4. XT Madaliku rogain- 6päeva peale eelmist võistlust kodumetsades, jalas oli veel tunda, vajutasime Gerdiga korralikult ja saavutasime 2.koha!
Aprill
5. Firmaspordi kevadspartakiaad- palju erinevat sporti- lamades surumine, kergejõustik, kardisõit.
6. Rabajooks- hea lühike ots vormi testimiseks. eesmärgiks oli joosta tempos alla 4.20min/km, sain ilusti hakkama.
7. Xdream Narva Kreenholmi 45km, 5h46min- suurepäraselt õnnestunud võistlus, kus olime pidevalt sega tiimide arvestuses medali konkurentsis. Kahjuks ühe kanuu punkti mittefikseerimine(45min trahv) süsteemi poolt kukutas meid lõplikus pingerivis 20 kohta. Hea õppetund, et piiks tuleb ära kuulata komposteerimisel.
Mai
8. Libahundi jälg Vantaa(Soome) 6h rogain- leidsin kaaslaseks Liina Kunnuse, saime uuel maastikul hea navigeerimise kogemuse. Tugevas konkurentsis hea 7s koht segatiimide arvestuses.
9. XT sport kevadrogain 4h Laulasmaa- mõnus jooksuvõistlus, traditsiooniline 4. koht, neid on juba ohtralt. Kairit asendas Andra, kes lõpus tahtis meid Gerdiga surnuks joosta :)
10. Tartu rattaralli 135km, 3h50min- sain esmakordse maante grupisõidu kogemuse, oli adrenaliinirohke sõit. Grupis on muidu tore sõita, aga suurtel kiirustel nii suurtes gruppides sõit on liiga ohtlik hooaja alguses. Koht ei ole oluline. Muidu suurepärane kogemus juures!
Juuni
11. Xdream Rummu 82km, 7h42min- meeldejääv ekstreemne etapp, kus liikusime heas tempos, tegime võistlushoos üsna riskantse valiku, kui tulime tuhamäe järsust nõlvas pudrukuulidema alla :) Segade seas 7. koht.
12. Firmaspordi suvespartakiaad- vihmases ja jahedas kuurortis Narva-Jõesuus. Kolm sporti täis päeva- linnaorienteerumine, duatlon, meremiilijooks, 4 võistluse sprint(rulluisk, MTB, jooks, kepikõnd), paadiralli, kiiking!

13. Lappen Jukola- mailma orienteerumise laulupidu, kus osaleb 30k orienteerujat üle maailma. Olen soovinud sinna minna aastaid ja nüüd lõpuks õnnestus, vägev kogemus! Jooksin öist kõige pikemat vahetust 16km 2h-ga. Mais libahundijäljel sarnasel maastikul osalemine tuli kasuks, olin juba harjunud soome maastikule omaste kalju pätsikestega.

14. Kõva mehe jooks- pisut külmetanuna otsustasin siiski osaleda, raske kiire jooks on see igatahes, aga äge on ka igakord. Rajale oli palju uusi takistusi lisatud võrreldes eelmise aastaga, 10km aeg 59.27 on 2,5min eelnevast aastast aeglasem.

Juuli
15. Linnade suvemängud- osalesin MTB ja orienteerumise võistlusel. Ratas oli juurikalisel singlil, kus tunnise sõidu lõpus hakkasid neerud tunda andma :) Orienteerumises tegin korraliku vea ja medali konkurentsis ei osalenud. Jooksin olude sunnil esmakordselt Vibram FFingersitega, ei ole parim metsa jalanõu.
16. RMK Kõrvemaa triatlon- üks lemmikutest võistlustest, kiire intensiivne ja ilusal maastikul. Rattarada oli aeglasem, muud alad kiiremad, aeg samasse auku eelmise aastaga. 1h15min
17. Xdream Pärnu, öine 85km 8h11min. Start otse merre, kus ilusti seljakotis olnud varustus ligunes mereveest läbi, sh pealambi akud, mis poole öö peal töö lõpetasid. Segade seas 4. koht.
August
18. Triathlon Estonia ehk Raudmees- 3,8km ujumist 1h25min, 180km ratast 5h38min, 42,2km jooksu 4h33min, koguaeg 11h43min. Pikem jutt siin.
September
19. Xdream Jüri 58km, 6h30min. Segade seas 8.koht.
20. Tartu rattamaraton 88km, 3h34min, võimsus hakkas hooaja lõpus kaduma, 25km enne lõppu oli tahtmist ja võhma küll, aga jalalihas oli tuim ja paks, ei toiminud. Eelmise aasta ajale jäin alla, põhjus selles, et 90% rattatrennidest tegin maanteel.
21. Kõrvemaa rattamaraton 40km 1h27min. Nädal peale Tartut ei olnud jalgades suuri muutusi toimunud lõpus oli lihas täis ja oleks tahtnud rohkem vajutada, kui jalad lubasid. Sellest hoolimata eelmisest aastast ajaparandust 5min.
Oktoober
22. Tartu jooksumaraton 42,2km, 3h33min. Läksin korduvale katsele alistama 3.30, mida olin proovinud ka 2 aastat tagasi, kui lõpetasin ajaga 3.33.14. Seekord oli kindlasti üldmahus suurem aasta seljataga, kuid jooksus oli vähem(-15%) kilomeetreid läbitud, kui 2014. Jooks oli enesetunde järgi ok kuni 33nda km-ni, siis tuli tugevalt ennast sundida grupis püsima. HR graafikut jälgides hakkas tegelikult pulss juba 25km peal vaikselt sama tempo juures üles kruttima. 10km-ga suutsin pulsi viia 165bps pealt 180bps peale, mis minu puhul on tsoon, kus ma kaua vastu ei pea. Minna oli veel 7km, otsustasin grupil minna lasta, sain aru, et täna ei ole järjekordselt 3.30 päev, midagi ei olnud teha see rong oli läinud. Tiksusin "vanamuti" tempos lõpuni ära, sain ajaks 3.33.19. Nii naljakas, kui see ka pole kaotasin eelmisele ajale maratoni distantsil 5 sekundit. Sain selgeks, et maratoni läbimiseks peab tegema ikkagi mõned pikad jooksuotsad enne, vana rasv saab 25km peal otsa. Jooksen 3.30 siis mõni teine kord :)
23. Firmaspordi sügisspartakiaad- lühikesed alad- 50m ujumine 35,47(2015a- 35.52), sõudeergomeeter 1km 3.16(2015a- 3.13). Sekka veel meelelahutust minirekleton, bowling.
Detsember
24. Näärilaks 37km 4h21min- show võistlus Erkkiga Kadrioru pimedatel tänavatel. Sai läbi põigatud ka Wismari hullarist ja Tallinna sadama tühermaadelt. Aastale lõbus punkt!

Kogu maht 303h, 3607km põhisporti (vs 2015a- 319h, 3215km) + 56h, 421km (vs 2015a- 60h, 330km) muud harrastust(snowboard, surf, discgolf, walking, yoga jne)

365 päeva jooksul sai aktiivselt liigutud keskmiselt igal päeval 59 minutit! Järgmise aasta eesmärgiks võtan kindlasti 1h päevas aktiivset liikumist :)

Millest(sulgudes 2015 aasta)-
ratas MTB 39h, 665km (53h, 835km)
ratas MNT 60h, 1637km (25h, 576km)
jooks 38h, 376km (31h, 327km)
orienteerumine(sh matkamine)(jooks50%-ratas50%) 112h 660km (128h, 999km)
suusatamine 13h, 164km (18h, 207km)
rulluisk 1,5h 26km (11h, 162km)
ujumine 19h, 46km (32h, 80km)

Puhkehetkel rippumas

Sport minu elus 20 aastat tagasi

Vabariigi 99ndal aastapäeval kuuri koristades leidsin enda sulest keskkooli ajal tulnud kirjatüki. Ei mäletanudki, et olen sellise asja kunagi paberile pannud. Tundub, et 20 aastaga suurt midagi pole muutunud ja põhimõtted olid juba siis paigas... :)

Kommenteerides viimast lauset, siis täna võib öelda, et sport on läinud massidesse, äge!

Ekspeditsioon Nutva siili otsingud

Eellugu
Nagu viimastel aastatel kombeks on saanud, siis 3nda veebruari paiku esitan suurimatele seiklejatele väljakutse. Igal aastal proovin viia seiklusjanulised sõbrad kuhugi, kus saab teha midagi sellist, mis on piisavalt ekstreemne ja kus panna proovile oma võimekus nii füüsiliselt, kui vaimselt. Selle aasta teema kujunes välja hiljutisest Eesti brändi kurikuulsaks saanud tegelasest rändrahn, kellel on mitu nime. Siit ka kujunes seiklusele ilus nimi, sest mulle meenutab palju raha nõudnud disain rändrahnu asemel nutvat siili. Üks suurepärane koht nutvate siilidega (rändrahnudega) kohtumiseks on Paldiski külje all olevad Pakri saared. Olen aastaid mõlgutanud peas mõtteid sealse maastiku avastamisest. Väga hea - nimi ja sihtkoht olemas, nüüd vaja teha ainult plaan. Paar päeva enne starti teavitasin seiklejaid eesootavast katsumusest, lõplikust varustusest ja enamuse jaoks äärmuslikest reeglitest, üllataval kombel loobusid viimasel hetkel väga vähesed.

Seikluse reegleid kirjeldav juhend-
Et mitte end lasta segada ebaolulisest, noh nagu facebook ja taskus piiksuv kännukas, siis teeme nii, et jätame need autosse. Kuna kogu nv on nagunii planeeritud ja bookitud ja kõik teavad, kus sa oled, siis pole oluline ka mis kell on, jätame kellad ka autosse. Sööme joome ja oleme lihtsalt tunde järgi, vaatame kuidas sisemine kell töötab. Oleme ju suured loodusesõbrad, käitume need 2 päeva loodustsäästvalt ja ärme nuuma ühte maailma suurimat reostajat - lihatööstust. Proovime moonakotti kaasa pakkides hakkama saada vaid taimse päritoluga toiduga, see on kindlasti väljakutse, kuid need meile ju meeldivad!
Peale hirmuäratavate reeglite avalikustamist jäid alles peale minu veel 6 julget- Erkki, Tarmo, Ervin, Kristo, Reigo, Marko.

Minek
11 ajal kogunesime Kurkse sadamas, seikluse esimene etapp oli läbida kajakitega Kurkse väin. Tegemist ei olnud tavapärase fun kajaki sõiduga järvel. Vesi oli küll külmumistemperatuurist pisut soojem, aga piisavalt külm enda vette kastmiseks. Sellises vees pidavat tulema eluohtlik alajahtumine 10 minutiga. Arvutuste järgi peaks kajakiga 2km-se väina ületama 40 minutiga, see tähendas seda, et väina keskel on 500m pikkune surmatsoon, kus eskimo pööret(kajakiga ümber minemist) ei ole mõistlik proovida. Enne seda tsooni jõuame elusalt madalasse tagasi, peale tsooni juba saarele. Eks õhus oli väike ärevus ikka, kuigi keegi seda väga välja ei tahtnud näidata. Varustus kajakitesse pakitud, kiire reeglite meeldetuletus enne starti, kuidas ohu korral tegutseda ja paatidesse!
Ega see kajakki ronimine nii lihtne polegi, andis piisavalt närvikõdi, et mitte juba enne starti ümber käia. Ja kõlaski stardipauk. Liikusime kolme 2se kajakiga ja Erkki oli nagu kohalik indiaanlane oma ühesega. Ilm oli väga rahulik ja vesi praktiliselt sile, ideaalne. Eks alguses on ikka pisut ebakindel tunne, aga paarikümne minutiga saime juba õige tunde kätte, enne surmatsooni.

Kulgesime lähestikku, et saaks vajadusel kiiresti reageerida. Spetsialistidele kohaselt olime juba poole tunni pärast saarele piisavalt lähedal, et ümbermineku korral vees liikudes randa jõuda. Liikusime edasi mööda jäist Väike-Pakri idakallast. Eesmärk oli leida laagriplats, kuhu varustus maha laadida.

Kuna kajaki pealt ei saanud head ülevaadet maastikust, siis randusime, jätsime kajakid randa maha ja liikusime edasi jala, varustuse laadisime seljakotti.








Olek
Jõudsime kabelini, kus oli esimene maine väljakutse- leida geopeituse aare. Pisut tuhnimist ja leitud!

Edasi liikudes jõudsime 4km kaugusel algava paekaldani. Üles ronides tundus kena Paldiskile vaatega koht meie laagriplatsiks sobilik. Poetasime varustuse maha ja kerget einet tehes selgus, et kaasa võetud telgid ja lõkkematerjal on kajakide pagasiruumis. See oli hea sisend järgmiseks etapiks- matk saare seest, läbi sealse Suurküla kajakide juurde. Ees ootas 8km trekkingut ja 4km kajakingut. Sisekella järgi saime aru, et valges me tagasi ei jõua. Lambid pähe ja kandadele tuld! Värskel lumel tutvusime kohalike metsaelanike jälgedega- põder, ilves, rebane, tavaline uruhiir ja hunt, kes oli jälitanud suure jalanumbriga meest. Kohtasime ka sajapealist veisekarja, kes vaatasin meid tardunult kui UFO-sid keset talve.
Igal pool olid värsked traktori jäljed, aeg-ajalt kostus ka traktori häält, kuid traktorit ennast meil ei õnnestunud kohata. Leppisime tõsiasjaga, et siin saarel on vanast vene ajast jäänud ringi sõitma fantoom traktor(ist). Tunniga jõudsime Pakri saarte ainukesse külla, kus pidavat leiduma ka püsielanikke. Kahe maja korsten suitses ja õues käis traktor, kuid ühtegi hingelist ei olnud endiselt näha, vähemalt leidsime traktori üles. Jalutasime külast läbi, edasi sest tegemist oli ikkagi nutva siili otsingutega. Geopeituse järgmise aarde asukoht andis vihje meie poolt tagaotsitava tegelase peidukale.

Veerand tundi üle karjamaa ja Tammi sai proovida oma "maastiku" kummiku pidamist siili otsa ronides. Suures plaanis võis missiooni täidetuks lugeda sest siilike oli leitud, see aga ei tähendanud veel seikluste lõppu. Edasi mööda lagedaid ja metsi jõudsime oma ebastabiilsete veesõidukiteni. Oli juba hämar, ilma pikema jututa lükkasime "vened" vette ja hakkasime mööda kallast laagriplatsi poole kühveldama.
Klaassiledal jääkülmal veel, Paldiski tulede saatel kulgedes oli tunne, nagu kruiisiksime Romantikal :D

4km ja 50min idülli sai üllatavalt kiiresti läbi, õnneks küll mitte jääkülmas vees vaid juba kottpimedaks muutunud laagriplatsini jõudes. Telke püstitades selgus, et ühe telgi tugikaared asuvad füüsiliselt kuskil mujal, kui Väike-Pakri. Kuna lubas ööseks kergeid sademeid, siis otsustasime mitte lageda taeva all magamist praktiseerida ja kasutasime abivalmis männi võrasi telgi püstises asendis hoidmiseks. Kõrvalt vaadates väga turundusliku majutusasutusena ei paistnud, kuid meiesuguste leplike seiklejate jaoks kõlbas suurepäraselt. Next step- lõke üles ja kogu mansaga õhtuks lõkkematerjali koguma.

Tunnike paar peale pimeduse saabumist istus viimne, kui üks seiklushunt, rahuloleva näoga lõkke ääres. Kuna traditsioonilised grill(liha)tooted olid keelatud, siis oli võimalus kõigil leidlikusega üksteist üle trumbata. Moonakottidest ilmusid nähtavale sojavorstid, mais, fooliumis kartulid, porgand, redis jne jne. Magustoiduks õun ja banaan! Ees ootas öine matk, suundusime esialgu mööda paekallast põhja suunas, pimedas tundusid suured murdunud vette kukkunud paekamakad eriti võimsad. Kordamööda hanerida juhtides lihtsalt matkasime sihitult läbi kadakavõsa, võsastunud metsa, väikeste lagendike jõudes juhuslikult vaatetornini. Hetke pärast oli kõik see mees tornis ja vaatamata kergele kõikumisele nautisid Paldiski panorami. Vahepeal oli kerget lund sadama hakanud, lülitades lambid strobo reziimile muutus maailm slow motioniks- väga efektne illusioon, kuidas lumehelbed aegluubis langevad! Laagrisse tagasi liikudes väga pikka juttu enam ei olnud, teadsime, et hommikul peame üsna varakult liikuma hakkama, kuna lõunaks lubas tuule tugevnemist. Mõnus värskes jahedas õhus veedetud öö!
Hommikul valge saabudes oli kuulda puude latvade puhangulist liikumist. Siis, kui viimnegi mees üles sai, õõtsusid ladvad juba konstantselt, esialgu tundus, et veel on ok. Kerge hommikueine, laager kokku ja suund pangalt alla kajakite juurde. Randa jõudes oli üsna selge, et siit me kajakitega mere peale ei lähe, liiga riskantne külglaine. Suvel ei oleks sellist küsimust tekkinud, aga praeguse 0 kraadise veega on riskid liiga suured.
Kandsime kajakid pisut paremasse kohta, paigutasime tormikindlalt ja võtsime suuna Suurküla poole. Plaan oli leida ikkagi mõni elav hing peale fantoom traktori. Poole tunni pärast tervitaski meid külaväravas abivalmis saarevaht. Ütles tere tulemast, ta teeb meile küla vahel niikaua tiiru, kui perenaine kohvi tulele paneb. Saime teada, et saarel elab pidevalt 8 inimest, kellest enamus oli küll nädalavahetust mandrile läinud veetma. Küla tiir tehtud, kutsuti meid sooja tuppa kohvile ja lubati uurida, mis võimalused meil täna saarelt ära saada on. Kuna juhtumisi oli hommikul toimunud just oinatapp, siis tuppa sisenedes oli tunda värske maksa praadimise lõhna. Üks reegel lõpetas järjekordselt kehtivuse :)

Peale mitmeid kõnesi mandrile hakkas selgeks saama, et esialgselt planeeritud kahe päevane seiklus kujuneb vist oodatust pikemaks. Saarepere oli meie külastusest meeldivalt elevil, talvel ei juhtu just tihti, kui saarele mõni võõras ära eksib. Juba käisid jutud, et neil täna saunapäev ja küll me teid kuhugi ka ära majutame, ei ole probleemi. Hakkasime juba leppima mõttega, et tulebki peale mõnusat jahedat ööd kuuma leili viskama hakkama, oh seda õudust ja mine sa tea võibolla pakutakse sinna juurde ka kohalikku jahedat kesvamärjukest...mõned mehed olid juba mõtetega saunas!

Siiski, siiski- osadel seiklejatel oli järgmistel päevadel oma igapäevaste toimetustega tuli takus, siis käidi välja idee uurida võimalusi merepäästelt või piirivalvelt. Eeskujulike maksumaksjatena tundus, et kui haigekassast hüvesi nagunii tagasi ei saa ja pensioniikka jõudes on ka 5 sammas Ärma talu eelarve aukude lappimiseks kulutatud, siis ehk on praegu see hetk, kui oleks legaalne kasutada õigust saada midagigi vastu? Peale esimest kõne tundus, et missiooni lõppakordist tahavad suure huviga osa saada ka päästjad - tundus, et neile pole pikka aega väljakutseid esitatud ja nüüd on neil võimalus saada argipäeva pisut särtsu. Vaatamata asjaolule, et saun praktiliselt juba küdes ja oinaplohv potis podises jõudsime sinnamaani, kus piirivalve päästesalk oli Laulasmaa vetest meie poole teel! Igaks juhuks veel uurisime, et kas meile tekivad selle operatsiooniga ka mingid kulud, noh igaks juhuks, sest reisikindlustus ju seda ei korva :) Saime selgeks, et merepääste toimub riigi kulul!


Me ei saanud ka enam öelda, et tegelikut meil nii hull see olukord ka ikka ei ole, masinavärk oli juba käivitatud. Pidime pererahvale kurbusega teatama, et meid siiski tahetakse väga siit saarelt seekord päästa. Lubasime, et kuna Suur-Pakri jäi vallutamata, siis tuleme veel tagasi ja jätsime kurva saarerahvaga hüvasti. Idarannikule tagasi jõudes oli plaan veel minna ja kohendada kajakite asendit, kuid juba tuli kõne peale, et 15min pärast alustame operatsiooniga. Taamal oligi paista suure hooga lähenev päästelaev. Sättisime kõik vajaliku valmis, päästevestid selga ja juba oligi suuremalt aluselt väiksem mootorpaat meie poole teel ja minutiga randunud. Plärts plärts läbi jäise merevee hops hops esimene sats paati, kannakas ja mõne minuti pärast tundsime ennast piirivalve kaatri tekil päästetutena. Mootorpaat käis ka teise tiiru, samal ajal, kui kapten kutsus kamba pealiku ka kiirele jutule, kus paari sõnaga soovitati tulevikus täpsemalt ilmateadet uurida ja läbi lillede ka tunnustati otsuse eest, et me ise proovima ei hakanud.
10 minutiga olime põhja sadama kai ääres, tänasime päästemeeskonda ja astusime igavale turvalisele mandrile. Paldiskisse ei olnudki me varem sellise nurga alt läbi tollitsooni sisenenud :)
Vaatasime veel tagasi üle lahe saarele, kus lamavad kajakid nukralt teadmatuses ilma rahunemist ootasid. Väga kurb küll, aga igale heale peole järgneb järelpidu, nii ka seekord, kui vol2 päästemissioon tehakse kajakkidele :)
Stay tuned!

Täiendus!!!
Peale nädalast külmalainet oli merejää juba nii paks, et saare Manni käest olusi uurides selgus, et nad juba käivad autoga saarel. Esmaspäeva hommikul lendasime kohale kajakite päästeoperatsioonile, kuidas see toimus saab näha kiirvideost.

Kahjuks samal õhtul uue laadungiga saarele liikudes videos olev valge pirukas soovis suplema minna ja hetkel pidavat merest välja paistma ainult ilus valge katus....
Vot selline seiklus seekord, järgmisel aastal midagi põnevamat!

Puerto Rico river canyoneering

Enne reisi uurisin onu guugli käest, mida PR-l aktiivsemale inimesele pakkuda on. Sattusin mingit teed pidi peale Tripadvisori soovituslikule mägijõe matkale. Tundus täpselt sedamoodi seiklus, nagu ma otsisin, lisaks ainult head kommentaarid stiilis “A MUST DO IN PR”. Hind 175$ tundus ainult pisut krõbedavõitu, siis ma veel ei teadnud, et Puerto Ricos ongi kõik väga kallis. Teistel taoliste matkade korraldajatel olid hinnad küll odavamad, aga Kalichi poiste jutt kodulehel ja positiivsed kommentaarid jätsid mulje, et see ongi minu jaoks. Rääkisin ka Elvise pehmeks, koos huvitavam ja pärast on kellega muljetada. Hommikul 5.30 korjas meid hotelli eest valge VAN peale, roolis Jose. Esimene asi, mis ütles, et julged poisid, ronivad öösel suvalisse autosse teadmata, kuhu neid viiakse :)
Korjasime peale veel 2 USA poissi ja 2h pärast olime baaslaagris, sõime hommikusöögi, vahetasime riided ja panime selga vajaliku varustuse- päästevest, kiiver, kindad. Soovituslikuks varustuseks olid pikad riided ja hästi haakuvad jalanõud. Peale kiiret briifingut, kus räägiti mis ohud meid ees ootavad ja kuidas neid vältida, olimegi valmis oma matka alustama. Kuna autoga olime sõitnud üsna kõrgele mäkke, siis meie liikumine oli jõel allavoolu. Liikuma hakates tuli läbida poole tunnine lõik järsu langusega vihmametsa, väike rada oli porine ja väga libe. Esimestel sammudel said enamus poisid oma külje maha pannes lohiseda mäest alla. Päris naljakas oli. Jõudes kärestikulise jõe äärde tegime kohe sulpsu vette, sai metsas mudaseks saanud riided puhtaks loputada :)

Ja meeldejäävad elamused algasid! Alguses rahulikult vooluga liikudes, väiksemate koskede läbimised, kivide pealt tundmatus kohas vette hüpped, looduslikel "liumägedel" slaidimised, koskede altpoolt läbimised jne. Ühes kohas kasutasime ka tagasi üles ronimiseks köit. Kaasas oli meil kolm instruktorit, kes kõike enne ise ette näitasid, kuhu täpselt hüpata, et ei satuks vee all oleva kivi otsa. Alguses ei saanud aru, miks on neljale omastarust ägedale tüübile vaja kolme saatjat, aga tagantjärgi oli ohutuse tagamiseks see vajalik. Alati oli üks "päästja" pisut allavoolu, juhuks, kui mõnel "kõval mehel" peaksid jalad alt lendama ja jõgi ta kärestikus kaasa kisub. Kivid oli jões libedad ja pidevalt pani keegi külje maha, nalja jälle nabani. Hinna sees oli ka pildistamise teenus, mille raames turvamise kõrvalt kõik kolm vana hoogsalt fotokaga tööd tegid. Vesi jões oli puhas, läbipastev ja soe, kuid mitte liiga palav, aeg-ajalt ronisime soojadele kividele ennast soojendama. Mõne tunniga jõudsimegi koseni, kus saime näidata, mis puust poisid oleme. Esimese hooga oli päevaplaanis kaljuhüpe kose kõrvalt 9m kõrguselt nii, et minnes hüppele ei olnud näha, kuhu maandud. Boonuseks oli tõukekivi märg ja libe. Olles aus, võttis jala ikka värisema küll ja adrekas voolas. Ameerika poisid ees ja kuna me ei saanud kehvemad olla, siis järgi!

Vabalangus ja sulps! Äge! Veest välja, jalgadevärinal uuesti üles ja teise nurga alt- sulps! Olime pannud kõik oma lõuna pikniku snäkid Jose veekindlasse kotti. Viimast ohtliku kärestiku ületades turvas ka Jose meie turvalisust, jättes sööki-jooki täis koti pisut lohakalt kose äärde. Kui ma alla jõudsin küsisin, ta käest, kas see oli sinu kott, mis järgenavest koskedest alla just sõitis? Jose vaatas mulle otsa- shiiiit :) Ja päästeoperatsioon võis alata! Arusaadav, miks meie tripi lõpppunkt oli enne neid koski, nende läbimisel oleks enamus meiesuguseid spetsialiste läinud sama teed, nagu meie lõunasöök. Meie teha oli nüüd lihtsalt jälgida soojadel kividel lebotades, kuidas spetsialiseerunud koseronijad meie lõunasööki päästavad. Kott ootas neid kärestiku tervena läbinuna ilusti allpool looduslikus basseinis. Liikusime ka ise jõe kõrvalt allapoole edasi, sealpool ootas meid juba tuttav valge VAN. Autoga uuest baaslaagrisse, kuivad riided selga ja kohapealses fritüüris valmistatud suupistete saatel vaatasime eelnevate gruppide parimaid naljakaid ebaõnnestumisi ja meist endast päeva jooksul tehtud pilte. Ega pikka pidu ei olnudki enam, asjad kokku ja asusime tagasiteele! Meeldejääv üritus, kui tulevkikus võimalik, siis läheksin kindlasti uuesti! Pildid räägivad iseenda eest.

Slaidimine

Free fall

Lendav Elvis

Eluvee bassein, pidi nooremaks tegema

Päriselt ka pildil on väiksem, kui tegelikult oli

Enne selle sama kose alt läbi ja siis slide